Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.
Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.
Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)
Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.
Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.
Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?
Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.
Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!
Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.
Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!
Kuvatud on postitused sildiga Igapäevategemised. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Igapäevategemised. Kuva kõik postitused
pühapäev, 17. september 2017
teisipäev, 25. juuli 2017
Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi
Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."
Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.
Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?
Punkte ühendatakse tagantjärgi.
Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.
Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik.
Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.
Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?
Punkte ühendatakse tagantjärgi.
Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.
Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik.
Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!
Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!
Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!
Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!
Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!
Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :)
Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta.
Päikest!
kolmapäev, 28. juuni 2017
Oh neid väljakutseid
Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.
Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.
Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.
Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.
Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:
Mõtteid?
Päikest!
Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.
Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.
Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.
Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:
- põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
- mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
- kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
- tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
- võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)
Mõtteid?
Päikest!
kolmapäev, 21. juuni 2017
Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?
Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.
Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.
Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....
Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.
Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)
Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?
Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???
Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!
Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.
Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.
Nii ma siis olen.
Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".
Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)
Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?
Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.
Päikest!
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.
Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.
Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....
Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.
Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)
Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?
Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???
Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!
Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.
Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.
Nii ma siis olen.
Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".
Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)
Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?
Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.
Päikest!
kolmapäev, 31. mai 2017
Ta ütles...
..."Hommikust!"
Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.
Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.
Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.
Inimesed on toredad.
Päikest!
Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.
Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.
Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.
Inimesed on toredad.
Päikest!
esmaspäev, 8. mai 2017
Kell on 18.36
Mõnikord juhtub nii, et mu tööpäev veeeeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja just pool tundi enne kojuminekut, kui peaksin hakkama koristama ja kassat tegema, leian mingi eriti pika ja põneva artikli, mida lugeda, või tahan nii väga mõne meili valmis saada vms. Ja siis kuigi mul on olnud terve päev niisama leboaega, torman ikka viimastel minutitel nagu segane mööda poodi tolmulapiga ringi. Nagu ei oleks seda varem saanud teha.
Ei saanud, noh.
Ja siis juhtub ka nii, et päev veeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja veeeeeenib kuni lõpuni välja. Ja siis ma võtan kell 20.55 jope kapist välja, aga veel selga ei tohi panna.
Kell 20.56 käin ma poes ringi ja sätin sokke ritta. 34. korda vähemalt.
Kell 20.57 vahetan jalanõud ära. Aeg ikka veel veeeeeenib ja veeeeeenib.
Kell 20.58 võtan salli jopevarrukast välja. No kaua võib?!?!
Kell 20.59 lõpuks saab jope selga panna. Jess! Kell 21.00 jooksen, bussini on ainult 4 minutit....
Ei.
Prügikott jäi ära vahetamata ja järgmisel päeval on vaba päev.
Ja nii jäängi bussi pealt maha.
Ekstra kuri pilk inimestele, kes tulevad 20.58 poodi jutuga "ma tahaks midagi põnevat, aga ma veel ei tea, mis see olla võiks."
Ja siis juhtub nii, et kell on 18.36 ja ma mõtlen, et 24 minutit on veel vaja oodata ja siis saab hea hinnaga kohvi osta. Selleks, et need minutid kiiremini mööduksid, võiks näiteks blogi jälle üles otsida.
Kell on 18.54. Mida ma nüüd nende 6 minutiga veel teen?
Päikest!
Päikest!
kolmapäev, 19. aprill 2017
Kas sina muudad plaane või muudavad plaanid sind?
Mõned päevad tagasi postitasin Facebooki "Elu ongi üks suur plaanide muutus."
Kui sa seda rida loed, mis mõtteid see sinus tekitab?
Minu jaoks oli ootamatu, tagantjärele täiesti ootuspärane, et inimesed küsisid, mis plaane ma nüüd muutma hakkan. Enamik küsijaid olid lootusrikkad, et nüüd hakkab midagi suurt ja põnevat pihta. Ei tahtnud meelega tünga teha, õnneks või kahjuks midagi võimast ja elumuutvat plaanis ei ole. Samas kes teab, elu pidavat olema üks suur plaanide muutus.
Tegelikult on asi lihtne. Ükskõik, kui hästi mul päev ka planeeritud ei oleks, harva toimib kõik täpselt plaani järgi. Vahepeal on muutused suuremad (nt olen pikisilmi oodanud homset vaba päeva ja siis teatatakse, et kuule, meil on üks töötaja haige, tule ikka homme tööle), vahepeal väiksemad (nt olen pikisilmi kujutanud ennast ühte väga kindlat toitu õhtusöögiks söömas ja poes selgub, et seda ei olegi).
Sellest viimasest ma ei saa tegelikult siiani aru. Mis mõttes te ei müü mulle asja, mida ma niiiiii väga tahan???
Kui võtta seda paratamatusena, et plaanid aeg-ajalt muutuvad, võiks ju kogu sellesse teemasse üsna vabalt suhtuda. Vahepeal juhtuvad asjad meie enda pärast, unustad midagi teha, oled tublim, kui arvasid (seda võiks tihedamini juhtuda), sul tuli niiii palju parem mõte või oled oodatust väsinum.
Hästi lihtne on siis endale ebaõnnestumisi välja vabandada. Tõsi, liialt karm ei peaks enda vastu olema, samas on liigne leebus ka libe tee. Teate ju küll seda "ah, ma olen täna nii väsinud/ilm oli halb/jupiteri seis ei olnud soosiv, küll ma homme teen".
Samas võivad plaanide muutused olla tingitud kellestki teisest, jah, aeg-ajalt ka ilmast. Ja mis seal salata, ka Jupiteri alati ei huvita, mis sinu tänases to-do-listis oli. Kas me teistele andestame nende ebaõnnestumised sama kergesti? Ajab ikka närvi küll, kui pead kellegi teise tööd tegema või tema järel ootama.
Edasi ongi meie enda valik, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Saada ja jääda pahuraks, ärevaks, mossitavaks, lausa vihaseks, kui pead midagi oma päeva- või nädala- või kuuplaanis muutma või võtta seda kui paratamatust ning leiutada kohe uue tegutsemisplaan?
Minu lemmikud on need päevad, kui mul on mõned kindlad kellaajalised plaanid-kohtumised-kohustused, mis annavad päevale struktuuri, ning samas on ka palju mänguruumi. Võimalusi väikseks laiskusehetkeks, spontaanseks jalutuskäiguks või ajurünnakuks või lausa mõlemaks ja noh, olgem ausad, aega ka tulekahjude kustutamiseks.
Elu ongi üks suur plaanide muutus.
Plot-twists, nagu üks mu tuttav kommenteeris.
Päikest!
neljapäev, 13. aprill 2017
Anneli teeb avastusi spordi valdkonnas
Aeg-ajalt tuleb elus uusi asju proovida ning miks mitte teha seda lausa kolm korda nädalas.
Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.
Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.
See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)
Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!
Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.
Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.
Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?
Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.
Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!
Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!
Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.
Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.
Mõnusaid uusi avastusi teilegi!
Päikest!
Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.
Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.
See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)
Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!
Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.
Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.
Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?
Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.
Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!
Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!
Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.
Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.
Mõnusaid uusi avastusi teilegi!
Päikest!
teisipäev, 11. aprill 2017
Everybody, just calm down!
Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.
MIS?
Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.
Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.
Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.
Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????
Rahu, palun!
Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?
Mina ei tea, käib ju nii ka?
Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest.
Nii et rahu, ainult rahu!
Päikest!
MIS?
Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.
Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.
Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.
Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????
Rahu, palun!
Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?
Mina ei tea, käib ju nii ka?
Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest.
Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks.
Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?
Näete????
Nii et rahu, ainult rahu!
Päikest!
pühapäev, 15. jaanuar 2017
"Ega teil sente ei ole?"
Ma pole kunagi varem klienditeenindaja olnud, samas olen tahtnud ka seda kogemust saada. Mind kuidagi ei tõmba lihtsalt "tudish-piip" tegema, samuti tunduvad vastumeelsed "Tere, on teil hetk aega?" müügijutud, pigem tahan töötada kohas, kus saab ka reaalselt inimestega suhelda ning kus ma ei pea võitlema inimese tähelepanu pärast. Olen juba ammu aru saanud, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna.
Nii siis saigi minust Sokisahtli klienditeenindaja. Müügispetsialist, nagu töölepingus kirjas on. Mõnda aega töötasin ka Matsimoka degusteerijana.
Olen nüüdseks umbes kuu aega tööl olnud ning mõned tähelepanekud väärivad kindlasti kirjapanekut.
Vahepeal, eriti enne jõule, on tunne, et ei jõua kogu seda siblimist ja sukkade-sokkide kokku-lahtipakkimist ära siblida, toimetusi on liiga palju.
Siis on jälle tunne, et et kell on seisma jäänud, mitte midagi pole teha ja surm juba koputab uksele. Surma põhjus: surmigavus.
Need kaks äärmust on siiski õnneks üsna harvad esinema, enamik ajast on tore ja hea töötada. Kui ka hakkab klientide puuduse tõttu igavaks kippuma, tuleb oma loovus tööle panna ja endale ise tööd leida.
Mõned kliendid on väga lahedad. Mulle näiteks väga meeldis üks vanaproua, kes oli niiiiii rõõmus, et saab endale väga soodsalt hunniku villaseid sokke soetada. Siis mulle meeldisid väga kolm väikest tüdrukut, kes pidid KINDLASTI saama endale täpselt ühesugused sokid. Roosad muidugi. Veel meeldis mulle mees, kes otsis roosasid sokke, kuna oli lubanud need järgmisel peol jalga panna. Ühel õhtul mu süda lihtsalt sulas, kui uksest astusid sisse lapseootel ema koos oma 3-4 aastase tütrega. Laps käis poes ringi, võttis sokke kätte, käis emale näitamas "Emme, me ei pea neid üldse ostma, ma lihtsalt näitan sulle", kukutas neist paljud küll maha, aga võttis väga kohusetundlikult kõik üles ja pani oma kohale tagasi. Kõige vahvam oli selline hetk: "Emme, vaata, kui ilusad sussid, kas sa tahad endale susse? Emme, ma armastan sind, emme, mina tahan maksta, ma ise maksan." Sellest vahvast tüdrukust saab kindlasti varsti väga tore suur õde. :)
Üldiselt meeldivad mulle kõige rohkem need inimesed, kes on siirad ning näitavad oma rõõmu välja. Ma poleks arvanudki, et mõned sokid ja paar head sõna võivad inimesi nii õnnelikuks teha :) Pole need eestlased nii tuimad midagi.
