Mõtlesin, et kirjutan Sulle. Sulle, kes Sa arvad, et kõikidel inimestel ei olegi õigus perekonnale ja armastusele. Sina, kes Sa tunned, et Sinu kaasmaalaste kodus toimuv rikub kuidagi Sinu igapäevaelu, ühiskonna moraali ja väärtushinnanguid.
Kas koolides on vaja rääkida, et homoseksuaalsus on normaalne? Jah. Sina seda ju ei tee. Nii, nagu on vaja õpilastele rääkida, kust tulevad lapsed, millised mehed ja naised välja näevad nii seest kui ka väljast, kuidas hoiduda soovimatust rasedusest, tuleb ka rääkida, et peale heteroseksuaalsete inimeste on olemas veel teisigi. Tuleb rääkida, miks mõned päeval viisakalt ülikonda kandvad mehed tunnevad end hästi, kui õhtul panevad kontsad jalga ning värvivad oma huuled meelalt punaseks. Tuleb rääkida, miks mõned mehed tunnevad, et nad on tegelikult naised. Tuleb rääkida, miks mõned naised pöörduvad arstide juurde, sest tunnevad, et oleksid hoopis poistena pidanud sündima. Tuleb rääkida sellest, et mõned mehed ei hooli sellest, kui seksikad naised välja näevad, sest neil panevad südame kiiremini tuksuma hoopis teised mehed. Tuleb rääkida sellest, et artikkel "10 meest, kellega peaksid abielluma" jätab mõned naised külmaks, sest nemad unistavad teise naisega abiellumisest. Jah, ka sellet tuleb rääkida, et on olemas erinevaid inimesi erinevate arvamustega ning tuleb tolereerida seda, et inimestel on erinevad vaated, kuid samas peavad inimesed ka õppima, et diskrimineerimine on vale.
Ja oh seda õudust, kui pededele antakse lapsendamise õigus. Nii arvad Sa ka, eksole? Vaesed lapsed, keda hakatakse koolis narrima, sest neil on 2 isa/ema. Aga kes on need narrijad? Need on SINU enda lapsed!!! Kui mina endale kunagi oma mehega lapsed saan, siis mina õpetan neile, et mitte kedagi ei tohi narrida ega kiusata. Mitte kedagi. See pole üldse oluline, milline on olukord lapse kodus. Ma ju ei ütle oma tütrele, et ta peab teisele tüdrukule musi tegema. Ma ju ei käsi oma pojal teisel poisil käest kinni hoida. Aga kui nad seda ise soovivad, siis lasku aga käia! See ei tee minu lastest halbu inimesi. Ma tahan kunagi saada ka vanaemaks, kuid mind üldse ei huvita, kas minu lastelastele teevad pühapäeva hommikuti pannkooke ema ja isa või isa ja isa või ema ja ema. Kõige tähtsam on üksteisest hoolimine.
Kellelgi pere loomise takistamine ei ole hoolimine.
Mida Sa õieti saada tahad?
Kas tahad hunniku õnnetuid inimesi, kelle pereelu riik ja selle elanikud ei toeta ega tunnusta?
Kas tahad, et paljud homoseksuaalid lahkuvad Eestist, et elada täisväärtulikku elu?
Kas tahad, et paneksime geidele suured sildid külge, et ikka teaksid neist suure kaarega mööda minna? Kas järgmiseks viskame nad gaasikabrisse ja sealt edasi ühishauda? Kas sellega puhastame ühiskonna patustest?
Mida mina tahan?
Ei, ma ei taha, et Sa geisid armastaksid. Ma ei taha, et Sa ka ise omasooiharaks hakkaksid. Ma muidugi ei takistaks Sind, aga Sinu orientatsiooni muutmine ei ole ei minu ega kellegi teise võimuses ega ka eesmärk. Palun saa sellest aru! Ma tahan, et Sa suhtuksid inimestesse sellisena, nagu nad on. Ma tahan, et Sa saaksid aru, et meie seas on Sinust erinevaid inimesi, kes ei taha Sulle halba. Miks Sina neile seda soovid? Ma tahan, et Sa saaksid lahti oma vihast, põlgusest, hirmust, eelarvamustest. Ma tahan, et Sa oleksid õnnelik inimene koos teiste õnnelike inimestega.
Aitäh Sulle!
Päikest!
esmaspäev, 6. oktoober 2014
teisipäev, 26. august 2014
Tegin natuke nalja. Ja head.
Miks just jäine vesi? See imiteerib seda tunnet, kui inimene ei saa oma lihaseid liigutada ning vaevleb krampide käes. Võin öelda, et see tunne on väga vastik ning loodan väga, et keegi Teie seast ei peaks kunagi seda päriselt tundma.
Päikest!
esmaspäev, 25. august 2014
Kuidas Anneli püüab mõista, mida on vaja teha enne 600 meetrini jõudmist
Viimasel ajal on elu teinud päris mitu huvitavat pööret. Käisin näiteks langevarjuhüppe koolitusel. Ma ei hakka siia tooma kõiki neid asju, mida on vaja kontrollida ja teha, kui ma hüppan lennukist alla. Enne koolitust arvasin, et lihtsalt hüppan välja, karjun natuke, siis vari avaneb ja naudin vaadet. Ja kui olen maale juba piisavalt lähedal, siis vaatan, et ma kuidagi maandutud ka saan. Lihtne! Nüüd hakkan juba kartma, kas ma üldse jõuan midagi muud nautida, kui ma pean kontrollima must miljon ja üks asja, enne kui saan tunnistada, kas mu vari lendab või on vaja käiku lükata plaan B. Varuvari. Ütelge seda sõna 10 korda järjest :)
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
neljapäev, 24. juuli 2014
Natuke Inglismaad - Yes, please!
Mulle meeldib käia 3 korda aastas Suurbritannias. Oktoobris Wales, veebruaris külake Gloucesteri lähedal, nüüd külake Cambridge'i lähedal. Vahva!
Tulin Inglismaale seekord 2 nädalaks lapsehoidjaks. Minu hoolealusteks on 4 poissi, kaks neist on üsna tillukesed ja väga mänguhimulised ning nõudlikud, kaks vanemat juba natuke mõistlikumad, aga siiski veel lapsed. Lisaks neile on mul siin laste vanavanemad, nende teine tütar oma perega (veel 2 pisikest põngerjat) ning palju külalisi.
Mida ma olen brittidelt õppinud?
Pidev teejoomine pole müüt! Joon siin minimaalselt 3 tassi teed päevas. Tee on hea!
