Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Nagu näha: söök on fantastiline :)
Luban siiski, et päris veerevana ma tagasi ei tule :)
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Love,
Anneli
