Kuidas aru saada, et tudengil on sess?
Tuba on korras.
Jõulukaunistused on iga päev uue koha peal.
Iga päev valmib köögis midagi uut ja head.
Parim meelelahutus on õppivate tudengite segamine.
Näpud on kitarri mängimisest peaaegu verel.
Facebooki ilmuvad uued pildid.
9gag hakkab ennast kordama.
Tobedate kohustuste edasilükkamine: "Ma ei saa, ma pean õppima!"
Meeldivate asjade tegemine: "Jah, mul ongi pausi vaja!"
Mustad asjad saavad otsa, mitte midagi pole enam pesta ega küürida ega koristada.
Kallis õppiv tudeng, kuidas Sul asjade edasilükkamine edeneb?
pühapäev, 15. detsember 2013
esmaspäev, 9. detsember 2013
Maailm on ebavõrdne!
Mu mees, majakaaslane ja sõber valmistuvad praegu "Hobbiti" ja "Sõrmuste Isanda" maratoniks. Nad kavatsevad vaadata terve päeva filme. Terve päeva.
Ja mida mina teen?
Kui olen selle postituse lõpetanud, õpin saksa keelt paar tundi. Siis lähen kooli ühte arvestust tegema ning kahte teksti jutustama, mida olen kogu hommiku õppinud. Siis kaitsen oma rühmatööna valminud äriplaani. Siis lähen koju, et väike viisijupp arvutisse kirjutada, klaverit harjutada ning esseed kirjutada. Sellele järgneb ansambliproov. Lõpuks lähen poodi ja ostan endale ka lõpuks advendikalendri. Kaua ma kannatan!
Selleks ajaks on kell juba umbes 21.30. Nemad vaatavad ikka veel filmi!!!
Ja mina hakkan reedeseks arvestustööks õppima...
Maailm on ebaõiglane!!!
Päikest!
Ja mida mina teen?
Kui olen selle postituse lõpetanud, õpin saksa keelt paar tundi. Siis lähen kooli ühte arvestust tegema ning kahte teksti jutustama, mida olen kogu hommiku õppinud. Siis kaitsen oma rühmatööna valminud äriplaani. Siis lähen koju, et väike viisijupp arvutisse kirjutada, klaverit harjutada ning esseed kirjutada. Sellele järgneb ansambliproov. Lõpuks lähen poodi ja ostan endale ka lõpuks advendikalendri. Kaua ma kannatan!
Selleks ajaks on kell juba umbes 21.30. Nemad vaatavad ikka veel filmi!!!
Ja mina hakkan reedeseks arvestustööks õppima...
Maailm on ebaõiglane!!!
Päikest!
laupäev, 7. detsember 2013
Kuidas saada aru, et
JÕULUD TULEVAD?!?!?!?!?!?!?!?!?
PAANIKA!
APPI!
No ütle nüüüüüüd, mis sa jõuludeks tahad!!!!
Rahu, tiigrid ja tibukesed!
Kuidas saada aru, et jõulud on kohe-kohe saabumas?
PAANIKA!
APPI!
No ütle nüüüüüüd, mis sa jõuludeks tahad!!!!
Rahu, tiigrid ja tibukesed!
Kuidas saada aru, et jõulud on kohe-kohe saabumas?
- Eks ikka selle järgi, kui juba novembri alguses leiab poest jõuluvidinaid. Olin ise ka mõned päevad tagasi jõulumeeleolus ja ostsin õuna-kaneeli lõhnaga küünla.
- Kalender on jõulupidusid täis. Muidu ei saa väga arugi, kui aktiivne ma olen, aga kui kõik need asutused ja organisatsioonid ja grupid ja meeskonnad ja seltsid ja külakapellid hakkavad jõulupidusid korraldama, tunnen küll suurt kuuluvustunnet. Eriti siis, kui mõnel õhtul on 2 pidu, järgmisel päeval eksam. Ja siis jälle tükk aega vaikust.
- Kahjuks või õnneks ei ole ma oma elus vist mitte ühtegi jõulu veetnud ainult pidusid nautides (no võib-olla oma sünni päeval ja 1. sünnipäeval võtsin veidi rahulikumalt). Igal aastal tähendab jõuluaeg kõige kiiremat esinemiste hooaega. Tavaliselt hakkab möll pihta juba novembri keskel ning ka sel aastal olen juba 2 korda lavale astunud, tulemas veel vähemalt 6. Ja keegi peab ju nendeks harjutama ja valmistuma ka...
- Igalt poolt kostub jõululaule. Raadios, poes, Youtube's, Facebookis, kodus, koolis, tööl, tänaval, kõrvalarvutis. Aga mulle meeldib see.
- Kõik räägivad millestki "Üksinda kodus/Home alone". Mis see on? Pole elu sees kuulnud ega näinud. Eriti veel jõulude ajal.
- Lumi. Lörts. Vihm. Jää. Pilved. Vihm. Lörts. Vihm. Jää.Vihm. Vihm. Vihm. Lörts. Lörts. Lörts. Vihm. Lörts. Pilved. Lörts. Jää. Vihm. Rahe. Vihm. Lörts. Lörts. Lum... ei, siiski lörts. Jää. Lörts. Vihm. Lörts. Vihm. Lörts. Vihm. Lörts. Vihm. Lörts. Vihm. Lörts. Jää. Vihm. Lörts. Lörts. Lörts. LUMI!
- Päkapikud käivad. Igal aastal mõtlen, et nüüd olen juba piisavalt suur, sel aastal ikka nad enam mulle kommi ei too. Aga ma vist meeldin neile. Ka sel aastal on vanemate juures ikka kolm sussi aknalaual ning igal hommikul võtab mu õde minu sussi seest kommi, paneb enda laual olevasse väiksesse kaussi ning kui ma külla lähen, siis annab need kommid mulle. Nii armas! Riputasin ka oma uue toa uksele jõulusoki ning mõtlesin, et kui kas või 1 kord mulle sinna midagi sisse pistetakse, on aktsioon korda läinud. Täna hommikul oli soki sees pulgakomm! Nii armas!
- Igal pool on teemaks jõulukingid.
Seega, mida Sina jõuludeks soovid?
Päikest!
esmaspäev, 2. detsember 2013
Tulin sealt siia
Jah, ma kolisin ära.
Ei, mind ei visatud kodust välja. Ma ei läinud vanematega tülli.
Ma ei kolinud teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetasin küll.
Ma lihtsalt tahtsin iseseisvalt elama hakata. See soov tekkis juba ammu, aga alati jäi midagi puudu.
Kuhu siis ikka minna? Kuidas ma arveid maksan, mul pole ju tööd. Peaks tööle minema? Kuhu ma lähen? Kellega? Miks? Kodus on ju piisavalt hea. Ma ei saa hakkama, mul pole aega isegi süüa ju teha. Blaablaablaa.
Tuleb välja, et puudu oli lihtsalt sellest väiksest tõukest.
Nüüd, kui tehti pakkumine: tule, tuba on sinu! Nüüd ei saa enam EI öelda.
Ja ma ei öelnudki EI. Mõtlesin natuke ja ütlesin JAH! Olen otsusega väga rahul. Eile õhtul sai täpselt nädal uues elukohas olemisest. Peaaegu iga päev olen siiski ka vanematekodus käinud. Vahepeal on ju vaja klaverit harjutada, siis jälle viimasel hetkel ballipileteid välja printida, enne seda ei saanud ma õmblusmasinat tööle, ning esinemise videot arvutisse, veel enne seda avastasin, et mul jäi koju päris palju vajalikku kraami, alustades kolimise ajal pesus olnud riietest, kummikutest ja talvejopest, lõpetades kitarriga, samuti oli lausa hädavajalik laupäevahommikune juustevärvimine. Kui varem ma hästi ei mõistnud, miks tudengid ülistavad vanemate juures käimist toidu pärast, siis nüüd ma tean. Ma ei nälgi, kõht on enamik ajast mul ikka täis, aga samas pole ka eriti aega ja viitsimist (olgem ausad) köögis pikalt vaaritada. Samas on nii hea koju minna, kui mind võtavad vastu sooja söögi aroom ning kutse lauda. Nommnomm!
Nädalavahetusel käis mul õde külas ning tegelesime mu toa hubasemaks muutmisega. Nii said seintele maailmakaart ning mõned Loesje tekstid, samuti on mu ehtekarpide sisu meeldivalt silma all. Mulle meeldib see.
Suurt soolaleivapidu ma ei korralda, kui tahate külla tulla, siis lihtsalt tulge!
Päikest!
Ei, mind ei visatud kodust välja. Ma ei läinud vanematega tülli.
Ma ei kolinud teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetasin küll.
Ma lihtsalt tahtsin iseseisvalt elama hakata. See soov tekkis juba ammu, aga alati jäi midagi puudu.
Kuhu siis ikka minna? Kuidas ma arveid maksan, mul pole ju tööd. Peaks tööle minema? Kuhu ma lähen? Kellega? Miks? Kodus on ju piisavalt hea. Ma ei saa hakkama, mul pole aega isegi süüa ju teha. Blaablaablaa.
Tuleb välja, et puudu oli lihtsalt sellest väiksest tõukest.
Nüüd, kui tehti pakkumine: tule, tuba on sinu! Nüüd ei saa enam EI öelda.
Ja ma ei öelnudki EI. Mõtlesin natuke ja ütlesin JAH! Olen otsusega väga rahul. Eile õhtul sai täpselt nädal uues elukohas olemisest. Peaaegu iga päev olen siiski ka vanematekodus käinud. Vahepeal on ju vaja klaverit harjutada, siis jälle viimasel hetkel ballipileteid välja printida, enne seda ei saanud ma õmblusmasinat tööle, ning esinemise videot arvutisse, veel enne seda avastasin, et mul jäi koju päris palju vajalikku kraami, alustades kolimise ajal pesus olnud riietest, kummikutest ja talvejopest, lõpetades kitarriga, samuti oli lausa hädavajalik laupäevahommikune juustevärvimine. Kui varem ma hästi ei mõistnud, miks tudengid ülistavad vanemate juures käimist toidu pärast, siis nüüd ma tean. Ma ei nälgi, kõht on enamik ajast mul ikka täis, aga samas pole ka eriti aega ja viitsimist (olgem ausad) köögis pikalt vaaritada. Samas on nii hea koju minna, kui mind võtavad vastu sooja söögi aroom ning kutse lauda. Nommnomm!
Nädalavahetusel käis mul õde külas ning tegelesime mu toa hubasemaks muutmisega. Nii said seintele maailmakaart ning mõned Loesje tekstid, samuti on mu ehtekarpide sisu meeldivalt silma all. Mulle meeldib see.
Suurt soolaleivapidu ma ei korralda, kui tahate külla tulla, siis lihtsalt tulge!
Päikest!
reede, 22. november 2013
Lähen siit sinna
Jah, ma kolin ära :)
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
neljapäev, 21. november 2013
Kook
Q: "If we all end up dying, what's the purpose of living?"
A: "If you're going to run out of cake to eat, what's the purpose of eating cake?"
Päikest!
kolmapäev, 20. november 2013
Hakkasin mõtlema
Hakkasin mõtlema. Ma ei tee seda tihti. Aga seekord hakkasin mõtlema.
Segast peksma. Mäletate eelmist postitust, "Meeldib segast peksta"? Hakkasin mõtlema, et tegelikult ma ju ei ole vägivaldne, isegi segaste inimestega mitte. Ma ju ei peksa neid. Isegi kui peksaks, siis mulle ei meeldiks see. Ja miks ma peaks tegema midagi, mis mulle ei meeldi ja mis samas pole ka mitte kuidagi mitte kellelegi kasulik. Ma ei tee seda.
Segast peksma. Miks öeldakse lolli jutu ajamise kohta nii pahasti ja mitmemõtteliselt?
Segast peksma.
Aitäh, sain end nüüd välja elada ja loodetavasti ei kasuta seda sõnapaari enam mõnda aega!
Päikest!
Segast peksma. Mäletate eelmist postitust, "Meeldib segast peksta"? Hakkasin mõtlema, et tegelikult ma ju ei ole vägivaldne, isegi segaste inimestega mitte. Ma ju ei peksa neid. Isegi kui peksaks, siis mulle ei meeldiks see. Ja miks ma peaks tegema midagi, mis mulle ei meeldi ja mis samas pole ka mitte kuidagi mitte kellelegi kasulik. Ma ei tee seda.
Segast peksma. Miks öeldakse lolli jutu ajamise kohta nii pahasti ja mitmemõtteliselt?
Segast peksma.
Aitäh, sain end nüüd välja elada ja loodetavasti ei kasuta seda sõnapaari enam mõnda aega!
Päikest!
teisipäev, 19. november 2013
Meeldib segast peksta
Lõbutsesin natuke rakendusega "What would I say?" Siin on siis mõned humoorikad tulemused:
aga see on peaaegu ainult mets, põllud ja heinamaa, avalikus kohas ei tulegi enam meelde
See mõte tuli minu ja pillidega midagi head; kes kaevasid üles mingeid vanu pilte minust, meenutamaks noorust, ning kes lihtsalt on.
Lihtsam on erakuks hakata
Kahju, Säm, et sa mõtlesid mu peale Aitäh!
To tell you the truth, I've been drinking almost every day, doing some LSD, usually ask me out. But when they do it exactly the rules Grab the closest book to you, turn to you, turn to tell you the truth, I've been drinking almost every Wednesday!
Ei ostnud, kartsin sellest ilma kalli näoraamatuta oleksingi salaja ära käinud
Ära ütle sama, mida keegi on öelnud. Klikkan ''meeldib'', kui külm minu ja pillidega midagi kurja ei tee, näete laval ka mind
Muidugi tulen sügisel tagasi, eriti pärast tänast kontserti! Jätkame sealt, kus pooleli jäime
Kirjuta üks lahe inimene ja kui külm minu ja pillidega midagi head; kes kaevasid üles mingeid vanu pilte minust, meenutamaks noorust, ning teisipäeva hommikul lähen kogu suveks USAsse.
mkm, nii lihtsalt on.
Tule siis täna minu peale.
Anneli on rääkinud.
Päikest!
neljapäev, 14. november 2013
Kummalisus Maximus
Vahepeal endasuguste suleliste ja karvastega suheldes tulevad ikka eriti kummalised mõtted. Kui need hiljem kirja panna, ei ole nad tihti enam üldse nii naljakad, aga siiski meenutavad nad mõnusaid inimesi ja olukordi. Seda muidugi eeldusel, et üldse meenub, mis nali nende lausete taga oli :) Seega vabandan juba ette, kui Sina, kallis lugeja, minu mõttekäikudest aru ei saa. Järgmisel korral kirjutan midagi üldsusele mõistetavamat.