Teate, mis mul südame eriliselt sulama paneb? Kui mõnele tootele on lisatud allahindluse või "Uus" silt ja klient ei võta endale mitte sildistatud toodet, vaid sellest järgmise, nii et ma ei pea toodet ära vahetama või sildi maha lõikama ja järgmisele tootele külge panema. Mul pole midagi selle tegevuse vastu, see pisike žest lihtsalt teeb tuju heaks. Suur aitäh teile!
Huvitav on jälgida enda ja kliendi käitumist, kui me ühist keelt ei leia. Kui selgub, et klient räägib ainult vene keelt, siis olen mina see, kes kohmetub ja püüab mõned sõnad endast välja pigistada, samas kui kliendi suust voolab venekeelseid sõnu ikka nagu Vändrast saelaudu. Mulle ei meenu, et inimesed väga vabandaksid, et nad eesti keelt ei räägi.
Samas kui kliendi suhtluskeeleks on inglise keel, on peaaegu alati esimeseks lauseks "Sorry, I don't speak Estonian."
Huvitavaid kliente on ka. Matsimokas töötades oli minu ülesandeks inimestele erinevaid lihatooteid maitsta anda. Üks mees seisatas minu ees ning ütles mulle sügavalt silma vaadates maailma kõige siirama "Ma ei taha maitsta!" Seisatas veel hetkeks ja küsis: "Aga mida te pakute?" Ei läinud 10 sekunditki, kui juba oli tal vorst suus.
On veel selliseid inimesi, kes ütlevad kohe ära, et nad niikuinii ei osta. Panevad vorstiampsu suhu ning mõne minuti pärast näen, kuidas nad minema kõnnivad, paberisse mässitud vorst kaenlas.
Kuna tean nüüd järjest paremini, mis tunne on olla teenindaja, proovin ka ise olla parem klient. Enam ei jäta ma mitte kunagi ühelegi teenindajale "tere" ja "head aega" ütlemata.
Saan nüüd väga hästi aru, miks küsitakse "Ega teil sente ei ole?" Ma tean, et võib olla väga tüütu otsida rahakoti sügavusest neid sente taga ning kohe üldse ei taha, et teenindaja peab sinu järel ootama, kuni sa kaevetööd teed, aga usu mind, kui sinult on juba küsitud seda, siis järelikult see aeg leitakse. Üks mu lemmikkliente otsis pärast müügi lõpetamist oma rahakotist 5€ väärtuses sente, et need paberrahaks ümber vahetada ning meie mõlema päev rõõmsamaks teha :)
Ja ära siis pahanda, kui mõni teenindaja, kas või mina ise, küsin, kas saab kuidagi kasulik olla. Ei julge kõikide eest rääkida, aga mina tahan päriselt aidata ja kasulik olla, mitte ilmtingimata midagi pähe määrida. Kui lõpuks ostad midagi, on äge, kui mitte, on ikka äge. Aga see on küll päris nõme ju, kui lahkud pettunult, sest poes polnud seda, mida vajasid. Oleksin saanud sinu aega säästa ja öelda kohe, et meil ei ole. Või tegelikult ikka oli, sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta ja ei küsinud ka. Ja päriselt, on täiesti okei poes ka ainult ringi vaadata. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi, kui müüja nendega rääkima hakkab, ka mulle endale alati mitte. Seda enam olin tööle asudes üllatunud, kui paljud kliendid hakkavad kohe jutustama, mida kõike neile vaja on. Puhas rõõm!
Tuleb ka tunnistada, et tänu oma tööle on nii sõprade kui ka võõraste sokid-sukad minu kõrgendatud tähelepanu all. Märkasin, et kui hiljuti külalisi vastu võtsin, rändas mu pilk kohe pärast saabaste jalastvõtmist nende sokkide peale. Kindasti ei tahtnud ma anda hinnangut sokikandja maitse, stiilitunnetuse, sokibrändi eelistuse või misiganes mille kohta, ammugi ei olnud mul plaanis neile hakata enda kaupluse sokke maha müüma. Nagu mu arstist sõbranna on korduvalt öelnud, talle jääb lihtsalt silma, kui inimesel on verevõtmiseks head veenid. Pole siis ka ime, et olen väga mitu korda unes sukkpükse näinud. Oeh.
Päikest!
laupäev, 7. jaanuar 2017
Mis ma siis teen?
Mis vahepeal toimunud on?
Palverännaku postitused pole veel lõppenud, mõtlesin vahelduseks kirja panna, millega praegu tegelen.
Milano lennujaamas istudes ning tõdedes, et kuigi kell on 2 öösel, ei tule mul kuidagi und. Võtsin telefoni kätte. Cvkeskus.ee. Sealt jäid silma 2 tööpakkumist: Sokisahtli klienditeenindaja ja Matsimoka degustaator. Saatsin oma cv mõlemale ettevõttele. Püüdsin natuke magada.
Hommikul kella 10 paiku, kui olin jõudnud Tallinna lennujaama ja ootasin bussi, mis mind Tartusse viiks, helistati mulle Sokisahtlist ning kutsuti vestlema. Leppisin kohtumise järgmiseks hommikuks kokku. Mõne tunni pärast, kui olin juba Tartus ning kõndisin kodu poole, helistati jälle, seekord Matsimokast, kutsuti samuti vestlusele. Leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku.