Alguses oli mul väike segadus ka õhtusöögi nimetusega. Olen harjunud, et õhtusöök on dinner/supper, nemad aga räägivad siin pidevalt, et we are having tea. Ehk te siis joote teed ja sööte küpsiseid? Ei. Asi selles, et traditsiooniliselt oli kella 5 paiku pärastlõunal ikka teeaeg päris tee ja päris küpsistega. Nüüd aga inimesed töötavad nii palju ja kaua, et sel ajal süüakse hoopis õhtust ja korralik teeaeg on unarusse jäänud. Samas nimetus on jäänud. What did you have for tea? Pork, potatoes, salad, baked beans and Yorkshire pudding. Right! (Viimane, muide on traditsiooniline Inglise soolane söök. Maitseb peaaegu nagu meie pannkoogid, aga valmistamisviis on erinev.)
Olen alati arvanud, et olen üsna viisakalt käituv neiu. Pean aga tunnistama, et mul tuleb oma please'ide, thankyou'de ja excuseme'dega pingutada, et kohalikega samale tasemele jõuda. Ma ei pea enda meelest eriti midagi tegema, aga juba tänatakse mind selle eest. Iseenesest vahva, aga samas on selline minu jaoks liigne viisakus ka kohati ebamugav. Samas valiksin iga kell selle käitumise julmuse ja ükskõiksuse asemel.
Kogu selle viisakuse juures on siiski üks pisike killuke puudu. Kui USAs tervitavad-tutvustavad inimesed end enamasti nii: "Hi, I'm Kate!", siis siin pigem nii: "Hello!" Ja nime pean ise välja mõtlema. Hea küll, palju siin ikka valikut saab olla. Rebecca, John, James, Mary? Inimesed on sõbralikud, kuid võrreldes Ameerikamaaga võõrastega ikka väga rääkima ei hakata. Vähemalt mitte minuga. Aga milleks, pole ju vajagi!
Ilm. Sellest räägitakse palju. See ei ole chit-chat-jutt, asi on ikka tõsine. Ilm muutub pidevalt. Ma ei ole kohanud veel päeva, kus ilm oleks terve päeva ühesugune. Ilmateade annab ka kõigeks hoiatuse: homme tuleb valdavalt päikesepaisteline kuiv, vahelduva pilvisusega ilm, kuigi kohati võib esineda hoovihmasid. On äikese tõenäosus, eriti põhja pool ja idarannikul, samuti saare keskosas, läänes võib esineda vikerkaari ja ükssarvikuid. Õhtul võib sadu muutuda tugevamaks ja üle minna lumeks ning kui selleks ajaks pole edelas temperatuur üle 20 kraadi tõusnud, on olemas tõenäosus, et sinna jõuavad külmad arktilised hoovused koos pingviinide ja jääkarudega. Hea küll! Seda ei maksa eriti tõsiselt võtta, sest järgmiseks ilmateateks on nad ilmselt juba meelt muutnud :)
Ja need kraanikausid...
Kogu Inglismaal veedetud aeg oli keeruline, huvitav, naljakas ning meeldejääv. Iga reisiga õpin midagi uut, seekord jäid meelde ja silma need nüansid. Järgmise korrani!
Päikest!
Tulin Inglismaale seekord 2 nädalaks lapsehoidjaks. Minu hoolealusteks on 4 poissi, kaks neist on üsna tillukesed ja väga mänguhimulised ning nõudlikud, kaks vanemat juba natuke mõistlikumad, aga siiski veel lapsed. Lisaks neile on mul siin laste vanavanemad, nende teine tütar oma perega (veel 2 pisikest põngerjat) ning palju külalisi.
Mida ma olen brittidelt õppinud?
Pidev teejoomine pole müüt! Joon siin minimaalselt 3 tassi teed päevas. Tee on hea!
Alguses oli mul väike segadus ka õhtusöögi nimetusega. Olen harjunud, et õhtusöök on dinner/supper, nemad aga räägivad siin pidevalt, et we are having tea. Ehk te siis joote teed ja sööte küpsiseid? Ei. Asi selles, et traditsiooniliselt oli kella 5 paiku pärastlõunal ikka teeaeg päris tee ja päris küpsistega. Nüüd aga inimesed töötavad nii palju ja kaua, et sel ajal süüakse hoopis õhtust ja korralik teeaeg on unarusse jäänud. Samas nimetus on jäänud. What did you have for tea? Pork, potatoes, salad, baked beans and Yorkshire pudding. Right! (Viimane, muide on traditsiooniline Inglise soolane söök. Maitseb peaaegu nagu meie pannkoogid, aga valmistamisviis on erinev.)
Olen alati arvanud, et olen üsna viisakalt käituv neiu. Pean aga tunnistama, et mul tuleb oma please'ide, thankyou'de ja excuseme'dega pingutada, et kohalikega samale tasemele jõuda. Ma ei pea enda meelest eriti midagi tegema, aga juba tänatakse mind selle eest. Iseenesest vahva, aga samas on selline minu jaoks liigne viisakus ka kohati ebamugav. Samas valiksin iga kell selle käitumise julmuse ja ükskõiksuse asemel.
Kogu selle viisakuse juures on siiski üks pisike killuke puudu. Kui USAs tervitavad-tutvustavad inimesed end enamasti nii: "Hi, I'm Kate!", siis siin pigem nii: "Hello!" Ja nime pean ise välja mõtlema. Hea küll, palju siin ikka valikut saab olla. Rebecca, John, James, Mary? Inimesed on sõbralikud, kuid võrreldes Ameerikamaaga võõrastega ikka väga rääkima ei hakata. Vähemalt mitte minuga. Aga milleks, pole ju vajagi!
Ilm. Sellest räägitakse palju. See ei ole chit-chat-jutt, asi on ikka tõsine. Ilm muutub pidevalt. Ma ei ole kohanud veel päeva, kus ilm oleks terve päeva ühesugune. Ilmateade annab ka kõigeks hoiatuse: homme tuleb valdavalt päikesepaisteline kuiv, vahelduva pilvisusega ilm, kuigi kohati võib esineda hoovihmasid. On äikese tõenäosus, eriti põhja pool ja idarannikul, samuti saare keskosas, läänes võib esineda vikerkaari ja ükssarvikuid. Õhtul võib sadu muutuda tugevamaks ja üle minna lumeks ning kui selleks ajaks pole edelas temperatuur üle 20 kraadi tõusnud, on olemas tõenäosus, et sinna jõuavad külmad arktilised hoovused koos pingviinide ja jääkarudega. Hea küll! Seda ei maksa eriti tõsiselt võtta, sest järgmiseks ilmateateks on nad ilmselt juba meelt muutnud :)
Ja need kraanikausid...