Täna näiteks sõbranna poolt koju minema hakates hakkasin oma jopega rääkima. Ta (jope, keda esindas lahkelt mu kallis sõbranna) tahtis sinna veel jääda, mina aga jäin endale kindlaks, et tuleb hoopis koju minna. Nii me siis natuke vaidlesime, lõpuks ähvardasin ta koju jõudes mitte riidepuu peale riputada, et ta koduste üleriietega sotsialiseeruda saaks, vaid ta hoopis üksi põrandale visata. Lõpuks ta andis siiski alla ning saime tulema. Õhtu mõttetera: "Jopedega ning lastega ei tohi olla järeleandlik."
Majanduslik mõttetera: "Mõned teenused on siiski kõige tasuvamad just mittevirtuaalselt ja ühele kliendile suunatuna." (kommentaarium on võimalikele sellistele teenustele avatud).
Õppetund mulle tänasest improkoori proovist:
Täna näiteks sõbranna poolt koju minema hakates hakkasin oma jopega rääkima. Ta (jope, keda esindas lahkelt mu kallis sõbranna) tahtis sinna veel jääda, mina aga jäin endale kindlaks, et tuleb hoopis koju minna. Nii me siis natuke vaidlesime, lõpuks ähvardasin ta koju jõudes mitte riidepuu peale riputada, et ta koduste üleriietega sotsialiseeruda saaks, vaid ta hoopis üksi põrandale visata. Lõpuks ta andis siiski alla ning saime tulema. Õhtu mõttetera: "Jopedega ning lastega ei tohi olla järeleandlik."
Majanduslik mõttetera: "Mõned teenused on siiski kõige tasuvamad just mittevirtuaalselt ja ühele kliendile suunatuna." (kommentaarium on võimalikele sellistele teenustele avatud).
Õppetund mulle tänasest improkoori proovist:
- ära ütle "palun"
- ütle "raisk"
- kasuta käskivat kõneviisi
- muretse endale piits
- kehtesta end
- võid kasutada ka väljendit "tuules lehvivad m*nnid"
- ära kasuta väljendit "te võite seda teha"
- vt punkt 3
- vajadusel toimib ka füüsiline vägivald
- A. ei oska oma telefoniga ümber käia ja ta on võileib
Tegelikult saame me päris hästi läbi, tunni distsipliin vajab veel natuke harjutamist.
Seks minuga on nagu betoon: hall ja igavavõitu.
Seks minuga on nagu Tormi: siin ja praegu.
Seks minuga on nagu Lennart Meri: hõbevalge.
Seks minuga on nagu betoon: ehitusmeeste lemmik.
Seks minuga on nagu tomat: vanaemaga kasvuhoones.
Seks minuga on nagu kapsauss: otsib kapsast.
Margus, mine ära, muidu läheb uss kapsa sisse!
(tsitaadid Improkraatia esinemiselt) :)
Lõpetuseks tahaks veel öelda, et... pulma tahaks! Mitte enda oma veel, aga kallid sõbrad, palun abielluge! Pulma tahaks minna :)
Päikest!
esmaspäev, 11. november 2013
Tahtsin lihtsalt öelda
et on väga vahva rääkida nii, et sõnu pole vajagi.
Olla vihmas, kuid samas tunda soojust.
Teha nalja nii, et keegi ei ütle seda välja, aga kõik teavad seda.
Olla ärevil, kuid samas rahulik.
Tajuda pahameelt, kuid samas teades, et see läheb kohe mööda.
Olla lihtsalt teineteise juures ja nautida vaikust, mis pole piinlik.
Teada täpselt, mida ta mõtleb.
Olla nii kaugel ja samas nii lähedal.
Kuulda hääletoonist, et kõik on hästi.
Olla pahane, kuid samas naerda kogu südamest.
Tahtsin lihtsalt öelda, et on hea olla, kui pole halb olla.
Päikest!
Olla vihmas, kuid samas tunda soojust.
Teha nalja nii, et keegi ei ütle seda välja, aga kõik teavad seda.
Olla ärevil, kuid samas rahulik.
Tajuda pahameelt, kuid samas teades, et see läheb kohe mööda.
Olla lihtsalt teineteise juures ja nautida vaikust, mis pole piinlik.
Teada täpselt, mida ta mõtleb.
Olla nii kaugel ja samas nii lähedal.
Kuulda hääletoonist, et kõik on hästi.
Olla pahane, kuid samas naerda kogu südamest.
Tahtsin lihtsalt öelda, et on hea olla, kui pole halb olla.
Päikest!
pühapäev, 10. november 2013
Tegin tööd
Tegin jah!
Jagasin Taskus õhupalle ja flaiereid. Ja olin identiteedikriisis.
Imelik oli olla tööl, kui peaaegu kõik teised ei olnud. Aga eks klienditeenindajate töö ongi selline. Naljakas oli jälle kind of müügitööd teha. See polnud küll päris müügitöö, aga selline... kind of.
Mulle väga meeldib inimesi õnnelikuks teha ning oli tohutu rõõm anda õhupall lapsele, kes ise tuli minu juurde, palus just PUNAST õhupalli, õele valget ning läks nendega suure naeru saatel emme juurde tagasi. Või anda flaier mehele, kes vaatas alguses paberitükki väga segaduses näoga, aga kui seletasin, et seal on kirjas palju praegu kehtivaid soodustusi, asendas ta krimpsus nina laia naeratusega ja ütles valjult ja siiralt "Aitäh!" Kas aga minust mööduvad inimesed arvasid ka, et teen seda tööd selleks, et kellelegi kasulik olla? Või olin seal lihtsalt mingi piff, kes üritab neile midagi pähe määrida (olgu siis selleks kas või üks väike süütu tasuta flaierikene) või lihtsalt kerge vaevaga suurt varandust kokku kraapida?
Ega ma ise ka ei tea, mida ma neist flaierijagajatest arvan.
Ja kas ma ise olen see, kes neist lihtsalt tuimalt mööda kõnnib?
Või raputan juba kaugelt pead?
Või ütlen viisakalt ei aitäh?
Või võtan tuimalt midagi vastu?
Või naeratan vastu ja olen tänulik?
Ma ise ka ei tea.
Igal juhul oli kummaline olla ainuke töötaja, kes tööd tõsiselt võttis ja seda siiralt nautis.
Päikest!
Jagasin Taskus õhupalle ja flaiereid. Ja olin identiteedikriisis.
Imelik oli olla tööl, kui peaaegu kõik teised ei olnud. Aga eks klienditeenindajate töö ongi selline. Naljakas oli jälle kind of müügitööd teha. See polnud küll päris müügitöö, aga selline... kind of.
Mulle väga meeldib inimesi õnnelikuks teha ning oli tohutu rõõm anda õhupall lapsele, kes ise tuli minu juurde, palus just PUNAST õhupalli, õele valget ning läks nendega suure naeru saatel emme juurde tagasi. Või anda flaier mehele, kes vaatas alguses paberitükki väga segaduses näoga, aga kui seletasin, et seal on kirjas palju praegu kehtivaid soodustusi, asendas ta krimpsus nina laia naeratusega ja ütles valjult ja siiralt "Aitäh!" Kas aga minust mööduvad inimesed arvasid ka, et teen seda tööd selleks, et kellelegi kasulik olla? Või olin seal lihtsalt mingi piff, kes üritab neile midagi pähe määrida (olgu siis selleks kas või üks väike süütu tasuta flaierikene) või lihtsalt kerge vaevaga suurt varandust kokku kraapida?
Ega ma ise ka ei tea, mida ma neist flaierijagajatest arvan.
Ja kas ma ise olen see, kes neist lihtsalt tuimalt mööda kõnnib?
Või raputan juba kaugelt pead?
Või ütlen viisakalt ei aitäh?
Või võtan tuimalt midagi vastu?
Või naeratan vastu ja olen tänulik?
Ma ise ka ei tea.
Igal juhul oli kummaline olla ainuke töötaja, kes tööd tõsiselt võttis ja seda siiralt nautis.
Päikest!
reede, 8. november 2013
Kes elab...
metsa sees?
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
kolmapäev, 6. november 2013
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Ärge kartke, täna ma teid päiksepaistega üle ei kalla!
Sõitsin paar päeva tagasi bussiga linna, seisin üsna ukse lähedal. Järsku kuulsin päris valjut kolksu. Ühe vanema proua üks kark oli maha kukkunud ning maandunud täpselt ukse ees. Kuigi ma polnud kõige lähemal olev inimene, reageerisin sellele kõige kiiremini ning hakkasin seda üles korjama, kuid täpselt samal ajal avanesid ka bussi uksed ning loomulikult soovisid inimesed välja minna. Kuigi mulle tundus, et seda pidi olema näha, kuidas ma karku üles korjan, küsis keegi ikka minult pahase häälega, kas ma väljun, ning vaatas mind väga kurjalt. Ei, härra, ma keerlen siin ees, sest minu meelest on tore kedagi vahelduseks aidata ning nagu tavaliselt, kedagi ka pahaseks teha. Pole head ilma halvata.
Vahepeal ning kahjuks järjest sagedamini tundub mulle, et siin ikkagi ei ole minu kodu. Mind kritiseeritakse positiivsuse pärast, karistatakse, kui püüan midagi head teha ning tegutsemistahet, motivatsiooni ja eneseteostussoovi imevad minust välja reeglid, määrused, bürokraatia, tähtajad, mõistmatus, kohustused, lollus. "Persse need määrused!" (Baricco, 1994; 2008).
Uudistes teevad ilma skandaalid ning üksteisele ära panemine, tänaval tullakse rääkima ainult siis, kui soovitakse midagi pähe määrida või jalgu kommenteerida, inimesed petavad, valetavad, laisklevad, tutvused on tähtsamad kui oskused ja teadmised, ilmast ei hakka rääkimagi.
Kas peaksin siis minema kuskile, kus inimesed on kogu aeg rõõmsad, päike paistab iga päev, elu on üks suur pidu ja pillerkaar, kuid samas kellaaeg ja kokkulepped on suhtelised mõisted, ebaõnnestumist põhjendatakse Jumala soovi ning tähtede seisuga, kividega kellegi surnuksloopimine on täiesti normaalne tegevus. Täiuslikku kohta pole olemas. Vähemalt mina pole seda veel leidnud. Usun, et peaaegu igal pool leidub valetavaid, laisklevaid ja petvaid inimesi ning onupojapoliitika pole kuskil võõras mõiste ja nähtus. Nagu sellest veel vähe oleks, mind hoiab kõigest hoolimata ka siin miski kinni.
"Kodu on seal, kus on su hambahari." Tartus elab mul 2 hambaharja. Kas mul on siin ka siis 2 kodu? Eeehhh....
[siin on see koht, kus ma tavaliselt Päikest! soovin]
Sõitsin paar päeva tagasi bussiga linna, seisin üsna ukse lähedal. Järsku kuulsin päris valjut kolksu. Ühe vanema proua üks kark oli maha kukkunud ning maandunud täpselt ukse ees. Kuigi ma polnud kõige lähemal olev inimene, reageerisin sellele kõige kiiremini ning hakkasin seda üles korjama, kuid täpselt samal ajal avanesid ka bussi uksed ning loomulikult soovisid inimesed välja minna. Kuigi mulle tundus, et seda pidi olema näha, kuidas ma karku üles korjan, küsis keegi ikka minult pahase häälega, kas ma väljun, ning vaatas mind väga kurjalt. Ei, härra, ma keerlen siin ees, sest minu meelest on tore kedagi vahelduseks aidata ning nagu tavaliselt, kedagi ka pahaseks teha. Pole head ilma halvata.
Vahepeal ning kahjuks järjest sagedamini tundub mulle, et siin ikkagi ei ole minu kodu. Mind kritiseeritakse positiivsuse pärast, karistatakse, kui püüan midagi head teha ning tegutsemistahet, motivatsiooni ja eneseteostussoovi imevad minust välja reeglid, määrused, bürokraatia, tähtajad, mõistmatus, kohustused, lollus. "Persse need määrused!" (Baricco, 1994; 2008).
Uudistes teevad ilma skandaalid ning üksteisele ära panemine, tänaval tullakse rääkima ainult siis, kui soovitakse midagi pähe määrida või jalgu kommenteerida, inimesed petavad, valetavad, laisklevad, tutvused on tähtsamad kui oskused ja teadmised, ilmast ei hakka rääkimagi.
Kas peaksin siis minema kuskile, kus inimesed on kogu aeg rõõmsad, päike paistab iga päev, elu on üks suur pidu ja pillerkaar, kuid samas kellaaeg ja kokkulepped on suhtelised mõisted, ebaõnnestumist põhjendatakse Jumala soovi ning tähtede seisuga, kividega kellegi surnuksloopimine on täiesti normaalne tegevus. Täiuslikku kohta pole olemas. Vähemalt mina pole seda veel leidnud. Usun, et peaaegu igal pool leidub valetavaid, laisklevaid ja petvaid inimesi ning onupojapoliitika pole kuskil võõras mõiste ja nähtus. Nagu sellest veel vähe oleks, mind hoiab kõigest hoolimata ka siin miski kinni.
"Kodu on seal, kus on su hambahari." Tartus elab mul 2 hambaharja. Kas mul on siin ka siis 2 kodu? Eeehhh....
[siin on see koht, kus ma tavaliselt Päikest! soovin]
teisipäev, 5. november 2013
Positivus Maximus
Tartlased, mäletate, kui eelmisel nädalal möllas suur torm? Muidugi mäletate. Sel ajal mõtlesin kogu aeg (jah, veel rohkem kui tavaliselt) oma kallimale. Kui kõik vestlused ja kogu Fb räägivad ainult Tormi'st, siis mis muud mul üle jääb :)
Sel tuulisel hommikul astusin bussi peale ning kohtusin seal oma kalli kursakaaslasega. Mis te arvate, millest me rääkisime? Mis te arvate, mis järelduse ma tegin? "Vähemalt ei saja vihma!"
Kõndisime siis Lossi mäest üles kooli poole. Vastutuules. Mina: "Vähemalt pole juuksed nüüd näo ees!"
Tema: "Anneli! Kogu aeg ei ole vaja nii positiivne olla!" :)
Üks parajalt ebameeldiv kontrolltöö SPSS'is. Mina: "Vähemalt saab see aine nüüd läbi!" (kui ma just uuesti seda tööd tegema ei pea).