Nii saingi endale mitte ainult ühe, vaid lausa kaks töökohta. Sokisahtlis olen täiskohaga, Matsimokas käin üsna vaba graafikuga. Mõlemad töökohad on vahvad ning kindlasti väga erinevad, võrreldes minu varasemate tegemistega. Peaaegu iga päev on mind Kaubamajas võimalik näha, võite külla tulla :)
Elu kaubanduskeskuses on täitsa põnev, vähemalt praegu, alguses. Aeg-ajalt tulevad Toidumaailma kärulükkajad juttu rääkima, kui lõunapausi ajal süüa käin ostmas, ning turvad hakkavad järjest rohkem inimestena paistma. Sokisahtli uksest on põnev jälgida, kuidas eskalaator keeldub vahepeal töötamast ning kuidas inimesed proovivad uue olukorraga toime tulla. Mõned ehmuvad nii ära, et neil läheb meelest, et eskalaator on oma olemuselt trepp, mida mööda saab ka ise üles ronida. Või arvavad nad, et seisva eskalaatori peale ei tohi astuda. Mis iganes nende peas toimub, seda on põnev jälgida. Ühel õhtul nägin, kuidas üks onu tegi põranda sisse augu ja ronis sinna sisse, et liikuv trepp jälle liikuma saada.
Täna oli Kaubamajal mulle veel üks põnev meelelahutusprogramm ette valmistatud. Nimelt korjati täna jõulukaunistusi kokku ning mõned töömehed sagisid jõulutuledega ringi ning kaks naist toimetasid kuuskesid ühest kohast teise.
Sellised lihtsad asjad, mis vahepeal paistavad täitsa suurtena.
Päikest!
Palverännaku postitused pole veel lõppenud, mõtlesin vahelduseks kirja panna, millega praegu tegelen.
Enne palverännule minekut seadsin endale eesmärgiks teekonnal välja mõelda, mida ma tahan ma eluga edasi teha. Mõtlesin nii lühemas perspektiivis (mida teha kohe pärast palverännu lõppu) kui ka pikemas perspektiivis (kus tahaksin näiteks 10 aasta pärast olla). Mõtlesin ja mõtlesin, päriselt välja ei mõelnud. Selge oli aga see, et just praegu on hea võimalus proovida mingit täiesti uut ametit, Nii siis kandideerisingi hotelli administraatoriks. See oli juba enne palverännu lõppu, kuid mingi tagasisidet sealt ei saanud.
Milano lennujaamas istudes ning tõdedes, et kuigi kell on 2 öösel, ei tule mul kuidagi und. Võtsin telefoni kätte. Cvkeskus.ee. Sealt jäid silma 2 tööpakkumist: Sokisahtli klienditeenindaja ja Matsimoka degustaator. Saatsin oma cv mõlemale ettevõttele. Püüdsin natuke magada.
Hommikul kella 10 paiku, kui olin jõudnud Tallinna lennujaama ja ootasin bussi, mis mind Tartusse viiks, helistati mulle Sokisahtlist ning kutsuti vestlema. Leppisin kohtumise järgmiseks hommikuks kokku. Mõne tunni pärast, kui olin juba Tartus ning kõndisin kodu poole, helistati jälle, seekord Matsimokast, kutsuti samuti vestlusele. Leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku.
Nii saingi endale mitte ainult ühe, vaid lausa kaks töökohta. Sokisahtlis olen täiskohaga, Matsimokas käin üsna vaba graafikuga. Mõlemad töökohad on vahvad ning kindlasti väga erinevad, võrreldes minu varasemate tegemistega. Peaaegu iga päev on mind Kaubamajas võimalik näha, võite külla tulla :)
Elu kaubanduskeskuses on täitsa põnev, vähemalt praegu, alguses. Aeg-ajalt tulevad Toidumaailma kärulükkajad juttu rääkima, kui lõunapausi ajal süüa käin ostmas, ning turvad hakkavad järjest rohkem inimestena paistma. Sokisahtli uksest on põnev jälgida, kuidas eskalaator keeldub vahepeal töötamast ning kuidas inimesed proovivad uue olukorraga toime tulla. Mõned ehmuvad nii ära, et neil läheb meelest, et eskalaator on oma olemuselt trepp, mida mööda saab ka ise üles ronida. Või arvavad nad, et seisva eskalaatori peale ei tohi astuda. Mis iganes nende peas toimub, seda on põnev jälgida. Ühel õhtul nägin, kuidas üks onu tegi põranda sisse augu ja ronis sinna sisse, et liikuv trepp jälle liikuma saada.
Täna oli Kaubamajal mulle veel üks põnev meelelahutusprogramm ette valmistatud. Nimelt korjati täna jõulukaunistusi kokku ning mõned töömehed sagisid jõulutuledega ringi ning kaks naist toimetasid kuuskesid ühest kohast teise.
Sellised lihtsad asjad, mis vahepeal paistavad täitsa suurtena.
Päikest!
reede, 9. detsember 2016
Minu palveränd - kuidas kõik alguse sai
Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud.
Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.
1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"
 |
| Rännaku alguspunktis kohal!!! |
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.
 |
| Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest. |
 |
| Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada. |
Buen Camino!
neljapäev, 4. august 2016
Teine saal, palun!