Kogu Inglismaal veedetud aeg oli keeruline, huvitav, naljakas ning meeldejääv. Iga reisiga õpin midagi uut, seekord jäid meelde ja silma need nüansid. Järgmise korrani!
Päikest!
kolmapäev, 9. juuli 2014
Mõned meenutused Gaudeamusest
Ma siiani tegelikult ei tea täpselt seda koori nime, millega me Lätis Baltimaade tudengite laulupeole läksime. Kertul tuli see paremini välja. Lühendatult Maaülikooli vilistlaskooriga. Mina kui igipõline Maaülikooli vilistlane.
Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!
Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.
Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???
Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.
Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.
Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.
Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.
Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?
Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!
Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.
Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.
Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!
Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.
Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.
Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.
Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.
Ja see tagasisõit...
Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.
Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.
P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???
Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!
Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.
Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???
Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.
Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.
Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.
Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.
Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?
Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!
Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.
Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.
Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!
Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.
Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.
Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.
Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.
Ja see tagasisõit...
Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.
Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.
P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???
teisipäev, 17. juuni 2014
Muna ja kana ehk töö ja elu möllavad edasi
Mõtteid reisimise olulisusest on mul veel. Soovitan lugeda ka minu eelmist postitust, mis moodustavad kokku ühtse terviku.
Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.
Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...
Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.
"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.
Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)
Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.
Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?
Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.
Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.
Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...
Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.
"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.
Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)
Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.
Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?
Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.
Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
esmaspäev, 16. juuni 2014
Muna ja kana ehk töö ja elu
Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.
Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.
Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.
See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.
Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!
Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?
Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.
Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?
Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?
Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!
Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.
Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.
Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.
Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.
See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.
Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!
Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?
Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.
Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?
Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?
Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!
Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.
Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.
Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
pühapäev, 15. juuni 2014
Kes kontrollib Sinu enesehinnangut?
Vihje: lõplik uba on alles lõpus, mitte kehakaalus...
Ma olen siiani natuke puudutatud sellest, kui mõned kuud saadeti mind tagasi verekeskusest. Ma kaalun liiga vähe, ma ei saa verd anda. Naljakas on olla, kui keelatakse kedagi aidata.
Ja siis...
Avasin pahaaimamata oma meilikasti. Ja mida ma näen...
Need to lose weight? 1 tip to lose 17 lbs in 30 days.
17lbs=7,7kg.
Kaalu teema on minu jaoks natuke hell. Verekeskus pole esimene koht, kus mul kästakse kaalus juurde võtta. Kooliarst ütles mulle sama. Ta isegi küsis, kas ma näljutan ennast. Teate seda tunnet, kui teid süüdistatakse milleski, milles te süüdi ei ole? Siis te teate, et see pole meeldiv tunne.
Olete kuulnud kedagi ütlemas: "Isssssand, ma olen NII PAKS!!!!!!!!!!!!!!!!!". Kas te teate, mis tunne see on, kui inimene, kes nii ütleb, on teist saledam? Ja mitte ainult teie enda madalama enesehinnangu tõttu, vaid tema vööümbermõõt ONGI väiksem. Kui ma viitsiksin, siis paneksin siia ühe naljaka hülgepildi, mida netiavarustes kasutatakse siis, kui olukord on (parema sõna puudumisel) awkwarrrrrrrd! Kurb on see, et sellises situatsioonis pole ma olnud mitte ühe, vaid ikka päris mitme inimesega.
Aga mis ma siis sellises olukorras teen? Kas ma peaksin laskuma vestlusesse: "Ei, sa ei ole" "Olen küll" "Ei ole"???
Kas ma peaksin nõustuma? "Jah, oled küll paks. Rõve on sind vaadata. Mingile dieedile ei ole mõelnud vää?"
Peaksin kaasa kaagutama? "ISSSSSSSSSSSSSAAAAAAAAANNNND! Ma olen kaaaaaaaaa!!!"
Enesekindlalt ütlema, et mina olen küll oma kehaga rahul?
See viimane oleks tõsi. Kas see, et sina oled minust peenem ja arvad, et oled paks, tähendab, et mina olen veel paksem? Ei.
Mul kästakse kaalus juurde võtta ja ma kannan riideid XS ja mulle vaatab peeglist vastu sale keha, mis pole küll täiuslik, aga mis ei pea mitte kuidagi minu enesehinnangut kõigutama. See on kõik, mida ma vajan.
Tõstke käsi, kes tahaks mulle nüüd vastu karjuda: "Sul on mingi täiuslik keha, mida sa vingud?!?!?!?!?"
Kui see kaalu jutt kohe mitte kuidagi äratundmisrõõmu ei tekitanud, vaata palun asja natuke teisest vaatevinklist! Kas oled kohanud inimesi, kes on ülimalt enesekriitilised, kuigi neil selleks põhjust nagu ei olekski? Kas oled kunagi tundnud, et keegi on enda kritiseerimisega ka sinu enda enesekindluse kui mitte maa poole toonud, siis kas või kõikuma löönud? Kas oled tundnud, et pead endale aeg-ajalt ütlema, et pole mul viga midagi?
Sa näed kedagi, kellel on olemas see, mida sa ise väga väga tahaksid. Kas sa arvad, et see inimene on üdini õnnelik?
Kui sul on endal kaaluprobleemid, kas arvad, et saledad inimesed on õnnelikumad? Kas sa arvad, et kui ka ise kaalu langetad, tuleb õnn sinu õuele?
Kas sa arvad, et kui saad endale suure varanduse, kaovad kõik sinu mured?
Kas arvad, et hea haridus avab kõik uksed?
Kes kontrollib, kui õnnelik, enesekindel ja kõrge enesehinnanguga sa oled? Sinu kehakaal, number pangakontol, Facebooki sõprade arv, ülikooli lõputunnistus?
Ma ei ütle sulle vastuseid ette. Tõenäoliselt ma eksiksin.
Vasta nendele ise!
Päikest!
Ma olen siiani natuke puudutatud sellest, kui mõned kuud saadeti mind tagasi verekeskusest. Ma kaalun liiga vähe, ma ei saa verd anda. Naljakas on olla, kui keelatakse kedagi aidata.
Ja siis...
Avasin pahaaimamata oma meilikasti. Ja mida ma näen...
Need to lose weight? 1 tip to lose 17 lbs in 30 days.
17lbs=7,7kg.
