Sürrealism

Terve mu praegune elu on justkui sürrealism.

Ma olen USAs.
Ma koputan iga päev 13,5 tundi ustele.
Ma räägin iga päev kümnete võõraste inimestega.
Ma olen müügiinimene. Alles aasta tagasi poleks ma iial uskunud, et minust saab müügiinimene. Uskusin, et sama hästi oleks minust võinud saada tuumafüüsik või kraavikaevaja või korstnapühkija või baleriin või ükskõik kes. Ükskõik kes, aga mitte müügiinimene. Aga siin ma nüüd olen, parseldan iga päev peredele raamatuid maha :)
Ma räägin endaga valju häälega. See on täiesti uskumatu, kuidas endaga rääkimine tuju üleval hoiab. Millest ma räägin? Ma räägin sellest, kui hea päev täna on, mis minu ümber head ja huvitavat on, kui hea inimene ma olen ja kui hästi mul läheb. Isegi siis, kui midagi läheb halvasti, ma kontrollin seda, millest mõtlen ja hoian kogu aeg oma mõtteid positiivsel lainel. Ma pole kunagi varem oma tujusid nii palju kontrollinud. See on ju normaalne, et kui midagi läheb valesti, olen kurb, õnnetu, pettunud ega tee sellest suurt numbrit. Olen veidi õnnetu, kuni paha tuju läheb mööda. Siin on mulle aga väga oluline, et oleksin kogu aeg hea tujuga. See kõlab veidi totakalt, aga nii on.

Indiaani poiss küsis oma vanaisalt: "Mida sa arvad maailmast?"
Vanaisa: "Ma tunnen, et hundid võitlevad mu südames. Üks on täis viha ja kibestumust, teine armastust, andestamist ja rahu."
"Kumb võidab?"
"See, keda ma toidan."
(autor teadmata)

Täna käisin koos kohalike daamide ja oma endise toakaaslasega järvel paadiga sõitmas ja veesuusatamas (ÜLILAHE!!!) ja veetuubitamas (ka ülimõnus). Järvel olles mõtlesin, et on suur õnn olla teisel pool maakera, tunda end ülihästi, teha midagi, mida ma varem kunagi teinud pole (veesuusad!), olla koos toredate inimestega, kellega ma alles tutvusin. See kõik oli nii normaalne. Tuletasin endale meelde, et mul ka "tavaline" elu. Selle kõrval tundub päeval majade vahel jooksmine nii sürreaalne. Näen päevast päeva, kuidas inimesed elavad normaalset elu. Nad ärkavad, söövad rahulikult perega hommikust, lähevad tööle, tulevad koju, vaatavad telekat, söövad õhtust, lähevad sõpradega välja, käivad külas, panevad lapsed magama. Selle kõige kõrval tundub minu praegune elu, majade vahel jooksmine ja võõraste inimestega raamatutest ja haridusest rääkimine nii sürreaalne. See nagu ei olekski minu elu.

Mu elu pole nagu sürrealism.
See ongi sürrealism.