"Sina oma 100 ametiga!" hüüdis mu sõbranna, kui nägi mind nädalapäevad tagasi Cinamonis pileteid kontrollimas. Mis teha, kes siis ikka puhkuse ajal puhkab, eksole. Lisakopikas kulub igal juhul marjaks ära. Nii ma siis hoiangi terve suvel GoWorkaBit'i lehel (vaata SIIA) silma peal, et haarata endale sealt mõnusaid tööampse. Väga armas nimi minu meelest lühiajalisele tööle: tööamps. Minu esimesest ampsust (öisest inventuurist) saab lugeda SIIT.
Mis mulle kinos töötades silma jäi?
Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!
Kaks tööpäeva olid väga põnevad. Ilmselt on mu järgmine kinokülastus veidi teistsugune, kui tean, mis toimub tagaruumides, töötajate ekraanidel ja nendel hetkedel, kui külastajad lasevad end filmidel teistesse reaalsustesse kanda.
Jõudu ja päikest!
Mis mulle kinos töötades silma jäi?
Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!
Jõudu ja päikest!
pühapäev, 5. juuni 2016
Ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi!
Täna on just täpselt selline päev, kui ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi midagi teha.
See on väga veider, et paar ööd tagasi ei maganud ma üldse, hommikul tegin 2-tunnise uinaku ja päeval ei saanud väga arugi, et miski nihu oleks olnud. Järgmistel öödel on unetunde olnud jällegi umbes 6-7 tunni jagu (mis on minu kohta üsna vähe), aga päevad on olnud väga asjalikud ja tegusad, und ei kuskil. Eile õhtul jõudis siis ilmselt väsimus pärale. Mõtlesin, et teen enne linna ja/või külla minekut väikse uinaku. Kell oli 19. Tegin küll paar korda silmad vahepeal lahti, kuid lõplik äratus oli kell 9 hommikul. 14 tundi und. Just because I can!
Vahepeal on ilmselt vaja sellist päeva, kui ma ei tee mitte midagi. Või noh, päris nii ei saa ka öelda, et ma mitte midagi pole teinud. Riided vahetasin ära. Hambad pesin ära. Ühe juuksesalgu värvisin roosaks. Tegin ühe telefononikõne. Kohvi tegin ka. Sõin tüki kooki. Riided panin pessu. Pika režiimiga, et saaksin nendega edasi tegelemist edasi lükata. Lõpuks võtsin end kokku ja tegin arvuti lahti. Oeh. Tavalisel päeval oleksin nende tegevustega hakkama saanud tunniga. Ilmselt veel kiiremini. Täna kulus nende peale... ma isegi ei viitsi arvutada, vabandust. Siin postituses on juba piisavalt numbreid, aitab küll.
Ja kas ma olen siis rahul tänase hommikuga?
Ma ei teagi.
Mulle meeldiks ilmselt vedeleda ja mitte midagi teha rohkem siis, kui ma samal ajal ei mõtleks nendele asjadele, mida ma tegelikult peaksin ära tegema. Kui saaksin valmis millegagi, mis on mul to-do-listis, oleksin endaga palju rohkem rahul. Kui võtaksin kätte raamatu või kitarri ja teeksin midagi, mis mulle väga meeldib, oleksin jälle killukese võrra rõõmsam. Täna on aga üsna tuim olla. Ei viiiiiiiiiiiitsi.
Vähemalt Ginnyl on hea päev. Ma pole ammu nii pikalt kodus olnud ning valmis teda nii pikalt sügama ja paitama. Täna hingan temaga ühes rütmis, kui otsime aeg-ajalt uut kohta, kuhu pikutama minna.
Ma tean, et varsti heliseb mu telefon, mis annab märku, et pean hakkama asjalikuks ja mõneks tunniks kodust ära minema. Mida aga oma õhtuga peale hakata?
Veider on olla, kui mitte ühtegi plaani ega mõtet ei ole.
P.S. Eelmist laulu otsides komistasin ka selle laulu peale. Soovin, et igal inimesel oleks keegi, kes talle selliseid sõnu ütleb. Või laulab :)
Päikest!
reede, 3. juuni 2016
Töö-öö ning lillehõnguline hommikuvärskus
Öö läbi töötamine tundub olevat... kas just hullumeelsus, aga mitte ka tegevus, mida igaüks ilmselt hea meelega teeks. Mulle aga kõlab see kui põnev väljakutse. Ja väljakutsed tuleb teatavasti ju vastu võtta. Sest miks mitte.
Nii ma siis läksingi eile veidi enne öö algust vapralt ühe poe infoletti, kotis kampsun (sest soovitati soojalt riidesse panna), kanasalat (enda söök kaasa) ja energiajook. Lühike koolitus, kuidas masinaga kõik tooted läbi piiksutada ning töö läkski käima. Suurele poele tuleb öö jooksul teha inventuur. Alustasime siis, kui pood oli veel avatud, aga alkoholi enam ei müüdud. Nii võiski näha kümneid inimesi alkoholipudeleid uudistamas. Alustasin õlledest. Ma pole kunagi õlusid nii põhjalikult vaadanud. Neil on nii ilusad nimed! Lõbus Njuufa, Külmale Maale ja Must Nunn on vaid mõned näited. Ja millised pudelikujundused! Hailõuad on mu lemmikud!
