pühapäev, 29. jaanuar 2017

Elu kaamerasilmade keskel

Kui töötad turvakaamerate silma all, tuleb pähe igasuguseid mõtteid...


Kaamera jälgib, millal pissile lähed. Millal pissimast tuled. Ma loodan, et vähemalt nende kahe tegevuse vahel antakse natuke privaatsust.

Kaamera näeb, millised aknad arvutis lahti on. Äkki jälgitakse ka seda, milliseid paroole sisse trükid. Kellele kirjutad, mida kirjutad. Töökuulutusi ära töö juures igaks juhuks vaatama hakka. Võidakse veel valesti aru saada. Või on see just hea mõte? Annad vihje, et otsid midagi paremat, et ülemus pingutaks sinu jäämise pärast. 

Kui pükse kergitada, võib keegi seda näha, isegi siis, kui arvad, et oled leidnud täiesti inimvaba nurgataguse. Tagumiku sügamisega samamoodi. Rinnahoidja sättimise peale ei julge mõeldagi. Nina soovitan nokkida ka alles kodus. Koduarvuti veebikaamera ees. 

Tänaval näeb samuti keegi, kui kõnnid ning järsku tuleb sulle meelde, et peaksid hoopis teises suunas kõndima ning keerad otsa ringi. Keegi raudselt näeb seda ja mõistatab, miks selliseid huvitavaid manöövreid teed.

Kui tuled poest, kotis kaks pakki mune, piim ja jahu ning sul kott keset tänavat katki läheb, salvestab kindlasti mõni kaamera selle fiasko. Aga ära muretse, võid koju jõudes selle kordust youtube-st vaadata ning kahetseda, et panni kaasa ei võtnud. Oleksid saanud tänaval pannkoogikohviku püsti panna. 

Sel hetkel, kui libastud ja arvad, et keegi seda ei näinud... Nägi küll. Keegi naerab kuskil turvaruumis. Jääb üle vaid loota, et mõni teine kaamera salvestas samal ajal midagi veel põnevamat. 

Selles kapitalistlikus ühiskonnas on kõik võimalik, nagu ütles üks vanaema. Mitte minu oma. Hästi öeldud sellegipoolest!

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Kui ma poleks Anneli, oleksin ma...

... trossi otsas üle inimeste peade liuglev kaamera Viljandi Folgi Trad.Attacki kontserdil
... puulatv, kes näeb kõige kõrgemalt päiksetõusu
... kohvitass, kes kuuleb kõiki neid põnevaid lugusid, mis kohvikus räägitakse 
... hea maitsega ja hästi toimiv köhasiirup
... pannkoogipann, kes aitab pühapäeval maailma parimaid pannkooke teha
... piimašokolaad küpsisetükkidega
... rabarberilõhnaline küünal
... loterii võidupilet
... oodatust varem kätte jõudnud palgapäev
... värskelt niidetud muru lõhn
... helekollased beebiriided
... langevari, mis avaneb alati täpselt õigel ajal
... fotoaparaat, mis vihmametsa kaasa võetakse
... vaht kohvi peal
... kondenspiim kohvi sees
... 
... 


Mul on mingi teema kohviga. 

Äkki mul järgmises elus veab jälle :)

Päikest!

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 



Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!

pühapäev, 15. jaanuar 2017

"Ega teil sente ei ole?"

Ma pole kunagi varem klienditeenindaja olnud, samas olen tahtnud ka seda kogemust saada. Mind kuidagi ei tõmba lihtsalt "tudish-piip" tegema, samuti tunduvad vastumeelsed "Tere, on teil hetk aega?" müügijutud, pigem tahan töötada kohas, kus saab ka reaalselt inimestega suhelda ning kus ma ei pea võitlema inimese tähelepanu pärast. Olen juba ammu aru saanud, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. 

Nii siis saigi minust Sokisahtli klienditeenindaja. Müügispetsialist, nagu töölepingus kirjas on. Mõnda aega töötasin ka Matsimoka degusteerijana. 

Olen nüüdseks umbes kuu aega tööl olnud ning mõned tähelepanekud väärivad kindlasti kirjapanekut. 

Vahepeal, eriti enne jõule, on tunne, et ei jõua kogu seda siblimist ja sukkade-sokkide kokku-lahtipakkimist ära siblida, toimetusi on liiga palju. 
Siis on jälle tunne, et et kell on seisma jäänud, mitte midagi pole teha ja surm juba koputab uksele. Surma põhjus: surmigavus. 
Need kaks äärmust on siiski õnneks üsna harvad esinema, enamik ajast on tore ja hea töötada. Kui ka hakkab klientide puuduse tõttu igavaks kippuma, tuleb oma loovus tööle panna ja endale ise tööd leida. 

Mõned kliendid on väga lahedad. Mulle näiteks väga meeldis üks vanaproua, kes oli niiiiii rõõmus, et saab endale väga soodsalt hunniku villaseid sokke soetada. Siis mulle meeldisid väga kolm väikest tüdrukut, kes pidid KINDLASTI saama endale täpselt ühesugused sokid. Roosad muidugi. Veel meeldis mulle mees, kes otsis roosasid sokke, kuna oli lubanud need järgmisel peol jalga panna. Ühel õhtul mu süda lihtsalt sulas, kui uksest astusid sisse lapseootel ema koos oma 3-4 aastase tütrega. Laps käis poes ringi, võttis sokke kätte, käis emale näitamas "Emme, me ei pea neid üldse ostma, ma lihtsalt näitan sulle", kukutas neist paljud küll maha, aga võttis väga kohusetundlikult kõik üles ja pani oma kohale tagasi. Kõige vahvam oli selline hetk: "Emme, vaata, kui ilusad sussid, kas sa tahad endale susse? Emme, ma armastan sind, emme, mina tahan maksta, ma ise maksan." Sellest vahvast tüdrukust saab kindlasti varsti väga tore suur õde. :)

Üldiselt meeldivad mulle kõige rohkem need inimesed, kes on siirad ning näitavad oma rõõmu välja. Ma poleks arvanudki, et mõned sokid ja paar head sõna võivad inimesi nii õnnelikuks teha :) Pole need eestlased nii tuimad midagi. 

