esmaspäev, 16. juuni 2014

Muna ja kana ehk töö ja elu

Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.

Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.

Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.

See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.

Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!

Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?

Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.

Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?

Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?

Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!

Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.

Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.

Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.

Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.



Päikest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar