Kuidas teil läheb? Endiselt sama vahvad ja nunnud ja vastupandamatud? Loodan, et ikka :)
Minul läheb nagu tavaliselt, hästi, lõbusalt ja hästi lõbusalt.
USA on jätkuvalt lõbus!
Olen nüüdseks maandunud Alabamas, Madisoni linnas. Linn on ilus ja päikseline. Inimesed on ilusad ja sõbralikud. Elu on ilus. Millal on elu olnud kole? :)
Ma tean, et see postitus on ülimalt mitteoriginaalne, aga ma lubasin, et annan endast aeg-ajalt märku. Seda ma ka teen. Kes soovib, siis minu meiliaadress on jätkuvalt anneliraabis@gmail.com. Ootan põnevusega teie kirju :)
Muide, ostsin endale ratta. Kas ta pole kaunis? :)
Howdy!
Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Nagu näha: söök on fantastiline :)
Luban siiski, et päris veerevana ma tagasi ei tule :)
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Olen juba päris mitu nädalat tagasi Eestis olnud ja ikka näen ma inimesi, kellega polegi pärast tagasijõudmist veel kohtunud ja kes on üliuudishimulikud minu tegemiste suhtes. Päris tore on neid kohata. Kas ma olen ikka maininud, et mul on ülivahvad sõbrad?
Kõigepealt räägin ma sellest, et ma pole väga pikka aega siia midagi postitanud. Pärast seda, kui ma pidin kolima, on mu blogis valitsenud vaikus. Viimased 4 nädalat elasin Bloomingtonis koos 2 manageriga. Vahva oli:) Eriti meeldis mulle abielupaar, kelle juures elasin. Nende juures tekkis tõepoolest tunne, et kuulun nende perre. Igatsen neid!
Meenutan lühidalt suve lõppu...
Meenub üks ema, kes rääkis, kui väga ta oma abikaasat armastab ja kui õnnelikud nad koos on. Ta palus mul järgmisel päeval tagasi tulla, kui mees ka kodus on, sest nad arutavad kõik ostud koos läbi. Mõtlesin, et oleks niiiiii tore, kui pärast peaaegu 15 aastat kestnud abielu minu mees ka minust nii hästi räägiks. Järgmisel päeval läksingi tagasi ja kui olin majast juba lahkunud, sõitis mees mulle järele, küsis mu numbrit, kutsus mind välja ning palus naisele sellest mitte rääkida. Ühepoolne armastus? Tüdimus? Seiklusjanu? Igavus? Uudishimu? Ma ei tea, ei uurinud ka.
Ühel hommikul tööle sõites kohtusin kahe noormehega, kes olid kokku saanud juba enne kella 8, et nautida koos varahommikut, juua teed ja arutada maailmaasju. Imeline viis, kuidas alustada oma päeva! Muide, ühe noormehe lemmikhelilooja on Arvo Pärt.
Mina: "Hi, my name is Anneli and I am a college student from Europe."
Uksele tulnud isa: "In Europe you don't shave your arms and legs, do you?" (vaatas minu jalgu) "You shave your legs!!!"
Hämmeldunud mina: "I'm in America, I have to."
Eelviimasel nädalal kohtusin Calviniga. Mitte keegi ei suutnud mind suvel rohkem motiveerida kui tema. Ta töötas parajasti oma aias, kui temast algul mööda sõitsin, siis tagasi pöördusin ja juttu tegin. Ta juhatas mind veidi naabruskonnas ja ütles, millistes majades elavad lapsed. Edasi läks meie jutt tema peale. Ta rääkis, kui aktiivne ta vaatamata oma vanusele (86) ja tervisehädadele on, kui väga talle oma naisega reisida meeldib, kui palju raskusi neil olnud on, kuid kui õnnelikud nad koos on. Isegi sellest rääkis, kuidas nad kohtusid. "Something in her changed me. She did something with me. I still don't know what it was, but I know that I fell in love and I still love her." Eelmisel päeval oli neil 59. pulma-aastapäev. Tundub, et "true love" on siiski kuskil olemas:)
Pärast töö lõppu olin koos oma host-pere ja toakaaslastega Chicagos. Eredaim mälestus oli Blue Man Group.
Õhtul käisime ka sushit söömas ning meie perel oli igale eesti tüdrukule väike kingitus. Mina sain endale suure maailmakaardi ja nööpnõelad. Paar nädalat enne seda vaatasin pereisa USA kaarti, kuhu ta oli märkinud kõik need kohad, kus ta käinud oli. Rääkisin temaga päris palju reisimisest ning ütlesin, et kui koju jõuan, ostan endale maailmakaardi, kuhu hakkan ka nööpnõelu peale panema. See jäi talle meelde ja nii ongi mul kaart juba olemas.
New York City!