Kaalu teema on minu jaoks natuke hell. Verekeskus pole esimene koht, kus mul kästakse kaalus juurde võtta. Kooliarst ütles mulle sama. Ta isegi küsis, kas ma näljutan ennast. Teate seda tunnet, kui teid süüdistatakse milleski, milles te süüdi ei ole? Siis te teate, et see pole meeldiv tunne.
Olete kuulnud kedagi ütlemas: "Isssssand, ma olen NII PAKS!!!!!!!!!!!!!!!!!". Kas te teate, mis tunne see on, kui inimene, kes nii ütleb, on teist saledam? Ja mitte ainult teie enda madalama enesehinnangu tõttu, vaid tema vööümbermõõt ONGI väiksem. Kui ma viitsiksin, siis paneksin siia ühe naljaka hülgepildi, mida netiavarustes kasutatakse siis, kui olukord on (parema sõna puudumisel) awkwarrrrrrrd! Kurb on see, et sellises situatsioonis pole ma olnud mitte ühe, vaid ikka päris mitme inimesega.
Aga mis ma siis sellises olukorras teen? Kas ma peaksin laskuma vestlusesse: "Ei, sa ei ole" "Olen küll" "Ei ole"???
Kas ma peaksin nõustuma? "Jah, oled küll paks. Rõve on sind vaadata. Mingile dieedile ei ole mõelnud vää?"
Peaksin kaasa kaagutama? "ISSSSSSSSSSSSSAAAAAAAAANNNND! Ma olen kaaaaaaaaa!!!"
Enesekindlalt ütlema, et mina olen küll oma kehaga rahul?
See viimane oleks tõsi. Kas see, et sina oled minust peenem ja arvad, et oled paks, tähendab, et mina olen veel paksem? Ei.
Mul kästakse kaalus juurde võtta ja ma kannan riideid XS ja mulle vaatab peeglist vastu sale keha, mis pole küll täiuslik, aga mis ei pea mitte kuidagi minu enesehinnangut kõigutama. See on kõik, mida ma vajan.
Tõstke käsi, kes tahaks mulle nüüd vastu karjuda: "Sul on mingi täiuslik keha, mida sa vingud?!?!?!?!?"
Kui see kaalu jutt kohe mitte kuidagi äratundmisrõõmu ei tekitanud, vaata palun asja natuke teisest vaatevinklist! Kas oled kohanud inimesi, kes on ülimalt enesekriitilised, kuigi neil selleks põhjust nagu ei olekski? Kas oled kunagi tundnud, et keegi on enda kritiseerimisega ka sinu enda enesekindluse kui mitte maa poole toonud, siis kas või kõikuma löönud? Kas oled tundnud, et pead endale aeg-ajalt ütlema, et pole mul viga midagi?
Sa näed kedagi, kellel on olemas see, mida sa ise väga väga tahaksid. Kas sa arvad, et see inimene on üdini õnnelik?
Kui sul on endal kaaluprobleemid, kas arvad, et saledad inimesed on õnnelikumad? Kas sa arvad, et kui ka ise kaalu langetad, tuleb õnn sinu õuele?
Kas sa arvad, et kui saad endale suure varanduse, kaovad kõik sinu mured?
Kas arvad, et hea haridus avab kõik uksed?
Kes kontrollib, kui õnnelik, enesekindel ja kõrge enesehinnanguga sa oled? Sinu kehakaal, number pangakontol, Facebooki sõprade arv, ülikooli lõputunnistus?
Ma ei ütle sulle vastuseid ette. Tõenäoliselt ma eksiksin.
Vasta nendele ise!
Päikest!
teisipäev, 3. juuni 2014
Jalgrattakiiver?
Lugesin nüüd siin ühte uudist. Jalgrattakiivrid tahetakse teha kohustuslikuks.
http://www.ohtuleht.ee/582258/seadus-teeb-kiivri-kandmise-koigile-jalgratturitele-kohustuslikuks-ja-ahvardab-selle-eirajaid-trahviga
Lugesin siis nüüd ka artikli kommentaare. No tule taevas appi!
Palun selgitage mulle, miks inimesed sõdivad selle vastu, kui riik püüab vähendada inimeste vigastusi ja surmajuhtumeid? Või on keegi teist olnud peavigastusega? Kas see oli nii meeldiv, et võtaks kohe kaks tükki nüüd?
Mäletan siiani, kui olime veel lapsed ja mu vend kukkus rattaga. Kiivris oli pragu sees ja see läks mahakandmisele. Aga mis siis, kui kiivrit poleks olnud???
Jah, kiiver ei näe just kõige moodsam ja stiilsem ja fäänsim välja.
Jah, kiivri kaasaskandmine võib olla ebamugav ja kohmakas.
Aga kas on hea olla ajuvigastusega?
Päikest!
http://www.ohtuleht.ee/582258/seadus-teeb-kiivri-kandmise-koigile-jalgratturitele-kohustuslikuks-ja-ahvardab-selle-eirajaid-trahviga
Lugesin siis nüüd ka artikli kommentaare. No tule taevas appi!
Palun selgitage mulle, miks inimesed sõdivad selle vastu, kui riik püüab vähendada inimeste vigastusi ja surmajuhtumeid? Või on keegi teist olnud peavigastusega? Kas see oli nii meeldiv, et võtaks kohe kaks tükki nüüd?
Mäletan siiani, kui olime veel lapsed ja mu vend kukkus rattaga. Kiivris oli pragu sees ja see läks mahakandmisele. Aga mis siis, kui kiivrit poleks olnud???
Jah, kiiver ei näe just kõige moodsam ja stiilsem ja fäänsim välja.
Jah, kiivri kaasaskandmine võib olla ebamugav ja kohmakas.
Aga kas on hea olla ajuvigastusega?
Päikest!
Lõputöö esitamine
Jah, praegu peaksin mina ka laadima üles pildi endast ja oma suurepärasest bakatööst, lisades suure kirja:
"TEHTUD!!!"