Edasi liikusin kohvide juurde. Kõige kõrgemal on jahvatamata oad ja need lõhnasid nii hästi! Varem pole mul sinna riiulile asja olnud. Märkasin ka nüüd esimest korda, KUI palju erinevaid kohvisid on. Ma tean küll, et paljudele toodetele on pühendatud tihti terved reavahed. Terve rida jogurteid, mahlu, vorste, kohvisid. Erinevaid sorte, brände, maitsenüansse on lõputult ja ometi ostan poest tavaliselt ikka ühte ja seda sama. Äkki võtaks väljakutseks osta nädal aega poest ainult neid asju, mida ma varem ostnud ei ole? Tiramisumaitseline kohv on igal juhul vaja ära proovida.
Noorsootöötaja, nagu ma olen, ei saa lastest eemal olla ka töövälisel ajal. Nii avastasin, et kui kohvilõhn oli ninast juba hajunud, jätkasin mänguasjade läbipiiksutamise ja kokku lugemisega. Elsa vaatas jälle mulle päris mitmest kohast vastu. Aga Anna? Tema oli ju loo kangelane, kes trotsis külma ja koletisi, et oma õde tagasi tuua. Miks tema pilti kuskil näha ei ole? Miks ei taha tüdrukud tema moodi olla?
Olin ennast juba makaronide rea alguses sisse seadnud (niiiiiiiiiii palju erinevaid makarone!!!), kui töödejuhataja tuli minu juurde, käskis makaronid jätta sinnapaika ja ütles, et annab mulle palju huvitavama ülesande. Saingi kondoomid ja tampoonid endale. Ühelegi noormehele ta seda vahekäiku ju ei saavat anda. Hmm, huvitav, skaalal 1-10 kui veider ja/või ebamugav oleks meestel olnud seal asjatada? Mis oleks naistele samavõrd "meestekas", et see võiks ebamugavust tekitada?
Töö-öö lõppes soola ja suhkru ning väga mustade sõrmedega. Sadade pakendite läbikatsumine jätab enda jälje. Kell oli 7 hommikul. Vaatamata sellele, et magan sageli hommikud maha, meeldivad mulle varahommikud väga. Nii läksingi kesklinna jalutama. Väga põnev oli näha, kuidas inimesed seavad linna algavaks päevaks korda. Ma pole nii ammu näinud, kuidas harjade ja seebiveega tänavat pestakse. Millegipärast näivad hommikused koristustööd hoopis teistsugusena kui päevane tänavakoristus. Ilmselt meeldib mulle just mõte sellest, et inimesed näevad vaeva selleks, et teised saaksid puhtasse linna tööle/kooli tulla. Ettevalmistused päevaks.
Sellest idüllist oli puudu veel hommikukohv. Pole palju kohti, mis avatakse kell 7, aga ühe siiski leidsin. Jääkohv. Mulle väga meeldib jääkohv, kui see on hästi tehtud, aga samas peaaegu iga topsitäis, mille saanud olen, on pettumus. Ja ma ei õpi ka, et ei tasu iga kord lootusi jälle üles kruvida. Mulle pole üldse raske selles valdkonnas meele järgi olla. Lihtsalt tuleb hoolitseda selle eest, et kolmveerand klaasi poleks vahtu täis, nii et kohvi saan nautida ainult kolme lonksu jagu. Praegu meenub ainult kaks kohvikut, mille jääkohviga olen rahule jäänud: Truffe ja Werner. Täna hommikul ei külastanud ma kahjuks kumbagi, nii et mu hommikukohv oli 60% pettumus. Ülejäänud 40% oli õnneks päris maitsev.
Vahepeal on mul pikad juhtmed ning mulle tuleb mõnda asja mitu korda öelda, enne kui aru saan. Nii oli mul, kohvitops käes, plaan minna Supilinna jalutama. Möödusin ühest botaanikaaia väravast selle poole vaatamatagi. Ilmselt köitis mu tähelepanu midagi muud. Teisest väravast möödudes märkasin, et see on pärani lahti ning peast käis läbi uitmõte sinna sisse astuda, kuid jalutasin siiski sellest mööda Supilinna poole. Kolmandast pärani lahti väravast jalutasin aga sisse. See oli ka tänase päeva parim otsus. Muidugi oleksin võinud kogu sellest ilust pilti teha ja teilegi näidata, aga ma ei saa ju pildile püüda seda karget lillehõngulist hommikuvärskust ega loodushääli, mis sulanduvad liiklusmüraga ühtseks sümfooniaks. Need kümned ja kümned iirised ei näe isegi professionaalse fotograafi fotol nii head välja, kuna pildile ei saa püüda seda rahu, mis on hommikuses linnalooduses.
Supilinnas jalutan mõnel teisel korral.
Kell 8 hakatakse parkimise eest raha küsima, mis tähendab seda, et aeg oli koju magama minna.
Päikest!
esmaspäev, 30. mai 2016
Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.
Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.
Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et
Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.
Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.
Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.
Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.
Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.
Mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Päikest!
Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et
- lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole.
- sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
- keegi ei saanud haiget
- keegi ei hakanud nutma
- ma ei karjunud oma häält ära
- keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde.
- mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
- keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!
Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.
Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.
Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.
Mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Päikest!
reede, 20. märts 2015
Miks asjad ei ole seal, kus nad olema peaksid?
Püüan natuke kirjeldada olukorda enda ümber.
Istun diivanil, minust vasakul pool on kõrvaklapid, padi, sai, TÜ avaaktuse kava, pangandusealane raamat, Müürileht, telekapult, 2 Erasmus+ vihikut, noorsootööalane märkmik, eelmise semestri rahanduse konspektid ja veel hunnik pabereid. Need kõik asjad on minust vasakul ühe istme peal. Ma parem ei jätka laua ja oma parema diivanipoole kirjeldamisega. Te saite pihta: segadus on. Kuidas see tekkis? Tund aega tagasi oli kõik korras, päriselt! Tahtsin vaid 2 tšekki üles otsida ja teadsin, et need on selles suure paberipahnaka vahel, mida ma veel ära pole jõudnud sorteerida. Olidki. Aga kes selle ülejäänud seapesa ära koristab?
Miks on nii, et esimese asjana mingi asja koristamisel ajan ma olukorra 1000 korda hullemaks ning kisun välja kõik asjad, mis sahtlis, kapis, toas vm koristamist vajavas piirkonnas on. See on veel tore tegevus. Seda suurt segadust nähes aga väsin ära, kaotan oma innu elupaik korda saada ning nii panengi kõik asjad vastumeelselt, ilma igasuguse õhinata tagasi. Küll natuke viisakamalt kui enne, aga ikkagi. Vahepeal aga hakkab põnev: leian asju, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Nii juhtub, et esialgu poole tunni pikkusest tegevusest saab järsku terve päeva võttev toiming. Ja lõpuks ikka väsin ning viskan viimased asjad üsna suvaliselt kuskile.
Et siis järgmine kord jälle otsast peale hakata.
Oeh, koristamine on minu jaoks keeruline.
Vahepeal motiveerib teadmine, et ma ei ela siin ju üksi. Vahepeal on vaja külalisi kutsuda.
Vahepeal tunnen ise, et asjad on paigast ära (tegelikult tunnen seda päris tihti) ja leian endas selle jõu, et veidi korda luua (seda ei juhtu nii tihti).
Püüan nüüd mööda vaadata Müürilehest, mis nii väga kutsub lugema, ning panen selle paberihunniku jälle korda ja kappi.
Kui kellelgi on mõtteid, kuidas oma elu korras hoida, siis kuulan meeleldi :)
Päikest!
Istun diivanil, minust vasakul pool on kõrvaklapid, padi, sai, TÜ avaaktuse kava, pangandusealane raamat, Müürileht, telekapult, 2 Erasmus+ vihikut, noorsootööalane märkmik, eelmise semestri rahanduse konspektid ja veel hunnik pabereid. Need kõik asjad on minust vasakul ühe istme peal. Ma parem ei jätka laua ja oma parema diivanipoole kirjeldamisega. Te saite pihta: segadus on. Kuidas see tekkis? Tund aega tagasi oli kõik korras, päriselt! Tahtsin vaid 2 tšekki üles otsida ja teadsin, et need on selles suure paberipahnaka vahel, mida ma veel ära pole jõudnud sorteerida. Olidki. Aga kes selle ülejäänud seapesa ära koristab?
Miks on nii, et esimese asjana mingi asja koristamisel ajan ma olukorra 1000 korda hullemaks ning kisun välja kõik asjad, mis sahtlis, kapis, toas vm koristamist vajavas piirkonnas on. See on veel tore tegevus. Seda suurt segadust nähes aga väsin ära, kaotan oma innu elupaik korda saada ning nii panengi kõik asjad vastumeelselt, ilma igasuguse õhinata tagasi. Küll natuke viisakamalt kui enne, aga ikkagi. Vahepeal aga hakkab põnev: leian asju, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Nii juhtub, et esialgu poole tunni pikkusest tegevusest saab järsku terve päeva võttev toiming. Ja lõpuks ikka väsin ning viskan viimased asjad üsna suvaliselt kuskile.
Et siis järgmine kord jälle otsast peale hakata.
Oeh, koristamine on minu jaoks keeruline.
Vahepeal motiveerib teadmine, et ma ei ela siin ju üksi. Vahepeal on vaja külalisi kutsuda.
Vahepeal tunnen ise, et asjad on paigast ära (tegelikult tunnen seda päris tihti) ja leian endas selle jõu, et veidi korda luua (seda ei juhtu nii tihti).
Püüan nüüd mööda vaadata Müürilehest, mis nii väga kutsub lugema, ning panen selle paberihunniku jälle korda ja kappi.
Kui kellelgi on mõtteid, kuidas oma elu korras hoida, siis kuulan meeleldi :)
Päikest!
esmaspäev, 25. august 2014
Kuidas Anneli püüab mõista, mida on vaja teha enne 600 meetrini jõudmist
Viimasel ajal on elu teinud päris mitu huvitavat pööret. Käisin näiteks langevarjuhüppe koolitusel. Ma ei hakka siia tooma kõiki neid asju, mida on vaja kontrollida ja teha, kui ma hüppan lennukist alla. Enne koolitust arvasin, et lihtsalt hüppan välja, karjun natuke, siis vari avaneb ja naudin vaadet. Ja kui olen maale juba piisavalt lähedal, siis vaatan, et ma kuidagi maandutud ka saan. Lihtne! Nüüd hakkan juba kartma, kas ma üldse jõuan midagi muud nautida, kui ma pean kontrollima must miljon ja üks asja, enne kui saan tunnistada, kas mu vari lendab või on vaja käiku lükata plaan B. Varuvari. Ütelge seda sõna 10 korda järjest :)
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
esmaspäev, 2. detsember 2013
Tulin sealt siia
Jah, ma kolisin ära.