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
New York'iga lõppeski mu suveseiklus. Hea on olla kodus, kuid päris tihti mõtlen ka tagasimineku peale. Mul on veel liiga palju avastada nii USA, kohalike inimeste kui ka enda kohta. Seega tuleb lihtsalt järgmisel suvel uuesti minna :)
Muide, ma kuulan praegu Justin Bieberi laulu "As long as you love me". Mulle täitsa meeldib see. Mulle meenub, kuidas ma olin Pigeon Forge's (väike linnake Tennessees) kassajärjekorras, laulsin seda laulu ja arutlesin teiste neidudega, kas oleks väga imelik tunne olla meeskassapidaja ja pakkida kokku naiste pesu.
Ma olen USAs.
Ma koputan iga päev 13,5 tundi ustele.
Ma räägin iga päev kümnete võõraste inimestega.
Ma olen müügiinimene. Alles aasta tagasi poleks ma iial uskunud, et minust saab müügiinimene. Uskusin, et sama hästi oleks minust võinud saada tuumafüüsik või kraavikaevaja või korstnapühkija või baleriin või ükskõik kes. Ükskõik kes, aga mitte müügiinimene. Aga siin ma nüüd olen, parseldan iga päev peredele raamatuid maha :)
Ma räägin endaga valju häälega. See on täiesti uskumatu, kuidas endaga rääkimine tuju üleval hoiab. Millest ma räägin? Ma räägin sellest, kui hea päev täna on, mis minu ümber head ja huvitavat on, kui hea inimene ma olen ja kui hästi mul läheb. Isegi siis, kui midagi läheb halvasti, ma kontrollin seda, millest mõtlen ja hoian kogu aeg oma mõtteid positiivsel lainel. Ma pole kunagi varem oma tujusid nii palju kontrollinud. See on ju normaalne, et kui midagi läheb valesti, olen kurb, õnnetu, pettunud ega tee sellest suurt numbrit. Olen veidi õnnetu, kuni paha tuju läheb mööda. Siin on mulle aga väga oluline, et oleksin kogu aeg hea tujuga. See kõlab veidi totakalt, aga nii on.
Indiaani poiss küsis oma vanaisalt: "Mida sa arvad maailmast?"
Vanaisa: "Ma tunnen, et hundid võitlevad mu südames. Üks on täis viha ja kibestumust, teine armastust, andestamist ja rahu."
"Kumb võidab?"
"See, keda ma toidan."
(autor teadmata)
Täna käisin koos kohalike daamide ja oma endise toakaaslasega järvel paadiga sõitmas ja veesuusatamas (ÜLILAHE!!!) ja veetuubitamas (ka ülimõnus). Järvel olles mõtlesin, et on suur õnn olla teisel pool maakera, tunda end ülihästi, teha midagi, mida ma varem kunagi teinud pole (veesuusad!), olla koos toredate inimestega, kellega ma alles tutvusin. See kõik oli nii normaalne. Tuletasin endale meelde, et mul ka "tavaline" elu. Selle kõrval tundub päeval majade vahel jooksmine nii sürreaalne. Näen päevast päeva, kuidas inimesed elavad normaalset elu. Nad ärkavad, söövad rahulikult perega hommikust, lähevad tööle, tulevad koju, vaatavad telekat, söövad õhtust, lähevad sõpradega välja, käivad külas, panevad lapsed magama. Selle kõige kõrval tundub minu praegune elu, majade vahel jooksmine ja võõraste inimestega raamatutest ja haridusest rääkimine nii sürreaalne. See nagu ei olekski minu elu.
Ühe ukse peale oli kirjutatud: "We shoot every third salesman. The second one just left!"
Näitasin parajasti isale uksel raamatut, kui juurde tuli tema poeg ja ütles: "Dad, mom said that please don't buy anything."
Hiljuti rääkisin ühe prostituudiga, kes ei varjanud oma ametit ega narkosõltuvust ega tänaval elamist. Sellest hoolimata nägi ta väga korralik ja hoolitsetud välja ja oli väga sõbralik. Ta palus mul ettevaatlik olla, et ma ei käiks sama rada mis tema. Ta soovitas mul ka vile hankida, et sellega soovimatuid meesterahvaid minema peletada.
Kaks sõpra, kes töötasid parajasti aias, kui ennast neile tutvustasin, pakkusid, et võiksid mind lapsenada :)
Nägin ka last, kellel on 3 ema. Naine, kellega rääkisin, ütles, et aastaid tagasi elas ta koos teise naisega ja kolmas naine sünnitas neile lapse. Nüüd elab esimene naine koos oma boyfriendiga. Huvitavad inimesed :)
Kui kõht läheb tühjaks, siis saab alati peredelt süüa küsida. Nii olen söönud mitu korda pastat, lõpututes kogustes banaane, õunu, jäätisi, võileibu, küpsiseid, energiabatoone jne. Ise ei peagi eriti süüa kaasa võtma :)
Üks vahva ema ütles, et inglise keel on seksikas keel.