Laupäeval viisin Lille majas laste sünnipäeva läbi, teemaks oli aardejaht. Enne pidu peitsin Lille mäele jubinaid, mida lapsed pidid otsima hakkama, ning nägin seal mängimas kahte umbes 10-aastast poissi. Algul vaatasid nad mind kaugemalt, siis tuli üks neist minu juurde ja küsis, mida ma teen. Kui ütlesin, et peidan aardeid ning tunni aja pärast tuleb siia kari lapsi neid otsima, hakkasid mõlemad vaidlema, et see on siin nende maa ja nende kindlus ning keegi ei tohi siia tulla. Eriti veel väiksed lapsed. Umbes 2 minuti pärast aitasid nad mul otsida kohti, kuhu aardeid peita :)
Pärast seda hoidsin veel paar tundi ühte pisikest poissi, mängisin temaga peitust ning muid vahvaid mänge ning lõpuks asusin nautima ka täiskasvanute seltskonda. 3 impromeest, 3 punapead, 2 Riski! Või noh, vanuselt täiskasvanud, hingelt ikka lapsed. Õhtu mõttetera: "Jobu (värdjas, väärakas vms) küll, aga ikkagi kallis".
Päikest!
reede, 1. november 2013
esmaspäev, 28. oktoober 2013
Mida teha, kui...
...ei viitsi enam?
Istun majandusteaduskonna rühmatööde tegemise toas ja püüan oma arvutiga rühmatööd teha. Aju ei tööta enam :)
Aga mida siis teha, kui ei viitsi enam?
Tuleb oma blogile suust suhu hingamist ehk näppudelt klahvidele trükkimist teha ning kõik ongi jälle korras :)
Kirjutamata on jäänud palju. Minu meeletu suvi USAs, raamatumüük, Chicagos elu nautimine ja edutu töö otsimine, eesti pere leidmine ja nendega elu ning iseenda leidmine. Lõpuks tagasi kodus, püüdes endale leida uusi mõnusaid asju, millega koolielu vürtsitada. Leidsingi. Astusin Domus Dorpatensisesse, millega hakkan Tartu luule-ja kunstielule värvi lisama, hakkasin käima ka Lille maja mängujuhtide koolis ja korraldan nädalavahetustel laste sünnipäevi. Lisaks hakkasin Improkraatiale laulutunde andma. Muidugi jätkuvad minu mõnusad muusikalised tegemised. Vahva :)
Tulin just Wales'ist. Nii tore oli lihtsalt kulgeda, kiirustamata, närvitsemata. Samas saime oma rahvusvahelise vaimustava grupiga hakkama väga vahvate asjadega: mõned ehitasid jurtat, mõned valmistasid publikule ette foorumteatri etenduse ning me kõik viisime publiku läbi labürintteatri, mille käigus on publikul silmad kinni ning toimuvat kogevad nad läbi teiste meelte ning iseenda. Vapustav kogemus!
Raske oli tulla tagasi ning sulanduda jälle igapäevasesse rütmi. Rahvusvahelises seltskonnas sai juba tavaks, et kõik asjad (v.a õhtusöök) algavad pool tundi kokkulepitust hiljem. See oli küll häiriv, kui oled harjunud olema kohal täpselt õigel ajal või veidi varem ning 2 minutit hiljem on juba HILINEMINE!, aga samas ei pidanud kunagi kella pärast närvi minema. Ja kas meil jäi selle tõttu midagi tegemata?
Lõpuks meenutus mõnusast nädalast mõnusa jurta sees mõnusa inimesega.
Istun majandusteaduskonna rühmatööde tegemise toas ja püüan oma arvutiga rühmatööd teha. Aju ei tööta enam :)
Aga mida siis teha, kui ei viitsi enam?
Tuleb oma blogile suust suhu hingamist ehk näppudelt klahvidele trükkimist teha ning kõik ongi jälle korras :)
Kirjutamata on jäänud palju. Minu meeletu suvi USAs, raamatumüük, Chicagos elu nautimine ja edutu töö otsimine, eesti pere leidmine ja nendega elu ning iseenda leidmine. Lõpuks tagasi kodus, püüdes endale leida uusi mõnusaid asju, millega koolielu vürtsitada. Leidsingi. Astusin Domus Dorpatensisesse, millega hakkan Tartu luule-ja kunstielule värvi lisama, hakkasin käima ka Lille maja mängujuhtide koolis ja korraldan nädalavahetustel laste sünnipäevi. Lisaks hakkasin Improkraatiale laulutunde andma. Muidugi jätkuvad minu mõnusad muusikalised tegemised. Vahva :)
Tulin just Wales'ist. Nii tore oli lihtsalt kulgeda, kiirustamata, närvitsemata. Samas saime oma rahvusvahelise vaimustava grupiga hakkama väga vahvate asjadega: mõned ehitasid jurtat, mõned valmistasid publikule ette foorumteatri etenduse ning me kõik viisime publiku läbi labürintteatri, mille käigus on publikul silmad kinni ning toimuvat kogevad nad läbi teiste meelte ning iseenda. Vapustav kogemus!
Raske oli tulla tagasi ning sulanduda jälle igapäevasesse rütmi. Rahvusvahelises seltskonnas sai juba tavaks, et kõik asjad (v.a õhtusöök) algavad pool tundi kokkulepitust hiljem. See oli küll häiriv, kui oled harjunud olema kohal täpselt õigel ajal või veidi varem ning 2 minutit hiljem on juba HILINEMINE!, aga samas ei pidanud kunagi kella pärast närvi minema. Ja kas meil jäi selle tõttu midagi tegemata?
Lõpuks meenutus mõnusast nädalast mõnusa jurta sees mõnusa inimesega.
Päikest!
esmaspäev, 10. juuni 2013
Bookgirl
Tibukesed!
Kuidas teil läheb? Endiselt sama vahvad ja nunnud ja vastupandamatud? Loodan, et ikka :)
Minul läheb nagu tavaliselt, hästi, lõbusalt ja hästi lõbusalt.
USA on jätkuvalt lõbus!
Olen nüüdseks maandunud Alabamas, Madisoni linnas. Linn on ilus ja päikseline. Inimesed on ilusad ja sõbralikud. Elu on ilus. Millal on elu olnud kole? :)
Ma tean, et see postitus on ülimalt mitteoriginaalne, aga ma lubasin, et annan endast aeg-ajalt märku. Seda ma ka teen. Kes soovib, siis minu meiliaadress on jätkuvalt anneliraabis@gmail.com. Ootan põnevusega teie kirju :)
Muide, ostsin endale ratta. Kas ta pole kaunis? :)
Päikest!
Love ya!
reede, 31. mai 2013
Back in business!
Howdy!
Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Nagu näha: söök on fantastiline :)
Luban siiski, et päris veerevana ma tagasi ei tule :)
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Love,
Anneli
kolmapäev, 17. aprill 2013
Kevad!
Hommikul arvasin, et kevad ongi käes. Eelmises postituses ma küll mainisin, et ma ju ei hakka rääkima sellest, et KEVAD on Eesti arvatavasti üles leidmas, aga tunnen, et pean oma rõõmu siiski jagama. Teate, kui hea oli olla, kui istusin Emajõe kaldal, mitte umbses raamatukogu saalis, ja tegelesin oma koolitööga, samal ajal kui mind "ründasid" 2 kirjut liblikat? Oli nii tore olla asjalik ja nautida päikest samal ajal. Minust kõndis mööda ka üks mütsiga naine. Kas see oleks olnud väga imelik, kui oleksin kampsuni ka seljast võtnud (jopest loobusin juba hommikul) ja oleks olnud täiesti lühikeste varrukatega? Nii soe oli lihtsalt! Veel üks müts! Ja veel! Veel üks! Liblikas istus mu kõrvale. Ajasin temaga natuke juttu. :)
Mõne aja pärast märkasin, et arvuti ekraan on tolmuseks muutunud. Tõmbasin sõrmega üle ekraani ja oma õuduseks avastasin, et see on liivapuruga koos. Puhastasin arvuti ning 10 minuti pärast pidin seda uuesti tegema. Uskumatu, kui tolmune on õhk, mida me sisse hingame! Minust veidi kaugemal tehti tänavaid talvetolmust puhtaks. Kuigi eemalt näis see pigem lihtsalt tolmu liigutamisest kõnniteelt muru ja autotee peale. Võib-olla olen ma ka lihtsalt juhmakas...
Pakkisin üsna pea oma asjad (pärast seda, kui olin oma arvuti viimast korda puhtaks pühkinud), sest taevas läks pilve ja mul hakkas külm. Hea, et ma siiski kindad kaasa võtsin :)
Päikest!
Mõne aja pärast märkasin, et arvuti ekraan on tolmuseks muutunud. Tõmbasin sõrmega üle ekraani ja oma õuduseks avastasin, et see on liivapuruga koos. Puhastasin arvuti ning 10 minuti pärast pidin seda uuesti tegema. Uskumatu, kui tolmune on õhk, mida me sisse hingame! Minust veidi kaugemal tehti tänavaid talvetolmust puhtaks. Kuigi eemalt näis see pigem lihtsalt tolmu liigutamisest kõnniteelt muru ja autotee peale. Võib-olla olen ma ka lihtsalt juhmakas...
Pakkisin üsna pea oma asjad (pärast seda, kui olin oma arvuti viimast korda puhtaks pühkinud), sest taevas läks pilve ja mul hakkas külm. Hea, et ma siiski kindad kaasa võtsin :)
Päikest!
teisipäev, 9. aprill 2013
Nii vaikseks kõik on jäänud...
Tõepoolest, kui vaatan neid blogisid, mida edukalt või natuke vähem edukalt jälgin, siis juba nädal aega on täielik vaikus olnud. Või siis on vaikne olnud juba alates... oktoobrist. No ei meeldi blogida :) Ma siis nüüd võtan sõna.
Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.
Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.
Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.
Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.
Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.
Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.
Päikest!
pühapäev, 31. märts 2013
Milleks elada?
Milleks elada,
kui saab ka surra?
Paanikaks pole
põhjust, mul pole enesetapu mõtteid, ma ei kavatse veel minna.
Leidsin oma arvutist sellise põneva teksti, mille kirjutasin enam kui aasta tagasi. Minu mõtted pole nendel teemadel selle aja jooksul muutunud. See on hea. Mõnusat lugemist!
Ma ei sõida piirkiirusest kaks korda kiiremini, isegi mitte poolteist (võidad 5 minutit, kaotad elu) http://www.tarbija24.ee/708238/valditavate-surmade-arv-on-kumnendiga-vahenenud/
„samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks.“
Ma veendun enne raudtee ületamist, et ma ei põrkaks rongiga kokku http://www.postimees.ee/707216/raudteeulesoitudel-vahenes-onnetuste-arv/
Kuidas on võimalik, et inimene ei märka RONGI tulemas? Mainitud artikkel juhatab kohe järgmise punktini…
Ma ei istu rooli, kui olen tarvitanud alkoholi. Jätan siia viite panemata, tehke lihtsalt Postimees lahti.
Ma kasutan turvavööd.
Ma ei käi solaariumis ega liialda ka loomuliku päevitamisega (kui on valida, kas olla ilus ja nahavähiga või mitte nii ilus ja terve, valin ma ikka viimase. Pealegi, kes arvab, et ülepäevitunud valge rassi esindajad on ilusad? Mitte mina.)
Minu jaoks ei tähenda nädalavahetus segimöllu, padujoomingut ja mäluauku (lõbutseda saab ka promillideta, nii hea on ju alustada päeva puhanuna, heade mälestustega, mitte mõistatamisega, kus ma olen, mida piinlikku ma eile tegin, kellega on vaja suhteid hakata lappima, kus on lähim peldik (mul on niiiiiiiiiiii halb olla) ja kes on mees mu kõrval)
Ma ei istu rooli, kui olen tarvitanud alkoholi. Jätan siia viite panemata, tehke lihtsalt Postimees lahti.
Ma kasutan turvavööd.
Ma ei käi solaariumis ega liialda ka loomuliku päevitamisega (kui on valida, kas olla ilus ja nahavähiga või mitte nii ilus ja terve, valin ma ikka viimase. Pealegi, kes arvab, et ülepäevitunud valge rassi esindajad on ilusad? Mitte mina.)
Minu jaoks ei tähenda nädalavahetus segimöllu, padujoomingut ja mäluauku (lõbutseda saab ka promillideta, nii hea on ju alustada päeva puhanuna, heade mälestustega, mitte mõistatamisega, kus ma olen, mida piinlikku ma eile tegin, kellega on vaja suhteid hakata lappima, kus on lähim peldik (mul on niiiiiiiiiiii halb olla) ja kes on mees mu kõrval)
Ma ei suitseta (suitsetamise kahjulikkusest on vist kõik kuulnud)
Ma ei tarbi ka muid kahtlasi aineid.
Ma ei harrasta juhuseksi (tänan, aga AIDS, muud „põnevad“ haigused, lõdva püksikummiga tüdruku maine (selle eest ei kaitse ka kondoomid)ja lapsed, kellele ma ei oska öelda, kes on nende isa, pole minu jaoks)
Ma ei harrasta juhuseksi (tänan, aga AIDS, muud „põnevad“ haigused, lõdva püksikummiga tüdruku maine (selle eest ei kaitse ka kondoomid)ja lapsed, kellele ma ei oska öelda, kes on nende isa, pole minu jaoks)
Ma ei söö valimatult ülirasvast ning ühekülgset toitu, et mitte ühel päeval avastada, et ma ei suuda enam normaalselt liikuda ning mind hakkavad vaevama lihtsalt välditavad ülekaalust tingitud haigused. Ma tean, et kehakaal on mingil määral päritav, aga kas USA elanikud on tõesti nii halbade geenidega?
Kas ma olen millestki ilma jäänud? Kas ma ei naudi noorust piisavalt?
Ei, ma ei arva nii. Elu nautimine ei tähenda oma keha ekspluateerimist, mõttetut riskimist ja saatuse narrimist. Mis mõte on tormilisel noorusel, kui aastakümnete pärast pean hakkama seda kahetsema? Või kui polegi enam seda punapead, kes võiks kahetsust tunda? Live slow. Die whenever.
Muidugi ma ei keela endale kõike, mis on vähegi kahtlane või mis võid kuidagi halvasti mõjuda. Lihtsalt kõike tuleb teha mõistlikult.
Kas ma olen millestki ilma jäänud? Kas ma ei naudi noorust piisavalt?
Ei, ma ei arva nii. Elu nautimine ei tähenda oma keha ekspluateerimist, mõttetut riskimist ja saatuse narrimist. Mis mõte on tormilisel noorusel, kui aastakümnete pärast pean hakkama seda kahetsema? Või kui polegi enam seda punapead, kes võiks kahetsust tunda? Live slow. Die whenever.
