Viimased muljed

Täna oli nii vahva päev!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Alustuseks panin äratuskella kinni ning magasin 2 tundi edasi. Uni oli suur ning valisin isegi võimalikult ebamugava asendi ja ajasin teki ka ära, et mul külm hakkaks ja varsti üles ärkaksin, aga keda see unimütsi varem takistanud on :) Tavaliselt oleksin saanud enda peale pahaseks (natuke saingi), aga kuna nägin unes ühte kallist inimest, keda pole juba liiga kaua kohanud, siis tegin endaga vaherahu. Kallis sõber, varsti võtan Sinuga ühendust ning laulan Sulle: "Where have You been???" Et nüüd siis tead...

Tore oli ka see, et kaotasin eile kooli ja raamatukogu vahel kõrvarõnga ära. Selle kõige suurema ja punasema. Kuidas on seda võimalik kaotada???!!! Ei, see ei olnud tore, et ma selle ära kaotasin, sest see polnud mitte lihtsalt kõrvarõngas, see oli, on ja jääb märgiks sõprusest. Tore oli see, et läksin kooli, küsisin valvelauatädilt, kas keegi on selle leidnud, ning tema juhatas mind kadunud asjade kasti juurde. Ja seal ta oligi!!! Palusin ehtekeselt vabandust, et olin ta ära kaotanud ning lahkusime koolist sõpradena :)

Tore oli ka see, et olin tagasi bändiproovis. Taas sai kinnitust fakt, et minu süda kuulub jäägitult muusikale.

Mulle helistati täna ning tehti telefoniintervjuud sellest, kuidas jäin rahule viimase autohooldusega. Nüüd lõpuks teadvustasin, et teenindus oli tõepoolest väga hea. Pärast seda mitmes poes käies jälgisin palju pinevamalt klienditeenindajate käitumist ja suhtumist klienti. Kuukivi Helmepoega olen alati rahule jäänud, müüja teab ise ka käsitööst nii mõndagi ja oskab juhendada, kuidas ehteid teha. Külastasin ka Pulloveri käsitööpoodi ning otsisin sealt küünlategemiseks vajalikke asju. Kuna ma ise päris täpselt ei teadnud, mida ja kui palju mul vaja läheb, siis olin seal üsna segaduses olekuga. Kõige halvem tunne, mille klienditeenindaja minus tekitada suudab, on see, et hakkan ennast väga lollisti tundma. Kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, siis ootan müüjalt soovitusi, mitte seda, et ta teeb kindlaks, kas ma ikka tean, kui võhiklik ma olen. Igal juhul Pulloveri klinediteenindaja oli üsna lähedal mulle selle tunde tekitamisega, kuid õnneks ta seda kurja piiri ei ületanud ning lahkusin poest kilo vaha ja meetri tahiga. (Sõna "poest" asemel kirjutasin alguses hoopis "peost" ja mõtlesin tükk aega, et midagi on selle sõnaga valesti.) Lõpuks käisin veel EMT esinduses. Käisin seal ka nädalavahetusel ning sama teenindaja vestles minuga ka täna. Nii vahva, et ta mäletas mind :) Pole midagi halba öelda. Lõpuks enne kojuminekut hüppasin ka Hesburgerist läbi ning enne mind oli 2 umbes 10aastast poissi. Üks neist juhtis tähelepanu sellele, et ühel burgeril on menüüs üks hind ja plakati peal teine. Kumb siis õige on? Teenindaja vastas talle väsinud ja nähvava häälega, mis mind täitsa ära ehmatas. Ma saan aru, et seda küsitakse palju, aga no miks te siis tekitate inimestest sellist segadust??? Praegu järgi mõeldes, huvitav, kas ta oleks mulle ka nii nähvanud? Mulle tundus, et kui ta oli poistega lõpetanud, siis minuga rääkides tema hääletoon kuidagi muutus. Kas väiksed poisid ei väärigi sõbralikku suhtumist?

Üldiselt olin täna tubli, enamik eelmises postituses mainitud to-do asjadest on nüüd done.

Oot, aga viimased muljed... enne mida? Enne Keeniat võib-olla. Juba reedel ülivara hommikul võtan oma seitse asja ja sätin sammud Keenia poole. Sest miks mitte?

When was the last time you did something for the first time?
Täna jalutasin esimest korda üle jäätunud Emajõe. Aitäh Sulle!

Päikest!