Muna ja kana ehk töö ja elu möllavad edasi

Mõtteid reisimise olulisusest on mul veel. Soovitan lugeda ka minu eelmist postitust, mis moodustavad kokku ühtse terviku.

Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.

Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...

Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.

"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.

Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)

Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.

Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?

Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.

Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.

Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"

Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!

"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks. 


Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.


Päikest!

Muna ja kana ehk töö ja elu

Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.

Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.

Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.

See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.

Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!

Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?

Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.

Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?

Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?

Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!

Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.

Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.

Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.

Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.



Päikest!

Kes kontrollib Sinu enesehinnangut?

Vihje: lõplik uba on alles lõpus, mitte kehakaalus...

Ma olen siiani natuke puudutatud sellest, kui mõned kuud saadeti mind tagasi verekeskusest. Ma kaalun liiga vähe, ma ei saa verd anda. Naljakas on olla, kui keelatakse kedagi aidata.

Ja siis...

Avasin pahaaimamata oma meilikasti. Ja mida ma näen...

Need to lose weight? 1 tip to lose 17 lbs in 30 days.

17lbs=7,7kg.

Kaalu teema on minu jaoks natuke hell. Verekeskus pole esimene koht, kus mul kästakse kaalus juurde võtta. Kooliarst ütles mulle sama. Ta isegi küsis, kas ma näljutan ennast. Teate seda tunnet, kui teid süüdistatakse milleski, milles te süüdi ei ole? Siis te teate, et see pole meeldiv tunne.

Olete kuulnud kedagi ütlemas: "Isssssand, ma olen NII PAKS!!!!!!!!!!!!!!!!!". Kas te teate, mis tunne see on, kui inimene, kes nii ütleb, on teist saledam? Ja mitte ainult teie enda madalama enesehinnangu tõttu, vaid tema vööümbermõõt ONGI väiksem. Kui ma viitsiksin, siis paneksin siia ühe naljaka hülgepildi, mida netiavarustes kasutatakse siis, kui olukord on (parema sõna puudumisel) awkwarrrrrrrd! Kurb on see, et sellises situatsioonis pole ma olnud mitte ühe, vaid ikka päris mitme inimesega.

Aga mis ma siis sellises olukorras teen? Kas ma peaksin laskuma vestlusesse: "Ei, sa ei ole" "Olen küll" "Ei ole"???
Kas ma peaksin nõustuma? "Jah, oled küll paks. Rõve on sind vaadata. Mingile dieedile ei ole mõelnud vää?"
Peaksin kaasa kaagutama? "ISSSSSSSSSSSSSAAAAAAAAANNNND! Ma olen kaaaaaaaaa!!!"
Enesekindlalt ütlema, et mina olen küll oma kehaga rahul?

See viimane oleks tõsi. Kas see, et sina oled minust peenem ja arvad, et oled paks, tähendab, et mina olen veel paksem? Ei.

Mul kästakse kaalus juurde võtta ja ma kannan riideid XS ja mulle vaatab peeglist vastu sale keha, mis pole küll täiuslik, aga mis ei pea mitte kuidagi minu enesehinnangut kõigutama. See on kõik, mida ma vajan.


Tõstke käsi, kes tahaks mulle nüüd vastu karjuda: "Sul on mingi täiuslik keha, mida sa vingud?!?!?!?!?"

Kui see kaalu jutt kohe mitte kuidagi äratundmisrõõmu ei tekitanud, vaata palun asja natuke teisest vaatevinklist! Kas oled kohanud inimesi, kes on ülimalt enesekriitilised, kuigi neil selleks põhjust nagu ei olekski? Kas oled kunagi tundnud, et keegi on enda kritiseerimisega ka sinu enda enesekindluse kui mitte maa poole toonud, siis kas või kõikuma löönud? Kas oled tundnud, et pead endale aeg-ajalt ütlema, et pole mul viga midagi?

Sa näed kedagi, kellel on olemas see, mida sa ise väga väga tahaksid. Kas sa arvad, et see inimene on üdini õnnelik?
Kui sul on endal kaaluprobleemid, kas arvad, et saledad inimesed on õnnelikumad? Kas sa arvad, et kui ka ise kaalu langetad, tuleb õnn sinu õuele?
Kas sa arvad, et kui saad endale suure varanduse, kaovad kõik sinu mured?
Kas arvad, et hea haridus avab kõik uksed?


Kes kontrollib, kui õnnelik, enesekindel ja kõrge enesehinnanguga sa oled? Sinu kehakaal, number pangakontol, Facebooki sõprade arv, ülikooli lõputunnistus?

Ma ei ütle sulle vastuseid ette. Tõenäoliselt ma eksiksin.

Vasta nendele ise!



Päikest!

Jalgrattakiiver?

Lugesin nüüd siin ühte uudist. Jalgrattakiivrid tahetakse teha kohustuslikuks.

http://www.ohtuleht.ee/582258/seadus-teeb-kiivri-kandmise-koigile-jalgratturitele-kohustuslikuks-ja-ahvardab-selle-eirajaid-trahviga

Lugesin siis nüüd ka artikli kommentaare. No tule taevas appi!

Palun selgitage mulle, miks inimesed sõdivad selle vastu, kui riik püüab vähendada inimeste vigastusi ja surmajuhtumeid? Või on keegi teist olnud peavigastusega? Kas see oli nii meeldiv, et võtaks kohe kaks tükki nüüd?

Mäletan siiani, kui olime veel lapsed ja mu vend kukkus rattaga. Kiivris oli pragu sees ja see läks mahakandmisele. Aga mis siis, kui kiivrit poleks olnud???

Jah, kiiver ei näe just kõige moodsam ja stiilsem ja fäänsim välja.
Jah, kiivri kaasaskandmine võib olla ebamugav ja kohmakas.

Aga kas on hea olla ajuvigastusega?

Päikest!

Lõputöö esitamine

Jah, praegu peaksin mina ka laadima üles pildi endast ja oma suurepärasest bakatööst, lisades suure kirja:

"TEHTUD!!!"

Selle asemel mõlgutan mõtteid, millest üldse sügisel hakata oma bakatööd kirjutama :) Ja ma olen õnnelik selle üle. Mulle täitsa meeldib olla tudeng. Kuigi vahepeal on päris tüütu ja ei jõua ära oodata, kui see lõpuks läbi saaks. Lihtsalt selle elustiili pärast on see hästi tore. Ma ei kujuta ettegi praegu, et käiksin 9-5 tööl. Samas eks terve kooliaeg põhimõtteliselt sellist rada mööda ju käis. Vahepeal ma isegi igatsen seda, eriti siis, kui käin oma kallist kooli ja õpetajaid vaatamas. Kõik oli hästi turvaline ja kindel. Elasin nagu kuskil mullis või saarekese peal: samad inimesed pidevalt ümber, sama keskkond, sama elurütm. Praegu on kõik vastupidi. Mingi kindlus on ikka olemas, aga seda on tunduvalt vähem kui gümnaasiumis. Võib-olla selle pärast tahangi pikemaks ajaks Eestist ära minna, et maitsta veel kaootilisemat elu. Põnev!

Aga enne tuleb lõputöö ära kirjutada! :)

Teie, kes te olete oma töö ära esitanud või kohe-kohe seda tegemas, olete hästi tublid! Teen suuuuuuure kalli ja väikse pai!

Päikest!