Muidugi ma ei keela endale kõike, mis on vähegi kahtlane või mis võid kuidagi halvasti mõjuda. Lihtsalt kõike tuleb teha mõistlikult.
Päikest!
neljapäev, 21. märts 2013
Väsimus
Hinnakruvi. Olen majanduspoliitika loengus ja mitte midagi ei jõua kohale. Hinnakruvi. Uus mõiste. Ei mõista.
Tegelikult pole see jutt üldse keeruline, kui ma suudaks keskenduda, siis saaksin kindlasti kõigest aru. Praegu on mu keskendumisvõime nullilähedane. Järgmisel nädalal on kontrolltöö.
Eile oli tore päev. Üleeile ka. Üle-üleeile ka. Millal oli üldse mittetore päev?
Laupäeva hommikul olin just duši all käinud, kui võtsin veidi tilkuvana oma telefoni vastu. Helistas täiesti võõras inimene ja kutsus mind Moekesele, ühele noorte disainivõistlusele, modelliks. Palus mul kohe tulema hakata, neil on juba päris kiire. Vaatasin end peeglist: uni silmades, märjad juuksed ihule kleepumas. "Jah, ma olen tunni aja pärast kohal!" Läksin kohale, lasin endale põneva soengu pähe meisterdada, sinna banaani ja viinamarju siduda, mõned värvilised triibud näkku joonistada, arbuusi kleidi selga panna ning pärast proove ja pildistamist särasimegi teiste neidudega lõpuks showl. Pärast showd ei võtnudki ma meiki maha (puuviljad võtsin siiski juustest ära) ning kõndisin uhkelt läbi kesklinna koju. Nii lihtne on inimesi naeratama panna :)
Sel laupäeval toimub Lõunakeskuses kell 15 finaal, seal kohtume!
Loeng saab kohe läbi. Mina muutun järjest unisemaks. Kas oleksin pidanud varem magama minema ja kodutöö tegemata jätma? Või oleksin kohe pärast kooli koju minema ja õppima hakkama? Kas peaksin kallid inimesed tagaplaanile jätma? Ei, pigem olen natuke unine.
Paar minutit tagasi sai üks kaastudeng minu peale natuke pahaseks, kui tõstsin ruloo ülespoole, et päikest loenguruumi sisse lasta. Vabandust!
Virtuaalset päikest!
Tegelikult pole see jutt üldse keeruline, kui ma suudaks keskenduda, siis saaksin kindlasti kõigest aru. Praegu on mu keskendumisvõime nullilähedane. Järgmisel nädalal on kontrolltöö.
Eile oli tore päev. Üleeile ka. Üle-üleeile ka. Millal oli üldse mittetore päev?
Laupäeva hommikul olin just duši all käinud, kui võtsin veidi tilkuvana oma telefoni vastu. Helistas täiesti võõras inimene ja kutsus mind Moekesele, ühele noorte disainivõistlusele, modelliks. Palus mul kohe tulema hakata, neil on juba päris kiire. Vaatasin end peeglist: uni silmades, märjad juuksed ihule kleepumas. "Jah, ma olen tunni aja pärast kohal!" Läksin kohale, lasin endale põneva soengu pähe meisterdada, sinna banaani ja viinamarju siduda, mõned värvilised triibud näkku joonistada, arbuusi kleidi selga panna ning pärast proove ja pildistamist särasimegi teiste neidudega lõpuks showl. Pärast showd ei võtnudki ma meiki maha (puuviljad võtsin siiski juustest ära) ning kõndisin uhkelt läbi kesklinna koju. Nii lihtne on inimesi naeratama panna :)
Sel laupäeval toimub Lõunakeskuses kell 15 finaal, seal kohtume!
Loeng saab kohe läbi. Mina muutun järjest unisemaks. Kas oleksin pidanud varem magama minema ja kodutöö tegemata jätma? Või oleksin kohe pärast kooli koju minema ja õppima hakkama? Kas peaksin kallid inimesed tagaplaanile jätma? Ei, pigem olen natuke unine.
Paar minutit tagasi sai üks kaastudeng minu peale natuke pahaseks, kui tõstsin ruloo ülespoole, et päikest loenguruumi sisse lasta. Vabandust!
Virtuaalset päikest!
neljapäev, 14. märts 2013
Värviline ?kevadine? maailm
Ei, need pole kevade värvid. Või siiski?
Olen täna üsna kollane. Punased juuksed, kollane kleidike. Lühike veidike kollane kleidike. Kursaõde tegi kollase kohta kohe ka kommentaari, et teda on nii lihtne kollasega õnnelikuks teha. Näitasin talle ka pilti kollasest kõrvarõngast, mille talle tegin. Talle meeldis!!! Kas peaksin teise ka tegema?
Mu teisel kursaõel olid täna jalas roosakad püksid, mis äratasid päris mitu korda teiste tähelepanu. Ikka selle pärast, et need olid nii säravad. Ise põhjendas ta valikut nii: täna hommikul tuli kevad südamesse. Pärast kooli nägin teda enda ees üsna kaugel kõndimas. See oli nii vahva vaatepilt: kõik on ümber tuhm ja hall ja selle kõige keskel liiguvad ühed roosad püksid :)
Alates sügisest on Sipsiku taustapilt kajastanud vastavat aastaaega ja täna tundsin, et on aeg vahetada külm ja sinakates toonides talvepilt millegi kevadisema vastu. Iga kord, kui arvuti avan, tervitavad mind kollased nurmenukud :)
Täna enne viimast loengut küsiti minult, millal jälle juukseid värvin, need on juba natuke tuhmunud. Selle peale vastas teine kursaõde talle, et ma säran muudmoodi. See tõi veel rohkem sära silmadesse ja naeratusse. Isegi mu säravkollane kampsun nõustub.
Nüüd aga väga tõsine küsimus: kas kollane on uus punane???
Ei, ega ma segane pole! :)
Kõndisin nädalavahetusel õega linnas ja meist jalutas mööda mees, kes ütles oma vestluspartnerile, et punased on ainult maasikad ja tomatid. Ahhhhhh???!!!??? Äkki oleksin ennast pidanud tutvustama?
Väike meenutus ka värvilisest naistepäevast:
Siinkohal tänan veel kord kõiki inimesi, eelkõige noormehi, kes sel päeval kinkisid mulle lilli, kooki, komme, kallistusi, häid soove ja ... ennast. Aitäh!
Säravat säravkollast päikest!
Olen täna üsna kollane. Punased juuksed, kollane kleidike. Lühike veidike kollane kleidike. Kursaõde tegi kollase kohta kohe ka kommentaari, et teda on nii lihtne kollasega õnnelikuks teha. Näitasin talle ka pilti kollasest kõrvarõngast, mille talle tegin. Talle meeldis!!! Kas peaksin teise ka tegema?
Mu teisel kursaõel olid täna jalas roosakad püksid, mis äratasid päris mitu korda teiste tähelepanu. Ikka selle pärast, et need olid nii säravad. Ise põhjendas ta valikut nii: täna hommikul tuli kevad südamesse. Pärast kooli nägin teda enda ees üsna kaugel kõndimas. See oli nii vahva vaatepilt: kõik on ümber tuhm ja hall ja selle kõige keskel liiguvad ühed roosad püksid :)
Alates sügisest on Sipsiku taustapilt kajastanud vastavat aastaaega ja täna tundsin, et on aeg vahetada külm ja sinakates toonides talvepilt millegi kevadisema vastu. Iga kord, kui arvuti avan, tervitavad mind kollased nurmenukud :)
Täna enne viimast loengut küsiti minult, millal jälle juukseid värvin, need on juba natuke tuhmunud. Selle peale vastas teine kursaõde talle, et ma säran muudmoodi. See tõi veel rohkem sära silmadesse ja naeratusse. Isegi mu säravkollane kampsun nõustub.
Nüüd aga väga tõsine küsimus: kas kollane on uus punane???
Ei, ega ma segane pole! :)
Kõndisin nädalavahetusel õega linnas ja meist jalutas mööda mees, kes ütles oma vestluspartnerile, et punased on ainult maasikad ja tomatid. Ahhhhhh???!!!??? Äkki oleksin ennast pidanud tutvustama?
Väike meenutus ka värvilisest naistepäevast:
 |
| Seminar. Naistepäeva eri! |
Säravat säravkollast päikest!
esmaspäev, 11. märts 2013
Astusin bussi peale
Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Ma sõidan peaaegu iga päev bussiga, aga mitte kõik sõidud ei jää mulle terveks nädalaks meelde.
Lugu on selline:
Olen kahe kaubamaja vahelist teeületust ootamas, fooris põleb punane tuli. Näen, kuidas minu ilus punane buss sõidab uhkelt peatuse poole, peatub, teeb uksed lahti. Inimesed hakkavad juba väljuma... 5 sekundit. 4 sekundit. 3 sekundit. 2 sekundit. Juba ma jooksen. Kui jõuan bussi juurde, on viimane ja keskmine uks juba kinni, ainult juhiuks on veel lahti. Minu ees jookseb üks vanem naisterahvas. Jõuaksin temast mööduda, kuid meie ümber on liiga palju inimesi, ma ei saa kuidagi temast mööda. Jooksen, ei, sörgin tema järel ning astume bussi. Jõudsime!!! Bussijuht poriseb, et buss oleks pidanud juba sõitma hakkama. Ütleme naisega segiläbi tänusõnad. Bussijuht poriseb ikka, et juba 2 minutit on graafikust maas. Nüüd juba 3. Liigume naisega veidi tahapoole, uksest eemale. Juht on juba esiukse juba kinni pannud, kuid märkab siis veel üht jooksjat. Ja veel üht. Nüüd ütleb juba üsna pahaselt, et no ei saagi nii uksi kinni. Teineteise järel astuvad bussi kaks veidi hingeldavat inimest, mees ja naine, mõlemal näol naeratus, mees ütleb kõva häälega: "Aitäh!" Bussijuht ühmab midagi selle peale, uksed on juba sulgunud ning buss asubki teele.
Kui oleksin järgmises peatuses bussi oodanud, pingsalt kella vaadanud, mõelnud, kuhu see buss ometi jääb, ja vaikselt arvet pidanud, kas jõuan ikka õigeks ajaks kohale, oleksin olnud hilineva bussi üle päris pahane. 3 minutit graafikust maas!!! Ma võin ju nii hiljaks jääda! Inimesed ootavad! Isegi olen terve päeva jooksnud, nüüd pean veel nii hilinevat bussi ka ootama ja siis pärast topeltkiiresti kõndima, et ikka õigel ajal kohal olla! Häbi!
Sel hetkel bussis olles olin aga õnnelik. Paljud inimesed jõuavad kohale 3 minutit hiljem. Kui bussijuht oleks kohe nahaalselt uksed kinni pannud, oleksin jõudnud 20 minutit hiljem koju. 20 minutit hiljem oleksin õde kallistanud. 20 minutit hiljem oleksin süüa saanud. 20 minutit hiljem oleksin koolitööga saanud alustada. 20 minutit hiljem oleksin selle lõpetanud. 20 minutit hiljem oleksin magama läinud. 20 minutit vähem oleksin saanud magada. Ärkaksin ju ikka kell 8.00.
Ka teised bussi peale jooksnud inimesed oleksid veetnud mõttetult palju aega järgmist bussi oodates. Võib-olla jõudsid sama bussi peale veel mõned inimesed, kes muidu oleksid maha jäänud.
Jah, mul on kahju inimestest, kes hiljaks jäid sel päeval. Samas olen väga tänulik porisevale bussijuhile, et ta ootas ära kõik need inimesed, kes õigel ajal peatusesse ei jõudnud.
Aitäh!
Päikest!
Lugu on selline:
Olen kahe kaubamaja vahelist teeületust ootamas, fooris põleb punane tuli. Näen, kuidas minu ilus punane buss sõidab uhkelt peatuse poole, peatub, teeb uksed lahti. Inimesed hakkavad juba väljuma... 5 sekundit. 4 sekundit. 3 sekundit. 2 sekundit. Juba ma jooksen. Kui jõuan bussi juurde, on viimane ja keskmine uks juba kinni, ainult juhiuks on veel lahti. Minu ees jookseb üks vanem naisterahvas. Jõuaksin temast mööduda, kuid meie ümber on liiga palju inimesi, ma ei saa kuidagi temast mööda. Jooksen, ei, sörgin tema järel ning astume bussi. Jõudsime!!! Bussijuht poriseb, et buss oleks pidanud juba sõitma hakkama. Ütleme naisega segiläbi tänusõnad. Bussijuht poriseb ikka, et juba 2 minutit on graafikust maas. Nüüd juba 3. Liigume naisega veidi tahapoole, uksest eemale. Juht on juba esiukse juba kinni pannud, kuid märkab siis veel üht jooksjat. Ja veel üht. Nüüd ütleb juba üsna pahaselt, et no ei saagi nii uksi kinni. Teineteise järel astuvad bussi kaks veidi hingeldavat inimest, mees ja naine, mõlemal näol naeratus, mees ütleb kõva häälega: "Aitäh!" Bussijuht ühmab midagi selle peale, uksed on juba sulgunud ning buss asubki teele.
Kui oleksin järgmises peatuses bussi oodanud, pingsalt kella vaadanud, mõelnud, kuhu see buss ometi jääb, ja vaikselt arvet pidanud, kas jõuan ikka õigeks ajaks kohale, oleksin olnud hilineva bussi üle päris pahane. 3 minutit graafikust maas!!! Ma võin ju nii hiljaks jääda! Inimesed ootavad! Isegi olen terve päeva jooksnud, nüüd pean veel nii hilinevat bussi ka ootama ja siis pärast topeltkiiresti kõndima, et ikka õigel ajal kohal olla! Häbi!
Sel hetkel bussis olles olin aga õnnelik. Paljud inimesed jõuavad kohale 3 minutit hiljem. Kui bussijuht oleks kohe nahaalselt uksed kinni pannud, oleksin jõudnud 20 minutit hiljem koju. 20 minutit hiljem oleksin õde kallistanud. 20 minutit hiljem oleksin süüa saanud. 20 minutit hiljem oleksin koolitööga saanud alustada. 20 minutit hiljem oleksin selle lõpetanud. 20 minutit hiljem oleksin magama läinud. 20 minutit vähem oleksin saanud magada. Ärkaksin ju ikka kell 8.00.
Ka teised bussi peale jooksnud inimesed oleksid veetnud mõttetult palju aega järgmist bussi oodates. Võib-olla jõudsid sama bussi peale veel mõned inimesed, kes muidu oleksid maha jäänud.