Selle asemel mõlgutan mõtteid, millest üldse sügisel hakata oma bakatööd kirjutama :) Ja ma olen õnnelik selle üle. Mulle täitsa meeldib olla tudeng. Kuigi vahepeal on päris tüütu ja ei jõua ära oodata, kui see lõpuks läbi saaks. Lihtsalt selle elustiili pärast on see hästi tore. Ma ei kujuta ettegi praegu, et käiksin 9-5 tööl. Samas eks terve kooliaeg põhimõtteliselt sellist rada mööda ju käis. Vahepeal ma isegi igatsen seda, eriti siis, kui käin oma kallist kooli ja õpetajaid vaatamas. Kõik oli hästi turvaline ja kindel. Elasin nagu kuskil mullis või saarekese peal: samad inimesed pidevalt ümber, sama keskkond, sama elurütm. Praegu on kõik vastupidi. Mingi kindlus on ikka olemas, aga seda on tunduvalt vähem kui gümnaasiumis. Võib-olla selle pärast tahangi pikemaks ajaks Eestist ära minna, et maitsta veel kaootilisemat elu. Põnev!
Aga enne tuleb lõputöö ära kirjutada! :)
Teie, kes te olete oma töö ära esitanud või kohe-kohe seda tegemas, olete hästi tublid! Teen suuuuuuure kalli ja väikse pai!
Päikest!
laupäev, 24. mai 2014
Guugeldame! Aga hästi kiiresti!!!
Arvatavasti ei ole mu sõprusringkonnas ühtegi inimest, kellele on vaja seletada, mis loom on Google. Võib-olla mu vanaema ei tea selle nüannse ja sõbra vanatädi ei saa ka päris hästi aru, mis see guugeldamine õigupoolest on. Oma väikest õde olen küll veidi harinud sel teemal.
"Tahad, vaatame pilte, milline see Eiffeli torn/kivisisalik/kuuvarjutus/Austraalia välja näeb?"
"Jaaaaaaaa!"
Ja nii meil see käib.
Kõik on nii lihtne. Paar klõpsu ja valmis! Kas me kujutame elu enne guuglit üldse ette? Mäletad, mis tunne on võtta kätte raamat, näiteks mõni laste entüklopeedia (hästi paljude piltidega) või üks suur ENE? Lehitseda, sirvida, tõdeda, et leitud info ikka päris selgeks asja ei teinud? Otsida uus raamat, vahepeal rääkida endast targema emme-issiga? Kooli ajal käis nende referaatide kirjutamine just nii. Interneti allikaid võis ka vahepeal kasutada, aga ainult ühte või kahte, muu pidi ikka raamatust leidma. Nii põnev oli siis arvutist kasside ja koerte kohta infot leida!
Mäletad kontaktide otsimist telefoniraamatust? Mitte sellest, mis Sul telefonis on. Ikka see suur umbes 3000 üliõhukese leheküljega.
Inimesed võtsid endale aega. Praegu on kogu aeg nii kiire. Kõik peab olema mugav, kasutajasõbralik, kiire. Kuhu me kiirustame??? Kas on vahet, kas telefoninumber leitakse 1 või 3 minutiga?
Ei, ma ei ütle, et me nüüd peaksime guugeldamise ära keelama. Kindlasti mitte. Ega ma imbetsill pole, kellele mugavus ei meeldi. Tore on ju vaadata fööniksi pilte ja saada teada, mida tähendab sõna "epikuurlased". Ma vist ise end nende hulka päriselt lugeda ei saa, kuigi elu on siiski ilus.
Ja kiire!!!
Ja päikseline!
Päikest!
"Tahad, vaatame pilte, milline see Eiffeli torn/kivisisalik/kuuvarjutus/Austraalia välja näeb?"
"Jaaaaaaaa!"
Ja nii meil see käib.
Kõik on nii lihtne. Paar klõpsu ja valmis! Kas me kujutame elu enne guuglit üldse ette? Mäletad, mis tunne on võtta kätte raamat, näiteks mõni laste entüklopeedia (hästi paljude piltidega) või üks suur ENE? Lehitseda, sirvida, tõdeda, et leitud info ikka päris selgeks asja ei teinud? Otsida uus raamat, vahepeal rääkida endast targema emme-issiga? Kooli ajal käis nende referaatide kirjutamine just nii. Interneti allikaid võis ka vahepeal kasutada, aga ainult ühte või kahte, muu pidi ikka raamatust leidma. Nii põnev oli siis arvutist kasside ja koerte kohta infot leida!
Mäletad kontaktide otsimist telefoniraamatust? Mitte sellest, mis Sul telefonis on. Ikka see suur umbes 3000 üliõhukese leheküljega.
Inimesed võtsid endale aega. Praegu on kogu aeg nii kiire. Kõik peab olema mugav, kasutajasõbralik, kiire. Kuhu me kiirustame??? Kas on vahet, kas telefoninumber leitakse 1 või 3 minutiga?
Ei, ma ei ütle, et me nüüd peaksime guugeldamise ära keelama. Kindlasti mitte. Ega ma imbetsill pole, kellele mugavus ei meeldi. Tore on ju vaadata fööniksi pilte ja saada teada, mida tähendab sõna "epikuurlased". Ma vist ise end nende hulka päriselt lugeda ei saa, kuigi elu on siiski ilus.
Ja kiire!!!
Ja päikseline!
Päikest!
kolmapäev, 14. mai 2014
Mõtlen puuviljadest ja smuutidest
Ostsin endale ilusas pakendis kiivi-mango smuuti. Pudeli peal on veel kirjas, et see sisaldab 4 puuvilja. Tore ju!
Hakkan siis täpsemalt lugema:
0,75 kiivit
0,75 õuna
0,5 banaani
0,2 ananassi
0,1 mangot.
See teeb kokku 2,3 puuvilja.
Või mõeldakse 4 puuvilja all seda, mitme vilja püree pudelisse pääses ja näiteks 38% ananassimahla ei lähegi puuviljana kirja?
Kui mina kodus smuutisid teen, siis kaasneb sellega ikka suuremat sorti kokandus. Muidugi teen ma tavaliselt seda ka kahele inimesele, nii et kumbki saab 2 tassitäit, seega on seda umbes 3 korda rohkem kui minu 280ml tehasesmuutit.
Aga vähem kui 3 kiivit ei tule kõne allagi!
Toituge ikka tervislikult, eksole! :)
Päikest!
Hakkan siis täpsemalt lugema:
0,75 kiivit
0,75 õuna
0,5 banaani
0,2 ananassi
0,1 mangot.
See teeb kokku 2,3 puuvilja.
Või mõeldakse 4 puuvilja all seda, mitme vilja püree pudelisse pääses ja näiteks 38% ananassimahla ei lähegi puuviljana kirja?
Kui mina kodus smuutisid teen, siis kaasneb sellega ikka suuremat sorti kokandus. Muidugi teen ma tavaliselt seda ka kahele inimesele, nii et kumbki saab 2 tassitäit, seega on seda umbes 3 korda rohkem kui minu 280ml tehasesmuutit.
