Tulin sealt siia

Jah, ma kolisin ära.

Ei, mind ei visatud kodust välja. Ma ei läinud vanematega tülli.
Ma ei kolinud teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetasin küll.
Ma lihtsalt tahtsin iseseisvalt elama hakata. See soov tekkis juba ammu, aga alati jäi midagi puudu.

Kuhu siis ikka minna? Kuidas ma arveid maksan, mul pole ju tööd. Peaks tööle minema? Kuhu ma lähen? Kellega? Miks? Kodus on ju piisavalt hea. Ma ei saa hakkama, mul pole aega isegi süüa ju teha. Blaablaablaa.

Tuleb välja, et puudu oli lihtsalt sellest väiksest tõukest.

Nüüd, kui tehti pakkumine: tule, tuba on sinu! Nüüd ei saa enam EI öelda.

Ja ma ei öelnudki EI. Mõtlesin natuke ja ütlesin JAH! Olen otsusega väga rahul. Eile õhtul sai täpselt nädal uues elukohas olemisest. Peaaegu iga päev olen siiski ka vanematekodus käinud. Vahepeal on ju vaja klaverit harjutada, siis jälle viimasel hetkel ballipileteid välja printida, enne seda ei saanud ma õmblusmasinat tööle, ning esinemise videot arvutisse, veel enne seda avastasin, et mul jäi koju päris palju vajalikku kraami, alustades kolimise ajal pesus olnud riietest, kummikutest ja talvejopest, lõpetades kitarriga, samuti oli lausa hädavajalik laupäevahommikune juustevärvimine. Kui varem ma hästi ei mõistnud, miks tudengid ülistavad vanemate juures käimist toidu pärast, siis nüüd ma tean. Ma ei nälgi, kõht on enamik ajast mul ikka täis, aga samas pole ka eriti aega ja viitsimist (olgem ausad) köögis pikalt vaaritada. Samas on nii hea koju minna, kui mind võtavad vastu sooja söögi aroom ning kutse lauda. Nommnomm!

Nädalavahetusel käis mul õde külas ning tegelesime mu toa hubasemaks muutmisega. Nii said seintele maailmakaart ning mõned Loesje tekstid, samuti on mu ehtekarpide sisu meeldivalt silma all. Mulle meeldib see.

Suurt soolaleivapidu ma ei korralda, kui tahate külla tulla, siis lihtsalt tulge!

Päikest!