Jah, mul on kahju inimestest, kes hiljaks jäid sel päeval. Samas olen väga tänulik porisevale bussijuhile, et ta ootas ära kõik need inimesed, kes õigel ajal peatusesse ei jõudnud.
Aitäh!
Päikest!
reede, 8. märts 2013
Ei vingu!
Hõissa!
Kullakesed, kuidas Teil läheb?
Mul läheb ikka nii, nagu tavaliselt. Hommikul naudin ilusat ilma, päikesepaistet ja ühistransporti, päeval mõnusaid inimesi, uusi teadmisi ja head toitu ning õhtul to-do-listist asjade mahatõmbamist ja juurde kirjutamist, head muusikat ning olenevalt õhtust vahvat seltskonda või koduseid töid ja oma mõtteid. Selline tavaline elu :)
Vahepeal mõtlen ka seda, mis edasi saab.
Sain sõbrapäevaks 2 väga põnevat raamatut: Cretchen Rubin "Õnneprojekt" ja Philip Carter "Isiksuse- ja IQ-testid". Aitäh, kallis! Mul on ilus plaan need mõlemad lähiajal läbi lugeda.
Olen ka ome uuelt hobilt järjest enam saladuseloori kergitanud. Nimelt on minu uueks kireks ehete meisterdamine. Kuidas see kõik alguse sai? Eks ikka mõttest, et võiks kunagi millalgi midagi teha. Selline mitte just kõige sihikindlam mõte :) Kuulsin Kuukivi Helmepoest ja mõtlesin ka ise sinna kunagi sisse astuda. Mõte jäi mõtteks, kuni ema ütles, et tahab jõuludeks ripatsit. Mõte sai teoks. Ühel päeval lihtsalt kõndisin maapealsesse ehteparadiisi ja armusin. Meie suhte sünnitisi saate piiluda SIIT.
Sel nädalal ma ei vingunud. Või vähemalt andsin endast parima, et ma seda ei teeks. Tänu SW-le on mul igal nädalal üks fookus, sel nädalal oli selleks mitte vinguda ja kustutada oma sõnastikust "ei viitsi". Vingumisest hoidumisega mul suuri probleeme polnud, kuna olen ka varem sellest võimalikult kaugele hoidnud (tõsi, päris lahutamatud me pole), aga viitsimisega olid lood natuke keerulisemad. See on üsna halb :/
Sel nädalal torkas mulle aga teiste inimeste kaeblemine veel teravamalt kõrva kui varem. Niuniuniuniuniuniuniu!!!!!!!!!
Jah, ma saan aru, et vahepeal on vaja end välja elada ja enda pahameelt väljendada, aga milleks korrutada endale pidevalt, kui vastik ja nõme kõik on? Aju usub seda, mida talle kogu aeg korrutatakse. Seda nimetatakse ajupesuks või -loputuseks vms. Nii peseme ja loputame oma aju iga päev. Miks siis mitte kasutada pesuvahendiks häid mõtteid ja sõnu?
Palju viitsimist, häid mõtteid ja palun ärge jää peal kukkuge!
Päikest!
Kullakesed, kuidas Teil läheb?
Mul läheb ikka nii, nagu tavaliselt. Hommikul naudin ilusat ilma, päikesepaistet ja ühistransporti, päeval mõnusaid inimesi, uusi teadmisi ja head toitu ning õhtul to-do-listist asjade mahatõmbamist ja juurde kirjutamist, head muusikat ning olenevalt õhtust vahvat seltskonda või koduseid töid ja oma mõtteid. Selline tavaline elu :)
Vahepeal mõtlen ka seda, mis edasi saab.
Sain sõbrapäevaks 2 väga põnevat raamatut: Cretchen Rubin "Õnneprojekt" ja Philip Carter "Isiksuse- ja IQ-testid". Aitäh, kallis! Mul on ilus plaan need mõlemad lähiajal läbi lugeda.
Olen ka ome uuelt hobilt järjest enam saladuseloori kergitanud. Nimelt on minu uueks kireks ehete meisterdamine. Kuidas see kõik alguse sai? Eks ikka mõttest, et võiks kunagi millalgi midagi teha. Selline mitte just kõige sihikindlam mõte :) Kuulsin Kuukivi Helmepoest ja mõtlesin ka ise sinna kunagi sisse astuda. Mõte jäi mõtteks, kuni ema ütles, et tahab jõuludeks ripatsit. Mõte sai teoks. Ühel päeval lihtsalt kõndisin maapealsesse ehteparadiisi ja armusin. Meie suhte sünnitisi saate piiluda SIIT.
Sel nädalal ma ei vingunud. Või vähemalt andsin endast parima, et ma seda ei teeks. Tänu SW-le on mul igal nädalal üks fookus, sel nädalal oli selleks mitte vinguda ja kustutada oma sõnastikust "ei viitsi". Vingumisest hoidumisega mul suuri probleeme polnud, kuna olen ka varem sellest võimalikult kaugele hoidnud (tõsi, päris lahutamatud me pole), aga viitsimisega olid lood natuke keerulisemad. See on üsna halb :/
Sel nädalal torkas mulle aga teiste inimeste kaeblemine veel teravamalt kõrva kui varem. Niuniuniuniuniuniuniu!!!!!!!!!
Jah, ma saan aru, et vahepeal on vaja end välja elada ja enda pahameelt väljendada, aga milleks korrutada endale pidevalt, kui vastik ja nõme kõik on? Aju usub seda, mida talle kogu aeg korrutatakse. Seda nimetatakse ajupesuks või -loputuseks vms. Nii peseme ja loputame oma aju iga päev. Miks siis mitte kasutada pesuvahendiks häid mõtteid ja sõnu?
Palju viitsimist, häid mõtteid ja palun ärge jää peal kukkuge!
Päikest!
teisipäev, 19. veebruar 2013
Elu juhtub
Miks mul kunagi igav pole? Sest kogu aeg juhtub midagi. Iga kord, kui keegi ütleb: "No kui sul igav on, siis võid näiteks seda teha." Võin küll, aga kindlasti mitte selle pärast, et mul on igav!
Pühapäeval oli mul ilus plaan minna trenni. Zumbasse. Terve päev, isegi juba laupäeval olin häälestunud sellele, et pühapäeva õhtul kell 19.45 alustan hoogsalt selle aasta esimest trenni. Et olla veel ägedam, oli plaan isegi jalgsi minna. Õhtupoolikul hakkasin asju pakkima ning miski sundis mind veel tantsukeskuse kodulehte vaatama, et teha kindlaks, kas trenn on ikka õigel ajal. Ja tuli välja, et mingil tundmatul ajal on aegu muudetud ning pühapäeviti ei saagi Zumbat tantsida. Pettumus! Õnneks leidsin ühe teise trenni neljapäeva hommikul. Lähen sinna! Kuna olin aga nii väga sporditahet täis (seda ei juhtu tihti, tuli olukorda ära kasutada), siis külastasin teise spordiklubi kodukat ning otsustasin hoopis jooksma minna. Mõeldud, tehtud! Pärast oli nii hea olla!
Esmaspäeva hommikul enne kooliminekut kuulsin trepikojast kassi karjumist. See ei olnud armas näugumine, vaid ikka korralik hädakisa. Lahkusin kodust veidi varem, et kass üles otsida. Olin juba valmis selleks, et kui ta vigastatud on, viin ta loomaarsti juurde. Vaatasin kõik korrused üle ning lõpuks leidsin ta umbes 3. korruselt, kus üks naine oli just ukse avanud ning rääkisin temaga paar sõna juttu. Tõenäoliselt oli kassipojal lihtsalt kõht tühi, väliselt paistis temaga kõik korras olevat. Naine otsustas talle natuke toitu pakkuda ja sain kooli minna. Avastasin, et olen bussist maha jäänud ning ainuke võimalus, kuidas õigeks ajaks kooli jõuda, oli minna autoga. Läksin garaaži ning nägin 10 minutit vaeva, et garaažiuks lahti saada, lükkasin lund, aga ei midagi. Kinni oli kiilunud. Loeng oli algamas 5 minuti pärast. Oleksin jäänud vähemalt pool tundi hiljaks. Kas üldse minna? Kas viitsin? Nõme on nii palju hilineda. Aaaggghhhhhh! Ükskõik, lähen kohale! Läksin. Astusin klassi pooletunnise hilinemisega. Aga ma läksin kohale!
Teisipäeva hommikul ärkasin telefoni äratuskella peale, nagu tavaks saanud. Tõusin voodist püsti ja kakerdasin telefoni poole ja tõmbasin juba sõrmega üle ekraani, et äratus kinni panna ja... mitte midagi ei juhtunud. Must klots helises minu käes edasi. Tegin veel paar korda sama liigutust, tulemusteta. Unesegasena taipasin, et seda kohta ekraanil, kuhu on kirjutatud midagi sellist, et 'libista siit' vms, mida tavaliselt katsuma peab, üldse ei olegi. Nii ma siis möllasingi oma telefoniga, kuni lõpuks oli ainuke lahendus telefon välja lülitada. Vaikus! Aga vähemalt olin põhjalikult üles ärganud :)
Kolmapäeva hommikul mõtlesin, et täna hommikul ei saa ju midagi imelikku juhtuda. Nii arvasin seni, kuni läksin vannituppa ja tegin kapiukse lahti. Kapist kuulsin vaikset ja salapärast susinat. Suutsin tuvastada, et susisema on hakanud isa deodorant. Selle peale ei osanud ma kuidagi reageerida, võtsin kapist oma vajaliku kraami ning panin ukse kinni. Mõne minuti pärast tegin kapiukse jälle lahti, et oma vidinad tagasi panna, kui kuulsin jälle sama visisemist ning nägin, et deodorandipudel on väljast märg. See lihtsalt oli hakanud üle ajama. Sest miks mitte? Käepärast olevate vatipatjadega kuivatasin kapi ära ning tõstsin pudeli kapist välja kraanikausi kõrvale vatipatjade peale. Läksin tuppa ja kirjutasin isale väikse kirja: "Issi, Sinu deodorant on imelik, see hakkas üle ajama. :)" Koolis sõrmi nuusutades lõhnasid need nagu mees. Samamoodi lõhnab ka vannitoa kapp. Õnneks on see hea lõhn :)
Umbes kuu aega tagasi kaotasin oma punase huulepulga ära. Ühel päeval lihtsalt ei leidnud seda enam mitte kuskilt üles. Harjusin juba mõttega, et pean endale uue muretsema, kui üks mu sõbranna rääkis sellest, et tal oli mantli tasku voodris auk ning ta leidis taskusse pandud telefoni kuskilt mantli alumise serva sisemusest. Sest miks mitte? Siis meenus mulle, et ka minu koti taskuga on sama jama ning kunagi leidsin enda koti sügavusest mingi vahva jubina, mida kadunuks olin pidanud. Sealt leidsingi oma kalli huulepulga üles. Koos temaga ka 3 pastakat, 2 kommi, 1 salvräti ja nätsupaki. Sinna mul siis pastakad kadusidki :) Ja oma huulepulga üle olen ütlemata õnnelik!!!
Tänase päeva küsimus: "Mis sul juhtus?
Tänase päeva vastus: "Elu juhtus."
Päikest!
Pühapäeval oli mul ilus plaan minna trenni. Zumbasse. Terve päev, isegi juba laupäeval olin häälestunud sellele, et pühapäeva õhtul kell 19.45 alustan hoogsalt selle aasta esimest trenni. Et olla veel ägedam, oli plaan isegi jalgsi minna. Õhtupoolikul hakkasin asju pakkima ning miski sundis mind veel tantsukeskuse kodulehte vaatama, et teha kindlaks, kas trenn on ikka õigel ajal. Ja tuli välja, et mingil tundmatul ajal on aegu muudetud ning pühapäeviti ei saagi Zumbat tantsida. Pettumus! Õnneks leidsin ühe teise trenni neljapäeva hommikul. Lähen sinna! Kuna olin aga nii väga sporditahet täis (seda ei juhtu tihti, tuli olukorda ära kasutada), siis külastasin teise spordiklubi kodukat ning otsustasin hoopis jooksma minna. Mõeldud, tehtud! Pärast oli nii hea olla!
Esmaspäeva hommikul enne kooliminekut kuulsin trepikojast kassi karjumist. See ei olnud armas näugumine, vaid ikka korralik hädakisa. Lahkusin kodust veidi varem, et kass üles otsida. Olin juba valmis selleks, et kui ta vigastatud on, viin ta loomaarsti juurde. Vaatasin kõik korrused üle ning lõpuks leidsin ta umbes 3. korruselt, kus üks naine oli just ukse avanud ning rääkisin temaga paar sõna juttu. Tõenäoliselt oli kassipojal lihtsalt kõht tühi, väliselt paistis temaga kõik korras olevat. Naine otsustas talle natuke toitu pakkuda ja sain kooli minna. Avastasin, et olen bussist maha jäänud ning ainuke võimalus, kuidas õigeks ajaks kooli jõuda, oli minna autoga. Läksin garaaži ning nägin 10 minutit vaeva, et garaažiuks lahti saada, lükkasin lund, aga ei midagi. Kinni oli kiilunud. Loeng oli algamas 5 minuti pärast. Oleksin jäänud vähemalt pool tundi hiljaks. Kas üldse minna? Kas viitsin? Nõme on nii palju hilineda. Aaaggghhhhhh! Ükskõik, lähen kohale! Läksin. Astusin klassi pooletunnise hilinemisega. Aga ma läksin kohale!