Ei, mind ei visatud kodust välja. Ma ei läinud vanematega tülli.
Ma ei kolinud teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetasin küll.
Ma lihtsalt tahtsin iseseisvalt elama hakata. See soov tekkis juba ammu, aga alati jäi midagi puudu.
Kuhu siis ikka minna? Kuidas ma arveid maksan, mul pole ju tööd. Peaks tööle minema? Kuhu ma lähen? Kellega? Miks? Kodus on ju piisavalt hea. Ma ei saa hakkama, mul pole aega isegi süüa ju teha. Blaablaablaa.
Tuleb välja, et puudu oli lihtsalt sellest väiksest tõukest.
Nüüd, kui tehti pakkumine: tule, tuba on sinu! Nüüd ei saa enam EI öelda.
Ja ma ei öelnudki EI. Mõtlesin natuke ja ütlesin JAH! Olen otsusega väga rahul. Eile õhtul sai täpselt nädal uues elukohas olemisest. Peaaegu iga päev olen siiski ka vanematekodus käinud. Vahepeal on ju vaja klaverit harjutada, siis jälle viimasel hetkel ballipileteid välja printida, enne seda ei saanud ma õmblusmasinat tööle, ning esinemise videot arvutisse, veel enne seda avastasin, et mul jäi koju päris palju vajalikku kraami, alustades kolimise ajal pesus olnud riietest, kummikutest ja talvejopest, lõpetades kitarriga, samuti oli lausa hädavajalik laupäevahommikune juustevärvimine. Kui varem ma hästi ei mõistnud, miks tudengid ülistavad vanemate juures käimist toidu pärast, siis nüüd ma tean. Ma ei nälgi, kõht on enamik ajast mul ikka täis, aga samas pole ka eriti aega ja viitsimist (olgem ausad) köögis pikalt vaaritada. Samas on nii hea koju minna, kui mind võtavad vastu sooja söögi aroom ning kutse lauda. Nommnomm!
Nädalavahetusel käis mul õde külas ning tegelesime mu toa hubasemaks muutmisega. Nii said seintele maailmakaart ning mõned Loesje tekstid, samuti on mu ehtekarpide sisu meeldivalt silma all. Mulle meeldib see.
Suurt soolaleivapidu ma ei korralda, kui tahate külla tulla, siis lihtsalt tulge!
Päikest!
Ei, mind ei visatud kodust välja. Ma ei läinud vanematega tülli.
Ma ei kolinud teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetasin küll.
Ma lihtsalt tahtsin iseseisvalt elama hakata. See soov tekkis juba ammu, aga alati jäi midagi puudu.
Kuhu siis ikka minna? Kuidas ma arveid maksan, mul pole ju tööd. Peaks tööle minema? Kuhu ma lähen? Kellega? Miks? Kodus on ju piisavalt hea. Ma ei saa hakkama, mul pole aega isegi süüa ju teha. Blaablaablaa.
Tuleb välja, et puudu oli lihtsalt sellest väiksest tõukest.
Nüüd, kui tehti pakkumine: tule, tuba on sinu! Nüüd ei saa enam EI öelda.
Ja ma ei öelnudki EI. Mõtlesin natuke ja ütlesin JAH! Olen otsusega väga rahul. Eile õhtul sai täpselt nädal uues elukohas olemisest. Peaaegu iga päev olen siiski ka vanematekodus käinud. Vahepeal on ju vaja klaverit harjutada, siis jälle viimasel hetkel ballipileteid välja printida, enne seda ei saanud ma õmblusmasinat tööle, ning esinemise videot arvutisse, veel enne seda avastasin, et mul jäi koju päris palju vajalikku kraami, alustades kolimise ajal pesus olnud riietest, kummikutest ja talvejopest, lõpetades kitarriga, samuti oli lausa hädavajalik laupäevahommikune juustevärvimine. Kui varem ma hästi ei mõistnud, miks tudengid ülistavad vanemate juures käimist toidu pärast, siis nüüd ma tean. Ma ei nälgi, kõht on enamik ajast mul ikka täis, aga samas pole ka eriti aega ja viitsimist (olgem ausad) köögis pikalt vaaritada. Samas on nii hea koju minna, kui mind võtavad vastu sooja söögi aroom ning kutse lauda. Nommnomm!
Nädalavahetusel käis mul õde külas ning tegelesime mu toa hubasemaks muutmisega. Nii said seintele maailmakaart ning mõned Loesje tekstid, samuti on mu ehtekarpide sisu meeldivalt silma all. Mulle meeldib see.
Suurt soolaleivapidu ma ei korralda, kui tahate külla tulla, siis lihtsalt tulge!
Päikest!
reede, 22. november 2013
Lähen siit sinna
Jah, ma kolin ära :)
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)