Aga vähem kui 3 kiivit ei tule kõne allagi!
Toituge ikka tervislikult, eksole! :)
Päikest!
neljapäev, 8. mai 2014
Miks?
Küllap pole ma ainuke, kes vahepeal mõtleb: MIKS???
Miks on Sul vaja minust linnas 70-ga mööda kihutada, et me siis jälle järgmise valgusfoori taga kohtuksime?
Miks ma pean mõtlema "Wow, ta naeratas mulle!!! Päev on korda läinud! Ma pean nüüd sellest kõigile rääkima!!!" Miks ei võiks see olla igapäevane tore pisiasi, et inimesed naeratavad?
Miks ma pean õppima teooriaid, mis olid kasutuses aastakümneid tagasi, aga on praeguseks ümber lükatud? Ma saan aru, et on hea teada ajalugu ja erinevaid võimalikke lähenemisi jne. Aga miks ma pean selle peale nii palju närve kulutama?
Miks ei võiks inimesed rääkida, kui nende kord on rääkida, ja kuulata, kui nende kord on kuulata?
Miks inimesed vaidlevad teemal, kas diskrimineerida kedagi selle põhjal, keda ta armastab?
Miks ei võiks lumesadu talvele kuuluda?
Miks ei võiks meie vinguda, kui meile makstakse ainult 15€/h?
Miks on Sul vaja minust linnas 70-ga mööda kihutada, et me siis jälle järgmise valgusfoori taga kohtuksime?
Miks ma pean mõtlema "Wow, ta naeratas mulle!!! Päev on korda läinud! Ma pean nüüd sellest kõigile rääkima!!!" Miks ei võiks see olla igapäevane tore pisiasi, et inimesed naeratavad?
Miks ma pean õppima teooriaid, mis olid kasutuses aastakümneid tagasi, aga on praeguseks ümber lükatud? Ma saan aru, et on hea teada ajalugu ja erinevaid võimalikke lähenemisi jne. Aga miks ma pean selle peale nii palju närve kulutama?
Miks ei võiks inimesed rääkida, kui nende kord on rääkida, ja kuulata, kui nende kord on kuulata?
Miks inimesed vaidlevad teemal, kas diskrimineerida kedagi selle põhjal, keda ta armastab?
Miks ei võiks lumesadu talvele kuuluda?
Miks ei võiks meie vinguda, kui meile makstakse ainult 15€/h?
Päikest!
kolmapäev, 2. aprill 2014
Inimesed on... (lõpeta ise lause)
Hiljuti esinesin väitega "Inimesed on värdjad." Ei, ma ei arva, et kõik inimesed oleksid sellised. Isegi mitte suurem osa või enamik või paljud. Ei, neid inimesi, keda ma südametunnistuse piinadeta jätkuvalt värdjateks nimetaksin, on väga vähe. Õnneks. Aga neid on. Ja see teeb mind kurvaks ja ettevaatlikuks.
___
Mõni aeg tagasi kõndisin kodu poole, kui mind peatas tänaval üks vanem üsna kehva väljanägemisega naine. Rääkis, et ta mees on raskelt haige ja ta tuleb just apteegist, et talle rohtu osta. Kuna tal aga piisavalt raha ei ole, siis talle rohtu, mida väga vaja on, ei müüdud. Äkki saaksin aidata.
"Kas ta mees on tõesti haige? Ega ta raha millekski muuks ei kasuta?" Nii kahtlesin enda peas.
Miski ei lubanud mul talle raha niisama anda. Aga samas ei saanud ma ka tuimalt minema kõndida. Äkki vajab keegi tõesti abi? Ütlesin siis lihtsalt, et olen just ise ka apteegi poole kõndimas, lähme koos. Hakkasimegi siis astuma. Mõne minuti pärast olime kohal. "Äkki ma nüüd käin siis ise ära?" "Ei, pole vaja, mul on endal ka sealt üht-teist vaja."
Astusin siis rõõmsalt apteeki sisse, tema järgi ei tulnud. Igaks juhuks küsisin ka apteekritelt, kas see naine käis seal mõni aeg tagasi. Mis te ise arvate? :)
___
Olin ikka üsna pettunud. Mind taheti ilusa ja kurva looga haneks tõmmata. Aga samas, kui ta oleks lihtsalt raha küsinud ilma muinasjututa, oleksin kindlasti minema kõndinud. Ta teadis seda, ilmselt on ta sellega palju kordi kokku puutunud, ja võttis südametunnistusele koputamise appi. See peaaegu õnnestuski. Huvitav, kuidas ma oleksin käitunud siis, kui ma poleks juhuslikult apteegi poole kõndimas olnud?
Igal juhul olin väga pettunud. Samas igaks juhuks mainin, et teda ma värdjaks ei pea. Tal on lihtsalt elus halvasti läinud (ükskõik, kas ta siis on selles ise osaliselt või täielikult või üldse mitte süüdi) ja võib-olla on isegi hea, kui ta kavaluse appi võtab.
Ei, ma ei hakka tooma näiteid s*tapeadest, kellega olen kokku puutunud.
Selle asemel lõpetan positiivse tooniga.
Üks ilusamaid asju, mida mulle on viimasel ajal öeldud: "Sinusarnaseid inimesi oleks maailmale rohkem vaja, just positiivsuse ja hakkamasaamise mõttes oleks Sinult palju õppida. Ära selles kõiges ennast unusta!"
Päikest!
esmaspäev, 31. märts 2014
Mulle meeldib endast rääkida
Mulle pole oluline, et kõik inimesed teavad minust kõike. Võib-olla natuke on, sest no kellele ei meeldi endast rääkida, aga siiski sellest olulisem on hoopis midagi muud. Midagi, mille avastasin enda jaoks alles mõned päevad tagasi.
Nimelt meeldib mulle endast rääkida, sest mulle meeldib saada tagasisidet. Eriti praegu, kui ma päris ise ka hästi aru ei saa, kes ma olen ja kuhu liigun ja mida tahan. Hea on kuulda, kui keegi ütleb vahepeal, mida tema minu susapusapuntrast arvab. Ma ei pea kõikide arvamuste ja soovitustega nõustuma ja neid tõe pähe võtma. Oleks suur lollus seda teha, sest muidu lõpetaksin ma veel suuremas puntras.
