Arvatavasti ei ole mu sõprusringkonnas ühtegi inimest, kellele on vaja seletada, mis loom on Google. Võib-olla mu vanaema ei tea selle nüannse ja sõbra vanatädi ei saa ka päris hästi aru, mis see guugeldamine õigupoolest on. Oma väikest õde olen küll veidi harinud sel teemal.
"Tahad, vaatame pilte, milline see Eiffeli torn/kivisisalik/kuuvarjutus/Austraalia välja näeb?"
"Jaaaaaaaa!"
Ja nii meil see käib.
Kõik on nii lihtne. Paar klõpsu ja valmis! Kas me kujutame elu enne guuglit üldse ette? Mäletad, mis tunne on võtta kätte raamat, näiteks mõni laste entüklopeedia (hästi paljude piltidega) või üks suur ENE? Lehitseda, sirvida, tõdeda, et leitud info ikka päris selgeks asja ei teinud? Otsida uus raamat, vahepeal rääkida endast targema emme-issiga? Kooli ajal käis nende referaatide kirjutamine just nii. Interneti allikaid võis ka vahepeal kasutada, aga ainult ühte või kahte, muu pidi ikka raamatust leidma. Nii põnev oli siis arvutist kasside ja koerte kohta infot leida!
Mäletad kontaktide otsimist telefoniraamatust? Mitte sellest, mis Sul telefonis on. Ikka see suur umbes 3000 üliõhukese leheküljega.
Inimesed võtsid endale aega. Praegu on kogu aeg nii kiire. Kõik peab olema mugav, kasutajasõbralik, kiire. Kuhu me kiirustame??? Kas on vahet, kas telefoninumber leitakse 1 või 3 minutiga?
Ei, ma ei ütle, et me nüüd peaksime guugeldamise ära keelama. Kindlasti mitte. Ega ma imbetsill pole, kellele mugavus ei meeldi. Tore on ju vaadata fööniksi pilte ja saada teada, mida tähendab sõna "epikuurlased". Ma vist ise end nende hulka päriselt lugeda ei saa, kuigi elu on siiski ilus.
Ja kiire!!!
Ja päikseline!
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar