Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi

Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."

Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.

Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?

Punkte ühendatakse tagantjärgi.

Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.

Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik. 

Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!

Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!

Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!

Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!

Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!

Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :) 

Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta. 

Päikest!

Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?

Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.

Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.

Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....

Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.

Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)

Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?

Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???

Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!

Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.

Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.

Nii ma siis olen.

Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".


Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)

Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?


Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.


Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!

Ta ütles...

..."Hommikust!"

Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.

Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.

Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.

Inimesed on toredad. 

Päikest!

Kell on 18.36

Mõnikord juhtub nii, et mu tööpäev veeeeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja just pool tundi enne kojuminekut, kui peaksin hakkama koristama ja kassat tegema, leian mingi eriti pika ja põneva artikli, mida lugeda, või tahan nii väga mõne meili valmis saada vms. Ja siis kuigi mul on olnud terve päev niisama leboaega, torman ikka viimastel minutitel nagu segane mööda poodi tolmulapiga ringi. Nagu ei oleks seda varem saanud teha.

Ei saanud, noh.

Ja siis juhtub ka nii, et päev veeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja veeeeeenib kuni lõpuni välja. Ja siis ma võtan kell 20.55 jope kapist välja, aga veel selga ei tohi panna. 

Kell 20.56 käin ma poes ringi ja sätin sokke ritta. 34. korda vähemalt. 

Kell 20.57 vahetan jalanõud ära. Aeg ikka veel veeeeeenib ja veeeeeenib. 

Kell 20.58 võtan salli jopevarrukast välja. No kaua võib?!?! 

Kell 20.59 lõpuks saab jope selga panna. Jess! Kell 21.00 jooksen, bussini on ainult 4 minutit....

Ei.

Prügikott jäi ära vahetamata ja järgmisel päeval on vaba päev. 

Ja nii jäängi bussi pealt maha. 

Ekstra kuri pilk inimestele, kes tulevad 20.58 poodi jutuga "ma tahaks midagi põnevat, aga ma veel ei tea, mis see olla võiks."

Ja siis juhtub nii, et kell on 18.36 ja ma mõtlen, et 24 minutit on veel vaja oodata ja siis saab hea hinnaga kohvi osta. Selleks, et need minutid kiiremini mööduksid, võiks näiteks blogi jälle üles otsida. 

Kell on 18.54. Mida ma nüüd nende 6 minutiga veel teen?

Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!

Everybody, just calm down!

Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.

MIS?

Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.

Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.

Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.


Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????

Rahu, palun!

Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?

Mina ei tea, käib ju nii ka?

Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest. 

Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks. 

Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?

Näete????

Nii et rahu, ainult rahu!

Päikest!