Kõige rohkem olen ma õppinud mitte muretsema selle pärast, et ma ei tea täpselt oma palganumbrit viie aasta pärast ja kui palju kaalub mu laps kümne aasta pärast. On täiesti ok, kui ma ei tea isegi seda, mida ma pärast ülikooli teen. On veel rohkem ok, et ma ei tea, kes minust kunagi saab. Jah, see on okei.
Kunagi kirjutasin endale üles 100 asja, mida ma elus teha tahan. Nagu eesmärgid või nii. Usun, et ma saaksin ka praegu sellise nimekirja kirjutamisega hakkama. Võib-olla homme või ülehomme ma ka teen seda. Aga minu meelest pole vahet, mis järjekorras ma asju teen. Ma tean näiteks kindlasti, et tahan minna aastaks välismaale vabatahtlikuks ja tahan saada vähemalt kaks last. Võib-olla lähen pärast ülikooli lõppu Nigeeriasse lastele vett ja seepi tutvustama ja saan 10 aasta pärast imeliste kaksikute emaks. Võib-olla kantseldan juba aasta pärast väikest pätakat ning kui tema ja tema vennakene on ülikoolis, saadan siin kõik pikalt ja lendan ühel vihmasel päeval Brasiiliasse lastele armastusest ja hoolivusest laule õpetama.
Võib-olla pole elu nii must ja valge ja ma ei saagi teha asju nii, nagu ma tahan. Aga milleks muretseda? Teen nii, nagu hetkel õige tundub ja vaatan, mis saab. Peaasi, et igav ei hakkaks :)
Päikest!
Nimelt meeldib mulle endast rääkida, sest mulle meeldib saada tagasisidet. Eriti praegu, kui ma päris ise ka hästi aru ei saa, kes ma olen ja kuhu liigun ja mida tahan. Hea on kuulda, kui keegi ütleb vahepeal, mida tema minu susapusapuntrast arvab. Ma ei pea kõikide arvamuste ja soovitustega nõustuma ja neid tõe pähe võtma. Oleks suur lollus seda teha, sest muidu lõpetaksin ma veel suuremas puntras.
Kõige rohkem olen ma õppinud mitte muretsema selle pärast, et ma ei tea täpselt oma palganumbrit viie aasta pärast ja kui palju kaalub mu laps kümne aasta pärast. On täiesti ok, kui ma ei tea isegi seda, mida ma pärast ülikooli teen. On veel rohkem ok, et ma ei tea, kes minust kunagi saab. Jah, see on okei.
Kunagi kirjutasin endale üles 100 asja, mida ma elus teha tahan. Nagu eesmärgid või nii. Usun, et ma saaksin ka praegu sellise nimekirja kirjutamisega hakkama. Võib-olla homme või ülehomme ma ka teen seda. Aga minu meelest pole vahet, mis järjekorras ma asju teen. Ma tean näiteks kindlasti, et tahan minna aastaks välismaale vabatahtlikuks ja tahan saada vähemalt kaks last. Võib-olla lähen pärast ülikooli lõppu Nigeeriasse lastele vett ja seepi tutvustama ja saan 10 aasta pärast imeliste kaksikute emaks. Võib-olla kantseldan juba aasta pärast väikest pätakat ning kui tema ja tema vennakene on ülikoolis, saadan siin kõik pikalt ja lendan ühel vihmasel päeval Brasiiliasse lastele armastusest ja hoolivusest laule õpetama.
Võib-olla pole elu nii must ja valge ja ma ei saagi teha asju nii, nagu ma tahan. Aga milleks muretseda? Teen nii, nagu hetkel õige tundub ja vaatan, mis saab. Peaasi, et igav ei hakkaks :)
Päikest!
kolmapäev, 5. märts 2014
Ma teen Sulle välja...
...kui Sa mulle raha annad.
Täiesti lõpp, täna tegi müüja mulle suure kotitäie süüa välja. Alguse sai see kõik sellest, et mul oli hea tuju. Läksin poodi ja tahtsin midagi maitsvat süüa. Ladusin korvi head-paremat täis ning kõndisin naeratades kassa juurde. Kassapidaja naeratas mulle. Mul oli nii hea olla, et tahtsin kohe talle midagi anda. Teate küll, andmise rõõm on ju see suurim. Andsin siis talle raha. Ta oli sellest nii liigutatud, et tundis, et peab vastuteene tegema. Siis ta lubaski mul võtta endale kõik need asjad, mis ma riiulitelt olin valinud. Nii tore!
Samas see seletab ka seda, miks vaestel ja eriti kodututel nii hästi ei lähe. Kui ikka olla pidevalt õnnetu, mossis, isegi pesemata, siis see ei tekita teistes häid tundeid. Vaesed on ka tihti kitsid, nad ikka väga ei taha oma raha kellelegi anda. No muidugi, kuidas sa ikka annad, endalgi ju vähe. Mõistetav. Aga kui ikka ise olla ihne, siis ega teised ka vastu ei taha midagi anda. Ega igaühele kassapidaja kotitäit süüa välja ei tee.
Ainult sellele, kes raha annab.
Päikest!
Täiesti lõpp, täna tegi müüja mulle suure kotitäie süüa välja. Alguse sai see kõik sellest, et mul oli hea tuju. Läksin poodi ja tahtsin midagi maitsvat süüa. Ladusin korvi head-paremat täis ning kõndisin naeratades kassa juurde. Kassapidaja naeratas mulle. Mul oli nii hea olla, et tahtsin kohe talle midagi anda. Teate küll, andmise rõõm on ju see suurim. Andsin siis talle raha. Ta oli sellest nii liigutatud, et tundis, et peab vastuteene tegema. Siis ta lubaski mul võtta endale kõik need asjad, mis ma riiulitelt olin valinud. Nii tore!
Samas see seletab ka seda, miks vaestel ja eriti kodututel nii hästi ei lähe. Kui ikka olla pidevalt õnnetu, mossis, isegi pesemata, siis see ei tekita teistes häid tundeid. Vaesed on ka tihti kitsid, nad ikka väga ei taha oma raha kellelegi anda. No muidugi, kuidas sa ikka annad, endalgi ju vähe. Mõistetav. Aga kui ikka ise olla ihne, siis ega teised ka vastu ei taha midagi anda. Ega igaühele kassapidaja kotitäit süüa välja ei tee.
Ainult sellele, kes raha annab.
Päikest!
neljapäev, 27. veebruar 2014
Avastused on toredad!