Teisipäeva hommikul ärkasin telefoni äratuskella peale, nagu tavaks saanud. Tõusin voodist püsti ja kakerdasin telefoni poole ja tõmbasin juba sõrmega üle ekraani, et äratus kinni panna ja... mitte midagi ei juhtunud. Must klots helises minu käes edasi. Tegin veel paar korda sama liigutust, tulemusteta. Unesegasena taipasin, et seda kohta ekraanil, kuhu on kirjutatud midagi sellist, et 'libista siit' vms, mida tavaliselt katsuma peab, üldse ei olegi. Nii ma siis möllasingi oma telefoniga, kuni lõpuks oli ainuke lahendus telefon välja lülitada. Vaikus! Aga vähemalt olin põhjalikult üles ärganud :)
Kolmapäeva hommikul mõtlesin, et täna hommikul ei saa ju midagi imelikku juhtuda. Nii arvasin seni, kuni läksin vannituppa ja tegin kapiukse lahti. Kapist kuulsin vaikset ja salapärast susinat. Suutsin tuvastada, et susisema on hakanud isa deodorant. Selle peale ei osanud ma kuidagi reageerida, võtsin kapist oma vajaliku kraami ning panin ukse kinni. Mõne minuti pärast tegin kapiukse jälle lahti, et oma vidinad tagasi panna, kui kuulsin jälle sama visisemist ning nägin, et deodorandipudel on väljast märg. See lihtsalt oli hakanud üle ajama. Sest miks mitte? Käepärast olevate vatipatjadega kuivatasin kapi ära ning tõstsin pudeli kapist välja kraanikausi kõrvale vatipatjade peale. Läksin tuppa ja kirjutasin isale väikse kirja: "Issi, Sinu deodorant on imelik, see hakkas üle ajama. :)" Koolis sõrmi nuusutades lõhnasid need nagu mees. Samamoodi lõhnab ka vannitoa kapp. Õnneks on see hea lõhn :)
Umbes kuu aega tagasi kaotasin oma punase huulepulga ära. Ühel päeval lihtsalt ei leidnud seda enam mitte kuskilt üles. Harjusin juba mõttega, et pean endale uue muretsema, kui üks mu sõbranna rääkis sellest, et tal oli mantli tasku voodris auk ning ta leidis taskusse pandud telefoni kuskilt mantli alumise serva sisemusest. Sest miks mitte? Siis meenus mulle, et ka minu koti taskuga on sama jama ning kunagi leidsin enda koti sügavusest mingi vahva jubina, mida kadunuks olin pidanud. Sealt leidsingi oma kalli huulepulga üles. Koos temaga ka 3 pastakat, 2 kommi, 1 salvräti ja nätsupaki. Sinna mul siis pastakad kadusidki :) Ja oma huulepulga üle olen ütlemata õnnelik!!!
 |
| Tunneksin oma kohvitopsi sadade teiste topside seast ära :) |
Tänase päeva küsimus: "Mis sul juhtus?
Tänase päeva vastus: "Elu juhtus."
Päikest!
esmaspäev, 18. veebruar 2013
Õpin, et elada
Juhuuuuu!
Minu esimene kodune töö sel semestril on tehtud ja saadetud. Minu rõõmu suurendab veel see, et tähtaeg on alles reedel. Pooleteise ülikooliaasta jooksul pole seda veel juhtunud, et mul on nii vara juba koduseid töid antud on ja et ma nii vara juba tunnen, et on vaja end liigutama hakata. Samas tunnen end paremini kui varem. Tunnen, et ma päriselt teen midagi.
Kuna eelmine semester läks natuke aia taha, peamiselt selle pärast, et ma lihtsalt olin laisk, siis nüüd on aeg end käsile võtta. On natuke halb, et teoreetiliselt on pool mu bakaõpingutest läbi ja mul on siiani raskusi selgitada, mis loom see sotsioloog on. Praegu võiksin ju seda une pealt teada...
Aga miks on ainult 'teoreetiliselt' pool mu bakast läbi? Sest ma ei tea siiani, mida ma oma elu ja haridusteega peale hakkan. Viimane suur otsus oli see, et hakkan majandust kõrvalerialana õppima ja hetkel olen selle otsusega väga rahul. Paar päeva tagasi tuli mulle mõte: kuna niikuinii on mul raskusi kõik vajalikud majanduse ained praktiliselt 1 aastaga võtta (praegu suutsin oma tunniplaani toppida ainult mõned valikained) ja pean võtma lisa-aasta, siis miks mitte teha endale 2 bakalaureuse kraadi??? Ja tõepoolest, miks mitte? On see võimalik? Kuidas see täpselt käib? Pean uurima.
Mida iganes ma ka ei otsustaks oma eluga teha, ma ei taha kahetseda seda, et olen mõne hea võimaluse käest lasknud. Praegu on mul võimalus õppida ning saada palju huvitavaid teadmisi ja oskusi ja ma kavatsen seda võimalust kasutada. Kohe. Nüüd. Praegu.
Päikest!
Minu esimene kodune töö sel semestril on tehtud ja saadetud. Minu rõõmu suurendab veel see, et tähtaeg on alles reedel. Pooleteise ülikooliaasta jooksul pole seda veel juhtunud, et mul on nii vara juba koduseid töid antud on ja et ma nii vara juba tunnen, et on vaja end liigutama hakata. Samas tunnen end paremini kui varem. Tunnen, et ma päriselt teen midagi.
Kuna eelmine semester läks natuke aia taha, peamiselt selle pärast, et ma lihtsalt olin laisk, siis nüüd on aeg end käsile võtta. On natuke halb, et teoreetiliselt on pool mu bakaõpingutest läbi ja mul on siiani raskusi selgitada, mis loom see sotsioloog on. Praegu võiksin ju seda une pealt teada...
Aga miks on ainult 'teoreetiliselt' pool mu bakast läbi? Sest ma ei tea siiani, mida ma oma elu ja haridusteega peale hakkan. Viimane suur otsus oli see, et hakkan majandust kõrvalerialana õppima ja hetkel olen selle otsusega väga rahul. Paar päeva tagasi tuli mulle mõte: kuna niikuinii on mul raskusi kõik vajalikud majanduse ained praktiliselt 1 aastaga võtta (praegu suutsin oma tunniplaani toppida ainult mõned valikained) ja pean võtma lisa-aasta, siis miks mitte teha endale 2 bakalaureuse kraadi??? Ja tõepoolest, miks mitte? On see võimalik? Kuidas see täpselt käib? Pean uurima.
Mida iganes ma ka ei otsustaks oma eluga teha, ma ei taha kahetseda seda, et olen mõne hea võimaluse käest lasknud. Praegu on mul võimalus õppida ning saada palju huvitavaid teadmisi ja oskusi ja ma kavatsen seda võimalust kasutada. Kohe. Nüüd. Praegu.
Päikest!
pühapäev, 17. veebruar 2013
Kummalised mõtted
Mul tekkis küsimus: kas ka loomad luksuvad?
Kujutage palun ette luksuvat elevanti :) Või veel parem, aevastavat elevanti :)
Tüüpilise internetiajastu lapsena külastasin oma sõpra Google'it ning juba siis, kui olin jõudnud ära trükkida 'miks in', pakuti mulle esimeseks vastuseks 'miks inimesed luksuvad'.
Peale luksumise põhjuste sain ka teada, et mõned inimesed aevastavad, kui nende kulme kitkutakse ja aevastades on organismist väljuvate bakterite ja muu prahi väljumise kiiruseks 160 km/h.
Rotid ei saa oksendada ja röhitseda.
Jah, ka loomad luksuvad.
Ja joovad alkoholi...
Eelmisel nädalavahetusel käisin väga vahval sünnipäevapeol, mille teemaks oli Las Vegas! Külalised olid kõik väga kaunid, sünnipäevalised veel kaunimad :) Las Vegasele omaselt oli peol paras ports siivutusi ja joovastusi, aga What happens in Las Vegas, stays in Las Vegas!
Sel nädalavahetusel käisin samuti ühel sünnipäeval, kuhu läksin teadmisega, et sünnipäevalaps on ainuke inimene, keda seal tean. Alguses oligi, kuid peo lõpus enam mitte :) Muide, mis on kõige jaburam asi, mis te kunagi kellelegi sünnipäevaks kinkinud olete? Kuna ma soovin, et mu kallil sõbral läheks naistega jätkuvalt hästi, otsustasin kinkida talle täiusliku deidi komplekti: Lotte kõrremahla, sinihallitusjuustu, räimed koduses kastmes, Väikse My pildiga pulgakommi (et oleks ikka midagi, mida naisele õhtusöögil süüa pakkuda) ning loomulikult ka kondoomi. Ohutus ennekõike. Talle vist meeldis mu kink.
Nüüd aga minge ja tehke natuke tööd ;)
Päikest!
Kujutage palun ette luksuvat elevanti :) Või veel parem, aevastavat elevanti :)
Tüüpilise internetiajastu lapsena külastasin oma sõpra Google'it ning juba siis, kui olin jõudnud ära trükkida 'miks in', pakuti mulle esimeseks vastuseks 'miks inimesed luksuvad'.
Peale luksumise põhjuste sain ka teada, et mõned inimesed aevastavad, kui nende kulme kitkutakse ja aevastades on organismist väljuvate bakterite ja muu prahi väljumise kiiruseks 160 km/h.
Rotid ei saa oksendada ja röhitseda.
Jah, ka loomad luksuvad.
Ja joovad alkoholi...
Eelmisel nädalavahetusel käisin väga vahval sünnipäevapeol, mille teemaks oli Las Vegas! Külalised olid kõik väga kaunid, sünnipäevalised veel kaunimad :) Las Vegasele omaselt oli peol paras ports siivutusi ja joovastusi, aga What happens in Las Vegas, stays in Las Vegas!
Sel nädalavahetusel käisin samuti ühel sünnipäeval, kuhu läksin teadmisega, et sünnipäevalaps on ainuke inimene, keda seal tean. Alguses oligi, kuid peo lõpus enam mitte :) Muide, mis on kõige jaburam asi, mis te kunagi kellelegi sünnipäevaks kinkinud olete? Kuna ma soovin, et mu kallil sõbral läheks naistega jätkuvalt hästi, otsustasin kinkida talle täiusliku deidi komplekti: Lotte kõrremahla, sinihallitusjuustu, räimed koduses kastmes, Väikse My pildiga pulgakommi (et oleks ikka midagi, mida naisele õhtusöögil süüa pakkuda) ning loomulikult ka kondoomi. Ohutus ennekõike. Talle vist meeldis mu kink.
Nüüd aga minge ja tehke natuke tööd ;)
Minu sõbrapäev
Tavaliselt ei kirjelda ma siin virtuaalruumis oma tervet päeva, aga sõbrapäeva puhul otsustasin teha erandi. See oli päev, mis oleks võinud olla ülitore, tõotas tulla üsna nukker ning lõpuks oli siiski väga vahva.
Hommikul ärgates oli mul kindel plaan küpsetada enne kooliminekut küpsiseid ja nendega oma sõpru kostitada. Eelistan kingituste ostmise asemel teha midagi ise. Sel ajal, kui ema poodi mune ostma läks, vaatasin oma tunniplaani ja vajusin veidi tujust ära. Mul olid ainult sellised ained, kus pole mitte ühtegi minu kursakaaslast. Samuti pole eriti tõenäoline, et leian sealt mõne sõbra. Siis jõudis mulle kohale, et võib-olla ma ei näegi sõbrapäeval ühtegi oma sõpra, isegi oma kallimat mitte. Üsna nukker :( Siiski, õhtul pidin kokku saama oma FY-ga (First-Year, see inimene, keda valmistan suviseks raamatumüügiks ette).
Ema tuli munadega poest ning viisin kõigele vaatamata oma küpsiseplaani ellu. Eks ma siis söön neid ise ja jagan oma perega. Täitsa head tulid :) Sõbrapäeval olen alati kandnud seljas midagi punast, isegi siis, kui ma veel nii suur punasefanaatik ei olnud. Nii ka sel aastal. Pakkisin asjad kokku ning läksin kooli. Raekoja platsil ootas mind esimene üllatus. Seal olid mõned inimesed, käes sildid "Free hugs" ning minu poole jooksis üks noormees, kallistas hästi kõvasti ja soovis inglise keeles head valentinipäeva. Tuju läks kohe palju paremaks! Kohe pärast seda hüüdis mu selja tagant keegi mu nime ning tagasi vaaates nägin oma parimat sõpra. Bingo! Kahjuks ei saanud me kaua lobiseda, meie kooliteed läksid üsna pea lahku. Jõudsin koolimajja ning võtsin just jopet seljast, kui nägin veel ühte sõpra rõõmsalt enda poole kõndimas ning tema üllatas mind hoopis nii: "Wooooow, nii äge pitspluus! Sulle ikka nii sobib punane! Eriti sõbrapäeval." Sulasin.
Loeng ise "Etnograafia ja kultuuriantropoloogia alused" oli täitsa ok. Vahelduseks üks aine, kus ei nõuta minult ühtegi kodutööd. Sellele vaatamata on see aine, kust ma puududa ei taha, sest ilma õppejõu juttu kuulamata on loenguslaididest, millel on lihtsalt hunnik märksõnu, võimatu aru saada.
Pärast loengut kiirustasin järgmisesse ainesse ning kuna tee peale jäi üks nurgapealne kohvik, otsustasin end ühe singiwrapiga toita. Polnud just kõige targem valik. Mulle meenus eelmine sügis, kui samast kohast ostetud wrapi vahelt voolava valge kastmega suutsin ära määrida oma musta jope, mustad püksid ja kingad. Success! Sel korral nii halvasti ei läinud, kuid valgeid plekke leidsin jopelt ikkagi :) Anneli, õpi sööma!!!
Mind ootas ees 2 majanduse loengut, millest esimene (majanduspoliitika) oli igavavõitu, teine (turundus) oli aga ülipõnev. Sellest on saamas minu lemmikaine! Tegime ka ühe paaristöö, mille käigus pidime arutlema selle üle, mille järgi otsustades me oma oste teeme, ette oli antud wc-paber, lõhe, teksapüksid, käekell, fotokas. Tuli välja, mõjutegureid on väga palju, kuid kas me neid alati ka teadvustame? Rääkisime ka ostumüsteeriumitest, mille käigus pannakse müüja mingisse erilisse olukorda ja vaadatakse, kuidas ta sellega toime tuleb. Lihtsamalt öeldes: trollitakse :) Seda võiks ise ka kunagi proovida :) Mind pani mõtlema ka see, et poodidest tasub alati allahindlust küsida, müüjatel on lubatud seda anda. Inimesed lihtsalt ei tea seda ja/või ei julge küsida. Üsna (aga mitte täiesti) mõttetu on küll toidupoe kassas küsida, kas saaksid leiva 5 senti odavamalt, aga kui ostate midagi suuremat ja kallimat, kui teiega on ka klienditeenindaja tegelenud, siis miks mitte küsida 5% allahindlust :)
Pidin loengust kahjuks varem lahkuda, et jõuda vestlusõhtule raamatu "Minu Keenia" autori Janika Tammega. See poolteist tundi raamatukogu saalis tuletas mulle jälle meelde minu Keenia seiklusi. Uksest sisse astudes tungis ninna ugali (keenlaste põhiline maisijahust ja veest tehud toidu) ja kapsa lõhn. Tegelikult süüakse ugalit ka restoranides kätega, nagu kuulutas ka suure kausi juurde pandud silt. Samas oli söömiseks ette nähtud plasttops ja plastlusikas. MIKS? Kuna Keenias sõin ka mina seda täpselt nii, nagu ette on nähtud (nagu mu reisikaaslane oleks mulle valikuvõimalust jätnud...), olin veidi segaduses. Mis siis ikka, pööritasin natuke silmi ja lasin toidul hea maitsta. Istusin oma Keenia reisisemu vanaema kõrvale, muljetasime reisimisest, kuulasime raamatu autori muljeid ja lõputuna näivaid küsimusi, mida publiku seast tuli lademetes ning meile näidati isegi filmi Janika igapäevatööst. Toimus ka viktoriin. Kahjuks pidin ka sealt varem lahkuma, et oma FY-ga õigeaegselt kohtuda. Enne minema hakkamist rääkisin paar sõna sõbraga juttu. Nii hea on vahepeal ikka sõpru ka näha ja tunda, et ma ei teinudki küpsiseid ainult endale. FY-ga kohtusime tänavanurgal ning suundusime koos Creppi poole, kus olime kokkusaamise kokku leppinud. Selgus, et seal pole ühtki vaba lauda. Sama olukord oli ka Näljas. Sõbrapäev ikkagi :) Lõpuks leidsime laua Ruunipizzas. Seal said ka minu küpsised otsa.
