Everybody, just calm down!

Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.

MIS?

Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.

Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.

Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.


Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????

Rahu, palun!

Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?

Mina ei tea, käib ju nii ka?

Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest. 

Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks. 

Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?

Näete????

Nii et rahu, ainult rahu!

Päikest!