Ostsin eile helmepoest endale uhke nõela, millega on väidetavalt hea väikseid helmeid õmmelda. Täna võtsin nõela pakendist välja ja keerutasin seda tükk aega käes, otsides auku, kust niit läbi panna. Keerutan ja otsin ja otsin ja keerutan, auku ei leia. Lihtsalt mitte kummaski otsas, ükskõik, millise nurga alt vaadata, pole ühtki kohta, mis niidiga ühilduda tahaks. Pakendil oli veel kirjas: "Big Eye Needle". Mõtlesin juba poodi tagasi viia ja kaevata, et nad on mulle praaki müünud, kui surusin küüne nõela keskele ning ennäe! Nõel avanes. Just nimelt, nõel läks keskelt kaheks osaks, ainult otsad jäid kokku. Ei arvanud, et Big Eye nii suur võib olla. Nüüd on mul nõel, milles on peaaegu nõela pikkune auk niidi jaoks ja asi töötab :) Enam ei saaks õnnelikum olla :)
Umbes selline näeb see välja, ainult tavaolekus tõmbub nõel ikka kokku tagasi.
Üsna pea näete, mida sellise imelise nõelaga teha saab :)
Päikest!
Umbes selline näeb see välja, ainult tavaolekus tõmbub nõel ikka kokku tagasi.
Üsna pea näete, mida sellise imelise nõelaga teha saab :)
Päikest!
neljapäev, 20. veebruar 2014
Semestri alguses on ikka elu ilus.
Iga semestri alguses ütlen ma endale, et nüüd olen tubli ja hakkan päriselt korralikult õppima. Loen raamatuid, ei jäta kodutöid viimasele minutile, kordan aeg-ajalt materjali, käin loengutes ja kuulan ja konspekteerin.
Eile hommikul vedelesin diivanil ja ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsinud loengusse minna. Mikroökonoomika loeng. Olen varem ju natuke seda õppinud, küll ma loen slaide ja saan hakkama sellega, kui hirmus see ikka olla saab. Avasin uudishimust õppematerjalid (no kui hirmus see majandus ikka olla saab) ja lasin silmadega slaididest üle. Ja otsustasin loengusse minna, lootuses kas või midagi nendest valemitest ja sümbolitest aru saada. Tuleb tunnistada, et ega eriti ikka ei saanud. Tuleb võtta raamat appi ja PÄRISELT õppima hakata. Nüüd ma siis lõbustangi ennast sellega, et püüan end korraga kurssi viia muusika harmoniseerimisega, etnoloogiaga, tuhande erineva majanduse ja perekonnapsühholoogiaga :)
Nüüd hakkan päriselt õppima :)
Ja tarkus teeb elu ilusaks. Vähemalt on hea seda endale öelda.
Jah, ma tean, et ma ei tohiks teha sellest nii suurt numbrit, et MA NÜÜD HAKKAN ÕPPIMA!!!, arvestades seda, et teoreetiliselt peaksin ma seda olema teinud juba peaaegu 15 aastat. Aga mis teha, ülikool on minuga teinud seda, mida ilmselt väga paljude teiste tudengitega: kui just väga ei pea, ega siis ei tee ka.
Mis on siin süsteemis valesti?
Päikest!
P.S. Mulle väga meeldib, kui mu kohvi peale pannakse sutsuke kaneeli.
Eile hommikul vedelesin diivanil ja ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsinud loengusse minna. Mikroökonoomika loeng. Olen varem ju natuke seda õppinud, küll ma loen slaide ja saan hakkama sellega, kui hirmus see ikka olla saab. Avasin uudishimust õppematerjalid (no kui hirmus see majandus ikka olla saab) ja lasin silmadega slaididest üle. Ja otsustasin loengusse minna, lootuses kas või midagi nendest valemitest ja sümbolitest aru saada. Tuleb tunnistada, et ega eriti ikka ei saanud. Tuleb võtta raamat appi ja PÄRISELT õppima hakata. Nüüd ma siis lõbustangi ennast sellega, et püüan end korraga kurssi viia muusika harmoniseerimisega, etnoloogiaga, tuhande erineva majanduse ja perekonnapsühholoogiaga :)
Nüüd hakkan päriselt õppima :)
Ja tarkus teeb elu ilusaks. Vähemalt on hea seda endale öelda.
Jah, ma tean, et ma ei tohiks teha sellest nii suurt numbrit, et MA NÜÜD HAKKAN ÕPPIMA!!!, arvestades seda, et teoreetiliselt peaksin ma seda olema teinud juba peaaegu 15 aastat. Aga mis teha, ülikool on minuga teinud seda, mida ilmselt väga paljude teiste tudengitega: kui just väga ei pea, ega siis ei tee ka.
Mis on siin süsteemis valesti?
Päikest!
P.S. Mulle väga meeldib, kui mu kohvi peale pannakse sutsuke kaneeli.
laupäev, 15. veebruar 2014
Laste?saade
Sattusime sugulastega peale ühele lastesaatele. Algus oli veidi skeptiliseks tegev. Hunnik Barbie'sid nautimas päikest ja tegemas trenni. Kui kuninganna tuli oma lossi rõdule alamatega rääkima, kogunesid kõik Barbie'd teda kuulama ning tegid vasaku käega natsitervitust (?!?!?!?). Selleks hetkeks olin juba kindlalt otsustanud, et ei kutsu oma väikest õde multikat vaatama ning lahkun ka ise varsti. Kuninganna lõi jõhkralt oma käsilast, ühel Barbie'l võeti pea otsast ning näidati Ken'i võimsaid muskleid.
Õnneks on saate kirjelduses mainitud, et see on vormilt lastele, kuid sisult täiskasvanutele. Pärast seda tekkis mul mingisugune tolerants selle suhtes. Aga samas kauem kui 4 minutit ma seda vaadata ei suutnud. Võib-olla ka sellepärast, et mu sugulaste kommentaarid saate suhtes muutusid juba liiga valjuhäälseteks...
Animafilm "Barbarid" (H. Volmer, Eesti, 2003)
Päikest!
Õnneks on saate kirjelduses mainitud, et see on vormilt lastele, kuid sisult täiskasvanutele. Pärast seda tekkis mul mingisugune tolerants selle suhtes. Aga samas kauem kui 4 minutit ma seda vaadata ei suutnud. Võib-olla ka sellepärast, et mu sugulaste kommentaarid saate suhtes muutusid juba liiga valjuhäälseteks...
Animafilm "Barbarid" (H. Volmer, Eesti, 2003)
Päikest!
laupäev, 8. veebruar 2014
Rääbis reisib!
Reisimine, see on elustiil.
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)