Koju läksin jalgsi. Mul polnud mitte kuskile kiiret, lihtsalt kuulasin head muusikat ja nautisin teekonda. Alati, kui kõnnin mööda Anne kanali kallast, meenuvad mulle mõned mälestused. Neid on aastatega kogunenud väga palju, kuid sel õhtul valis mu mälu välja millegipärast just need inimesed...
Mulle meenus, kui mõned aastad tagasi sügisel olin õnnetu ning istusin üksi ühel pingil. Siis tuli minu juurde üks veidi joogine mees ja hakkas minuga rääkima. Tavaliselt püüan selliste eest põgeneda, kuid siis pidasin temaga umbes tunniajase sisuka vestluse maha.
Meenus ka see, kui alles mõned kuud tagasi istusime sõbraga kiikedel ning arutasime, mida oma hariduse ja eluga peale võiks hakata. Ega nendele küsimustele ei oska vähemalt mina siiani vastata.
Umbes 2 aastat enne seda istusin samadel kiikedel oma tollase kallimaga ning tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Suviti käisin mõnikord sõbrannadega rannas päevitamas. Ka nendest kohtumistest on mul ainult head mälestused. Need lõputud jutustamised koolist ja vaheajast ja suvest ja päikesest ja lilledest ja liblikatest ja vikerkaartest ja elust ja armastusest ja huulepulkadest ja poistest (kellest nüüdseks on juba mehed sirgunud). Kahju on ainult sellest, et mõnede inimestega, kes kunagi olid mulle väga kallid, on suhtlemine millegipärast soiku jäänud. Miks küll?
Koduteel nägin taevas kahte hiina laternat. Kujutasin ette kahte teineteisele kallist inimest laskmas õhku kaks laternat koos neile oluliste mõtetega. Need inimesed olid mulle üsna lähedal. Nägin ka kahte noort, poissi ja tüdrukut, tegemas endast pilte ja jäädvustamas nii oma koosveedetud sõbrapäeva. Kas peaksin end nendest õnnetumana tundma? Kas peaksin nende peale kade olema, et nad saavad olla koos, samas kui mina kõnnin nagu forever alone üksi koju tühja küpsisekarbiga, mille peaaegu üksi tühjaks sõin, mitte ühegi roosa ega punase kingi ega lilleta?
Enne koju jõudmist käisin poest läbi ning ostsin perele kõige kollasema meloni, mille leidsin. Etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige parem melon, mida kunagi proovinud olen. Oma tuppa jõudes leidsin oma riiulilt ilusa südamekujulise kaardi, mille mu õde oli teinud ja sinna pannud. Läksin tema tuppa, ta oli juba voodis, kuid ei maganud veel. Soovisin talle head sõbrapäeva ja tundsin, et see päev on korda läinud. Olen siiani maailma kõige õnnelikum inimene.
Päikest!
laupäev, 2. veebruar 2013
Päikest!
Olin täna kultuurne ja käisin kinos "Hüljatut" vaatamas. Peale selle, et kõikusin köha pärast vahepeal elu ja surma vahel, oli kõik muu väga super. Mulle meeldis väga see, et kui piletikontrolör nägi, et mul on kitarr seljas, tegi ta ettepaneku, et võin selle hoiuruumi jätta. Mõeldud, tehtud. Ainuke mureraasuke oli selle pärast, et ma ei unustaks pilli pärast tagasi küsida. Õnneks oli ta ise pilliga ukse taga mind ootamas. Väga meeldiv :)
Kultuur ei saanud sellega otsa. Õhtul läksin Sadamateatrisse "Remondimeest" vaatama. Olen üsna vaimustuses! Enim sümpatiseeris mulle see, et etendus oli korraga humoorikas (teemadel, mis mõnikord võivad minna labaseks) ning sügava sisuga ja mõtlemapanev. Samas mitte ka liialt keeruline. Pingutatult etenduse jälgimine, et vähemalt millestki aru saaks, pole just minu meelistegevus. Etendusest jäi eriti kõrvu lause: (igaks juhuks jutumärke ei pane:) Kirjade lõpus soovivad "Päikest" vanad naised, kelle voodielu tipphetk on päevateki kokkuvoltimine.
Siit leiate ka killukese
Siit leiate ka killukese
Kas peaksin nüüd tegema erandi ja tõestuseks, et ma ei ole (veel) päris selline, soovima Teile näiteks...
Kuud!
esmaspäev, 28. jaanuar 2013
Olen õnnelik!
Täitsin elukvaliteedi testi siin: http://www.pekonsult.ee/who.php ning sain kinnitust sellele, et olen õnnelik inimene. Sellel lingil asuva testi abil mõõdetakse näiteks Sinu füüsilist tervist, sotsiaalseid suhteid, elukeskkonda, sõltumatust ja psühholoogilist heaolu ning võrreldakse neid WHO keskmiste tulemustega. Meeldiv oli vaadata, et kõikides kategooriates oli minu tulemus parem kui igasugused keskmised. Algul mind üllatas eriti kõrge sõltumatuse tase. Esmapilgul võib tunduda, et ma pole veel kuigi sõltumatu ja iseseisev, elades vanemate juures. Sellest palju olulisem on aga see, et minu igapäevaelu ei sõltu ravimitest, kehalistest puudustest ja haigustest. Samuti ei pea ma kartma, et mind võidakse arvamuse avaldamise eest vangi panna, võin õppida seda, mis mulle meeldib, saan suhelda nendega, kellega soovin.
Kuigi mu elu pole täiuslik, on mul siiski palju, mille eest olla tänulik ning mille üle on mul hea meel. Elukvaliteeti hinnatakse läbi inimese rahulolu.
Olen oma eluga rahul.
Ole Sinagi!
Päikest!
Kuigi mu elu pole täiuslik, on mul siiski palju, mille eest olla tänulik ning mille üle on mul hea meel. Elukvaliteeti hinnatakse läbi inimese rahulolu.
Olen oma eluga rahul.
Ole Sinagi!
Päikest!
Miks mitte?
Kas ma saan Sinuga olla aus? Kas saan rääkida asjadest nii, nagu need on? Miks mulle tundub, et peaksin olema keegi teine? Miks mulle tundub, et peaksin käima mööda mingit rada? Mis saab siis, kui astun korraks kõrvale?
Kas saan seda, mida tahan? Kas peaksin? Kas saan seda, millest olen unistanud?
Kas peaksin häbenema oma pisaraid? Mitte neid, mis tekivad kurbusest, vaid neid, mis täidavad mu silmi, kui naeran või olen südamepõhjani liigutatud? Need peaksid mind just kaunistama? Miks mulle tundub, et peaksin need kiiresti ära pühkima ning edasi elama?
Miks mitte anda mõni sent maas istuvale ja seda ootavale inimesele?
Miks mitte jalutada hommikul kanali kallast mööda koju?
Miks mitte naeratada päevaga koos?
Miks mitte tänada teda kallistusega?
Miks mitte teha midagi head süüa?
Miks mitte värvida endal pea punaseks?
Miks mitte olla natuke imelik?
Miks mitte õppida lumelauaga sõitma?
Miks mitte kleepida oma toa sein pilte täis?
Miks mitte vaadata filmi muusikast?
Miks mitte nautida elu?
Miks mitte joonistada pinginaabri vihikusse päike?
Miks mitte lugeda läbi hea raamat?
Miks mitte otsustada, mida oma eluga teha tahad?
Aga tõepoolest, miks mitte?
Päikest!
Kas saan seda, mida tahan? Kas peaksin? Kas saan seda, millest olen unistanud?
Kas peaksin häbenema oma pisaraid? Mitte neid, mis tekivad kurbusest, vaid neid, mis täidavad mu silmi, kui naeran või olen südamepõhjani liigutatud? Need peaksid mind just kaunistama? Miks mulle tundub, et peaksin need kiiresti ära pühkima ning edasi elama?
Miks mitte anda mõni sent maas istuvale ja seda ootavale inimesele?
Miks mitte jalutada hommikul kanali kallast mööda koju?
Miks mitte naeratada päevaga koos?
Miks mitte tänada teda kallistusega?
Miks mitte teha midagi head süüa?
Miks mitte värvida endal pea punaseks?
Miks mitte olla natuke imelik?
Miks mitte õppida lumelauaga sõitma?
Miks mitte kleepida oma toa sein pilte täis?
Miks mitte vaadata filmi muusikast?
Miks mitte nautida elu?
Miks mitte joonistada pinginaabri vihikusse päike?
Miks mitte lugeda läbi hea raamat?
Miks mitte otsustada, mida oma eluga teha tahad?
Aga tõepoolest, miks mitte?
Päikest!
neljapäev, 17. jaanuar 2013
Viimased muljed
Täna oli nii vahva päev!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Alustuseks panin äratuskella kinni ning magasin 2 tundi edasi. Uni oli suur ning valisin isegi võimalikult ebamugava asendi ja ajasin teki ka ära, et mul külm hakkaks ja varsti üles ärkaksin, aga keda see unimütsi varem takistanud on :) Tavaliselt oleksin saanud enda peale pahaseks (natuke saingi), aga kuna nägin unes ühte kallist inimest, keda pole juba liiga kaua kohanud, siis tegin endaga vaherahu. Kallis sõber, varsti võtan Sinuga ühendust ning laulan Sulle: "Where have You been???" Et nüüd siis tead...
Tore oli ka see, et kaotasin eile kooli ja raamatukogu vahel kõrvarõnga ära. Selle kõige suurema ja punasema. Kuidas on seda võimalik kaotada???!!! Ei, see ei olnud tore, et ma selle ära kaotasin, sest see polnud mitte lihtsalt kõrvarõngas, see oli, on ja jääb märgiks sõprusest. Tore oli see, et läksin kooli, küsisin valvelauatädilt, kas keegi on selle leidnud, ning tema juhatas mind kadunud asjade kasti juurde. Ja seal ta oligi!!! Palusin ehtekeselt vabandust, et olin ta ära kaotanud ning lahkusime koolist sõpradena :)
Tore oli ka see, et olin tagasi bändiproovis. Taas sai kinnitust fakt, et minu süda kuulub jäägitult muusikale.
Mulle helistati täna ning tehti telefoniintervjuud sellest, kuidas jäin rahule viimase autohooldusega. Nüüd lõpuks teadvustasin, et teenindus oli tõepoolest väga hea. Pärast seda mitmes poes käies jälgisin palju pinevamalt klienditeenindajate käitumist ja suhtumist klienti. Kuukivi Helmepoega olen alati rahule jäänud, müüja teab ise ka käsitööst nii mõndagi ja oskab juhendada, kuidas ehteid teha. Külastasin ka Pulloveri käsitööpoodi ning otsisin sealt küünlategemiseks vajalikke asju. Kuna ma ise päris täpselt ei teadnud, mida ja kui palju mul vaja läheb, siis olin seal üsna segaduses olekuga. Kõige halvem tunne, mille klienditeenindaja minus tekitada suudab, on see, et hakkan ennast väga lollisti tundma. Kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, siis ootan müüjalt soovitusi, mitte seda, et ta teeb kindlaks, kas ma ikka tean, kui võhiklik ma olen. Igal juhul Pulloveri klinediteenindaja oli üsna lähedal mulle selle tunde tekitamisega, kuid õnneks ta seda kurja piiri ei ületanud ning lahkusin poest kilo vaha ja meetri tahiga. (Sõna "poest" asemel kirjutasin alguses hoopis "peost" ja mõtlesin tükk aega, et midagi on selle sõnaga valesti.) Lõpuks käisin veel EMT esinduses. Käisin seal ka nädalavahetusel ning sama teenindaja vestles minuga ka täna. Nii vahva, et ta mäletas mind :) Pole midagi halba öelda. Lõpuks enne kojuminekut hüppasin ka Hesburgerist läbi ning enne mind oli 2 umbes 10aastast poissi. Üks neist juhtis tähelepanu sellele, et ühel burgeril on menüüs üks hind ja plakati peal teine. Kumb siis õige on? Teenindaja vastas talle väsinud ja nähvava häälega, mis mind täitsa ära ehmatas. Ma saan aru, et seda küsitakse palju, aga no miks te siis tekitate inimestest sellist segadust??? Praegu järgi mõeldes, huvitav, kas ta oleks mulle ka nii nähvanud? Mulle tundus, et kui ta oli poistega lõpetanud, siis minuga rääkides tema hääletoon kuidagi muutus. Kas väiksed poisid ei väärigi sõbralikku suhtumist?
Üldiselt olin täna tubli, enamik eelmises postituses mainitud to-do asjadest on nüüd done.
Oot, aga viimased muljed... enne mida? Enne Keeniat võib-olla. Juba reedel ülivara hommikul võtan oma seitse asja ja sätin sammud Keenia poole. Sest miks mitte?
When was the last time you did something for the first time?
Täna jalutasin esimest korda üle jäätunud Emajõe. Aitäh Sulle!
Päikest!
Alustuseks panin äratuskella kinni ning magasin 2 tundi edasi. Uni oli suur ning valisin isegi võimalikult ebamugava asendi ja ajasin teki ka ära, et mul külm hakkaks ja varsti üles ärkaksin, aga keda see unimütsi varem takistanud on :) Tavaliselt oleksin saanud enda peale pahaseks (natuke saingi), aga kuna nägin unes ühte kallist inimest, keda pole juba liiga kaua kohanud, siis tegin endaga vaherahu. Kallis sõber, varsti võtan Sinuga ühendust ning laulan Sulle: "Where have You been???" Et nüüd siis tead...