Treilerpargid on vahvad! Inimesed on seal niii sõbralikud! Natuke hullud on nad ka, aga ainult positiivses mõttes. Nendega on lihtsalt ülihuvitav koos olla :)
Väike umbes 10 aastane poiss ütles mulle tänaval: "Mu väike vend hüüdis sulle: "Hei, seksikas tüdruk!" ja mina ütlesin: "Iuu!"" Selle peale ei osanud ma mitte midagi öelda.
Siin on väga palju noori emasid. 15-aastaselt emaks saamine ei näi olevat mingi probleem. Enamik alla 20-aastaseid emmesid elab oma emaga koos, seega on 3 põlvkonda koos. Samuti on siin palju üksikisasid.
Üks isa ütles mulle, et pole mõtet olla õnnetu. Parem on olla õnnelik ja teha ka teisi õnnelikuks!
Nii vahva on elada Facebookita! Nii tore on saada sõpradelt hoopis e-maile! Vahva! Aitäh!
Et Te teaksite, mida ma üle elan, siis alustan väikse päevaplaaniga.
5.59 äratus.
Külm dušš.
Kätekõverdused.
Riided selga.
Mõned head mõttevahetused toakaaslasega.
Alla kööki, külmikust toidukarp, õun ja vesi välja, kotti, ja välisuksest välja.
Ratas garaažist välja.
5 minutit sõitu hommikkusöögikohta. 2 korda oleme söönud kohalikus kohvikus, ülejäänud hommikud McDonald'sis. Mõlemas kohas on menüüs pannkoogid, kotlet või sink, omlett, röstsai ja veel palju head. Algul tundus, et sööki on liiga palju, praegu on aga magu juba veidi välja veninud ja uhke hommikusöök on elu igapäevane osa.
Söögi ajal joonistan linnakaarte välja, et nende peale märkida maju, kus elavad lapsed.
Täidan ka order booki (ehk raamatut, kuhu panen päeval kirja kõik kliendid ja nende tellimused)
Loen motiveerivaid mõtteid.
Helistan managerile.
Hüppan ratta selga, ütlen midagi head toakaaslasele ja asun teele.
Umbes 7.30 koputan esimese maja uksele.
Edasi läheb päev veel kiiremalt. Teen ruttu selgeks, kus elavad lapsed ja mis kell oleks parim aeg nende peret külastada, annan endast parima, et tuppa sisse saada või vähemalt istuda emadega verandal. Saan nendega sõbraks ja näitan neile suurepäraseid raamatuid. Annan endast parima, et nad saaksid aru, kui head need raamatud on. Panen nad naerma. Jätan nad hea tujuga. Lahkun ise nende juurest veel parema tujuga.
Lõpetan tööpäeva pärast 21.
Lähen koju.
Söön õhtust, räägin toakaaslase ja majaomanikuga juttu.
Helistan managerile.
Teen veidi paberimajandust.
Soe dušš.
Loen müügiteksti.
Lähen magama.
Päevad mööduvad ülikiiresti. Sellegipoolest on mul olnud tähelepanu märgata pisiasju enda ümber. Elu on vahva!
See on loomulik, et hakatakse oma kõrvaloleva
inimesega rääkima. Nii möödus 8tunnine Kopenhaageni – Washingtoni reis üsna
kiiresti, kuna istusin norraka ja ameeriklase vahel ja vestlesin nendega terve
tee. Sain taas teada, et Floridas on palju torme ja Tennessee’s kasvatatakse
tubakat. Samuti tuletati mulle meelde, et ma oleksin ikka ettevaatlik. USA-s
elab küll palju toredaid ja sõbralikke inimesi, aga ka mõned mitte nii toredad
ja sõbralikud indiviidid. On ülihea teada, et Floridas elab üks vanaema, kes
töötab sõjakommunikatsiooni alal ning muretseb minu pärast.
Täiesti normaalne on see, kui söögikoha
teenindaja ja lennujaama turvamees küsivad esimese asjana, kuidas mul läheb. On
täiesti tavaline, et vastan „I’m fine. And you?“. On täiesti tavaline, et kõik
on väga hästi. On täiesti tavaline, et sõidutee ärres pole kõnniteed, sest inimesed lihtsalt ei käi jala. Kui ka kuskil on väike jalgrada, on see ka tõenäoliselt eestalste poolt sisse tallatud.
On täiesti tavaline, et Nashville's on üks maja, mille ümbrus on eurooplasi täis, kes istuvad päikse all ja räägivad mingit kummalist müügiteksti.