Tore oli ka see, et kaotasin eile kooli ja raamatukogu vahel kõrvarõnga ära. Selle kõige suurema ja punasema. Kuidas on seda võimalik kaotada???!!! Ei, see ei olnud tore, et ma selle ära kaotasin, sest see polnud mitte lihtsalt kõrvarõngas, see oli, on ja jääb märgiks sõprusest. Tore oli see, et läksin kooli, küsisin valvelauatädilt, kas keegi on selle leidnud, ning tema juhatas mind kadunud asjade kasti juurde. Ja seal ta oligi!!! Palusin ehtekeselt vabandust, et olin ta ära kaotanud ning lahkusime koolist sõpradena :)
Tore oli ka see, et olin tagasi bändiproovis. Taas sai kinnitust fakt, et minu süda kuulub jäägitult muusikale.
Mulle helistati täna ning tehti telefoniintervjuud sellest, kuidas jäin rahule viimase autohooldusega. Nüüd lõpuks teadvustasin, et teenindus oli tõepoolest väga hea. Pärast seda mitmes poes käies jälgisin palju pinevamalt klienditeenindajate käitumist ja suhtumist klienti. Kuukivi Helmepoega olen alati rahule jäänud, müüja teab ise ka käsitööst nii mõndagi ja oskab juhendada, kuidas ehteid teha. Külastasin ka Pulloveri käsitööpoodi ning otsisin sealt küünlategemiseks vajalikke asju. Kuna ma ise päris täpselt ei teadnud, mida ja kui palju mul vaja läheb, siis olin seal üsna segaduses olekuga. Kõige halvem tunne, mille klienditeenindaja minus tekitada suudab, on see, et hakkan ennast väga lollisti tundma. Kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, siis ootan müüjalt soovitusi, mitte seda, et ta teeb kindlaks, kas ma ikka tean, kui võhiklik ma olen. Igal juhul Pulloveri klinediteenindaja oli üsna lähedal mulle selle tunde tekitamisega, kuid õnneks ta seda kurja piiri ei ületanud ning lahkusin poest kilo vaha ja meetri tahiga. (Sõna "poest" asemel kirjutasin alguses hoopis "peost" ja mõtlesin tükk aega, et midagi on selle sõnaga valesti.) Lõpuks käisin veel EMT esinduses. Käisin seal ka nädalavahetusel ning sama teenindaja vestles minuga ka täna. Nii vahva, et ta mäletas mind :) Pole midagi halba öelda. Lõpuks enne kojuminekut hüppasin ka Hesburgerist läbi ning enne mind oli 2 umbes 10aastast poissi. Üks neist juhtis tähelepanu sellele, et ühel burgeril on menüüs üks hind ja plakati peal teine. Kumb siis õige on? Teenindaja vastas talle väsinud ja nähvava häälega, mis mind täitsa ära ehmatas. Ma saan aru, et seda küsitakse palju, aga no miks te siis tekitate inimestest sellist segadust??? Praegu järgi mõeldes, huvitav, kas ta oleks mulle ka nii nähvanud? Mulle tundus, et kui ta oli poistega lõpetanud, siis minuga rääkides tema hääletoon kuidagi muutus. Kas väiksed poisid ei väärigi sõbralikku suhtumist?
Üldiselt olin täna tubli, enamik eelmises postituses mainitud to-do asjadest on nüüd done.
Oot, aga viimased muljed... enne mida? Enne Keeniat võib-olla. Juba reedel ülivara hommikul võtan oma seitse asja ja sätin sammud Keenia poole. Sest miks mitte?
When was the last time you did something for the first time?
Täna jalutasin esimest korda üle jäätunud Emajõe. Aitäh Sulle!
Päikest!
kolmapäev, 16. jaanuar 2013
To do or not to do?
Eile väsisin hetkeks õppimisest ära ja siis hakkasin kirja panema asju, mis täna on vaja ära teha. To do list :) Ühe päeva kohta sai ikka liiga pikk. On vaja elada kuskil esimeses maailmas?
Osta telefonile kott ja tee Mobiil ID!!! Poleks telefoni, poleks probleeme. Aga ei, mul on vaja sotsiaalne olla. 1. maailm.
Prindi teatripiletid!!! On vaja olla kultuurne? On. Lõpuks ometi saan minna "Pähklipurejat" vaatama. Eelmisel aastal olin nii õnnetu, kui magasin selle maha.
Osta malaariavastased tabletid ja sääsetõrjevahend!!! See on igal juhul mugavam, kui pärast avastada: Oih, mul on malaaria! Ups!
Alusta asjade pakkimisega!!! Äkki oleks spontaanne ja võtaks kaasa ainult rahakoti ja passi ja eelmainitud tabletid?
Mine Petrone Prindi büroosse!!! Detsembri lõpus leidsin ühe kampaania, mille käigus oodati blogidesse selle kirjastuse raamatute arvustusi ning tasuks selle eest kingitakse raamatuid. Mina valisin endale "Kes kardab Aafrikat?" Täna annan endast parima, et sellele järgi minna. Arvustus ise on SIIN.
Osta küünlategemise asju!!! Homme hakkan sõpradega ise küünlaid meisterdama. Põnev!!! Aga ega need ainult õhust ja armastusest valmi...
Vaata lennuajad üle!!! Et kõik ikka selge ja täpne ja korras oleks. Et ma teaksin, mis minuga toimuma hakkab. Oeh.
Mine helmepoodi!!! Viimasel ajal olen päris aktiivselt meisterdanud ise ehteid. Juba esimesed tellimusedki on olemas :) Soovid ka midagi?
Tee süüa!!! Nommnommnomm......
Aita vennal kodutööd teha!!! Ja lähengi mõtetega kooli tagasi :)
Vii raamatuvirn raamatukokku tagasi!!! Kas mul oli vaja olla nii tubli ja neid kamaluga laenutada? Jah, oli küll, ega 9gag mind hariduse ja haritusega just üle ei külva.
Harjuta kitarri ja mine bändiproovi!!! Muusika pidavat lahendama kõik probleemid. Eks vaatame, mis saama hakkab :)
Lõpeta palun oma essee ära!!! Palun!!!
Õhtul unusta kõik ära ja lihtsalt naudi head seltskonda!!! Õhtu võiks juba käes olla...
Ja selle kõige kõrval ära unusta naeratada!!! Millal see veel probleemiks on olnud? :D
Challenges accepted! :D
Päikest!
Osta telefonile kott ja tee Mobiil ID!!! Poleks telefoni, poleks probleeme. Aga ei, mul on vaja sotsiaalne olla. 1. maailm.
Prindi teatripiletid!!! On vaja olla kultuurne? On. Lõpuks ometi saan minna "Pähklipurejat" vaatama. Eelmisel aastal olin nii õnnetu, kui magasin selle maha.
Osta malaariavastased tabletid ja sääsetõrjevahend!!! See on igal juhul mugavam, kui pärast avastada: Oih, mul on malaaria! Ups!
Alusta asjade pakkimisega!!! Äkki oleks spontaanne ja võtaks kaasa ainult rahakoti ja passi ja eelmainitud tabletid?
Mine Petrone Prindi büroosse!!! Detsembri lõpus leidsin ühe kampaania, mille käigus oodati blogidesse selle kirjastuse raamatute arvustusi ning tasuks selle eest kingitakse raamatuid. Mina valisin endale "Kes kardab Aafrikat?" Täna annan endast parima, et sellele järgi minna. Arvustus ise on SIIN.
Osta küünlategemise asju!!! Homme hakkan sõpradega ise küünlaid meisterdama. Põnev!!! Aga ega need ainult õhust ja armastusest valmi...
Vaata lennuajad üle!!! Et kõik ikka selge ja täpne ja korras oleks. Et ma teaksin, mis minuga toimuma hakkab. Oeh.
Mine helmepoodi!!! Viimasel ajal olen päris aktiivselt meisterdanud ise ehteid. Juba esimesed tellimusedki on olemas :) Soovid ka midagi?
Tee süüa!!! Nommnommnomm......
Aita vennal kodutööd teha!!! Ja lähengi mõtetega kooli tagasi :)
Vii raamatuvirn raamatukokku tagasi!!! Kas mul oli vaja olla nii tubli ja neid kamaluga laenutada? Jah, oli küll, ega 9gag mind hariduse ja haritusega just üle ei külva.
Harjuta kitarri ja mine bändiproovi!!! Muusika pidavat lahendama kõik probleemid. Eks vaatame, mis saama hakkab :)
Lõpeta palun oma essee ära!!! Palun!!!
Õhtul unusta kõik ära ja lihtsalt naudi head seltskonda!!! Õhtu võiks juba käes olla...
Ja selle kõige kõrval ära unusta naeratada!!! Millal see veel probleemiks on olnud? :D
Challenges accepted! :D
Päikest!
esmaspäev, 14. jaanuar 2013
Mina ja maailm
Elu on üsna lühike. Kui kujutada ette, et elaksin 100 aastaseks, oleks mul 1/5 juba elatud. Kui elaksin 80 aastaseks, siis oleks ainult 3/4 veel ees. Väike matemaatika.
Iga päev on elamist väärt. Kas isegi need, kui ärkad pärastlõunal, sööd midagi, vedeled teleka ja arvuti seltsis ja lähed enne järgmist päiksetõusu magama? Võib-olla.
Mida tegid täna, et tänane päev jääks meelde?
Kas saad öelda, et elasid? Või nimetagem seda pigem eksisteerimiseks?
Kas oled täna teinud midagi, mis teeks tänase päeva eriliseks?
Kas tegid täna midagi maailmale?
Kas oled teinud täna midagi iseendale? Võileiva?
Kas armastasid? Tänast päeva?
Sul on veel aega!
Iga päev on elamist väärt. Kas isegi need, kui ärkad pärastlõunal, sööd midagi, vedeled teleka ja arvuti seltsis ja lähed enne järgmist päiksetõusu magama? Võib-olla.
Mida tegid täna, et tänane päev jääks meelde?
Kas saad öelda, et elasid? Või nimetagem seda pigem eksisteerimiseks?
Kas oled täna teinud midagi, mis teeks tänase päeva eriliseks?
Kas tegid täna midagi maailmale?
Kas oled teinud täna midagi iseendale? Võileiva?
Kas armastasid? Tänast päeva?
Sul on veel aega!
Laul maailmale
Sama laul, ainult iseendale
Päikest ja armastust!!!
kolmapäev, 9. jaanuar 2013
Reportaaž... mitte millestki
Lapsed, kui teil läheb kõht tühjaks, siis määrige saiale pestot peale, pange ahju, võtke 15 min pärast ahjust välja, lõigake tomatit peale ja nautige. NommNomm!
Pärast seda sööge šokolaadijäätist ja pudistage endale glasuuri peale.
Mõni aeg tagasi olin päris suures paanikas. Otsisin raamatukogust ühte raamatut, ilma milleta kukuksin ühes aines tõenäoliselt läbi. Netis see kättesaadav ei ole, riiulist on see ka välja laenutatud, tagastustähtaeg on 14.01. Mul on vaja seda hiljemalt homme. Mida teha? Kelle käest seda laenata saaks? Appi!
Siis vaatasin enda laenutuste ajalugu. Muidugi on see ainuke olemasolev eksmplar mul kodus!!!
Rääkige asjadest nii, nagu need on. Samas, kõigest ei pea ka kõik inimesed teadma. Kust läheb siis piir, kes, mida ja millal teadma peab? Hmm... Kuula näiteks oma südame häält. Tavaliselt ta ei eksi.
Päikest!
Pärast seda sööge šokolaadijäätist ja pudistage endale glasuuri peale.
Mõni aeg tagasi olin päris suures paanikas. Otsisin raamatukogust ühte raamatut, ilma milleta kukuksin ühes aines tõenäoliselt läbi. Netis see kättesaadav ei ole, riiulist on see ka välja laenutatud, tagastustähtaeg on 14.01. Mul on vaja seda hiljemalt homme. Mida teha? Kelle käest seda laenata saaks? Appi!
Siis vaatasin enda laenutuste ajalugu. Muidugi on see ainuke olemasolev eksmplar mul kodus!!!
Rääkige asjadest nii, nagu need on. Samas, kõigest ei pea ka kõik inimesed teadma. Kust läheb siis piir, kes, mida ja millal teadma peab? Hmm... Kuula näiteks oma südame häält. Tavaliselt ta ei eksi.
Päikest!
esmaspäev, 7. jaanuar 2013
Reportaaž raamatukogust
Üks raamatukogu töötaja kõnnib ringiratast. Ta on minust juba 3 korda möödunud ning alati on ta tulnud ühelt poolt ning läinud ühest uksest sisse.
Väike laps nutab.
Kuna ma ei taha liiga palju šokolaadi süüa, aga midagi head nagu tahaks, on minu ees peaaegu tühi virsikumaitselise vee pudel.
Minu vaatevälja jääb praegu umbes 25 inimest ning neist ainult ühel pole arvutit.
Miks mind häirivad inimesed, kes vaatavad kõndides ainult maha? Isegi siis, kui puudub reaalne oht millegi otsa koperdada või millegi ebavajaliku sisse astuda? Võib-olla nad loodavad maast midagi leida? Või lihtsalt ei julge maailmale otsa vaadata?
Elu on ilus!!!
Päikest!
Väike laps nutab.
Kuna ma ei taha liiga palju šokolaadi süüa, aga midagi head nagu tahaks, on minu ees peaaegu tühi virsikumaitselise vee pudel.
Minu vaatevälja jääb praegu umbes 25 inimest ning neist ainult ühel pole arvutit.
Miks mind häirivad inimesed, kes vaatavad kõndides ainult maha? Isegi siis, kui puudub reaalne oht millegi otsa koperdada või millegi ebavajaliku sisse astuda? Võib-olla nad loodavad maast midagi leida? Või lihtsalt ei julge maailmale otsa vaadata?
Elu on ilus!!!
Päikest!
kolmapäev, 2. jaanuar 2013
Aasta algas hästi!
Tõepoolest, tunnen end peaaegu hea inimesena. Käisin sõbra õe sõbranna korterit kütmas. See tähendab, et mina tegin teed ja lahendasin jooksvaid probleeme, sõber küttis. Aga meil oli vahva. Miks mitte teha tunniajane jalutuskäik ühest linna otsast teise, eriti veel sellise õilsa eesmärgiga?
Lõpuks otsustasime minu imetiheda elugraafiku tõttu siiski pool teed bussiga minna. Peale meie oli bussis veel 2-3 inimest. Ülejäänud nautisid juba kuskil mujal 2013. aasta esimese päeva viimaseid tunde.
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)