Teate, mis mul südame eriliselt sulama paneb? Kui mõnele tootele on lisatud allahindluse või "Uus" silt ja klient ei võta endale mitte sildistatud toodet, vaid sellest järgmise, nii et ma ei pea toodet ära vahetama või sildi maha lõikama ja järgmisele tootele külge panema. Mul pole midagi selle tegevuse vastu, see pisike žest lihtsalt teeb tuju heaks. Suur aitäh teile!

Huvitav on jälgida enda ja kliendi käitumist, kui me ühist keelt ei leia. Kui selgub, et klient räägib ainult vene keelt, siis olen mina see, kes kohmetub ja püüab mõned sõnad endast välja pigistada, samas kui kliendi suust voolab venekeelseid sõnu ikka nagu Vändrast saelaudu. Mulle ei meenu, et inimesed väga vabandaksid, et nad eesti keelt ei räägi. 
Samas kui kliendi suhtluskeeleks on inglise keel, on peaaegu alati esimeseks lauseks "Sorry, I don't speak Estonian." 

Huvitavaid kliente on ka. Matsimokas töötades oli minu ülesandeks inimestele erinevaid lihatooteid maitsta anda. Üks mees seisatas minu ees ning ütles mulle sügavalt silma vaadates maailma kõige siirama "Ma ei taha maitsta!" Seisatas veel hetkeks ja küsis: "Aga mida te pakute?" Ei läinud 10 sekunditki, kui juba oli tal vorst suus. 

On veel selliseid inimesi, kes ütlevad kohe ära, et nad niikuinii ei osta. Panevad vorstiampsu suhu ning mõne minuti pärast näen, kuidas nad minema kõnnivad, paberisse mässitud vorst kaenlas. 



Kuna tean nüüd järjest paremini, mis tunne on olla teenindaja, proovin ka ise olla parem klient. Enam ei jäta ma mitte kunagi ühelegi teenindajale "tere" ja "head aega" ütlemata.

Saan nüüd väga hästi aru, miks küsitakse "Ega teil sente ei ole?" Ma tean, et võib olla väga tüütu otsida rahakoti sügavusest neid sente taga ning kohe üldse ei taha, et teenindaja peab sinu järel ootama, kuni sa kaevetööd teed, aga usu mind, kui sinult on juba küsitud seda, siis järelikult see aeg leitakse. Üks mu lemmikkliente otsis pärast müügi lõpetamist oma rahakotist 5€ väärtuses sente, et need paberrahaks ümber vahetada ning meie mõlema päev rõõmsamaks teha :)

Ja ära siis pahanda, kui mõni teenindaja, kas või mina ise, küsin, kas saab kuidagi kasulik olla. Ei julge kõikide eest rääkida, aga mina tahan päriselt aidata ja kasulik olla, mitte ilmtingimata midagi pähe määrida. Kui lõpuks ostad midagi, on äge, kui mitte, on ikka äge. Aga see on küll päris nõme ju, kui lahkud pettunult, sest poes polnud seda, mida vajasid. Oleksin saanud sinu aega säästa ja öelda kohe, et meil ei ole. Või tegelikult ikka oli, sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta ja ei küsinud ka. Ja päriselt, on täiesti okei poes ka ainult ringi vaadata. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi, kui müüja nendega rääkima hakkab, ka mulle endale alati mitte. Seda enam olin tööle asudes üllatunud, kui paljud kliendid hakkavad kohe jutustama, mida kõike neile vaja on. Puhas rõõm!

Tuleb ka tunnistada, et tänu oma tööle on nii sõprade kui ka võõraste sokid-sukad minu kõrgendatud tähelepanu all. Märkasin, et kui hiljuti külalisi vastu võtsin, rändas mu pilk kohe pärast saabaste jalastvõtmist nende sokkide peale. Kindasti ei tahtnud ma anda hinnangut sokikandja maitse, stiilitunnetuse, sokibrändi eelistuse või misiganes mille kohta, ammugi ei olnud mul plaanis neile hakata enda kaupluse sokke maha müüma. Nagu mu arstist sõbranna on korduvalt öelnud, talle jääb lihtsalt silma, kui inimesel on verevõtmiseks head veenid. Pole siis ka ime, et olen väga mitu korda unes sukkpükse näinud. Oeh. 

 Päikest!

laupäev, 7. jaanuar 2017

Mis ma siis teen?

Mis vahepeal toimunud on?
Palverännaku postitused pole veel lõppenud, mõtlesin vahelduseks kirja panna, millega praegu tegelen. 


Enne palverännule minekut seadsin endale eesmärgiks teekonnal välja mõelda, mida ma tahan ma eluga edasi teha. Mõtlesin nii lühemas perspektiivis (mida teha kohe pärast palverännu lõppu) kui ka pikemas perspektiivis (kus tahaksin näiteks 10 aasta pärast olla). Mõtlesin ja mõtlesin, päriselt välja ei mõelnud. Selge oli aga see, et just praegu on hea võimalus proovida mingit täiesti uut ametit, Nii siis kandideerisingi hotelli administraatoriks. See oli juba enne palverännu lõppu, kuid mingi tagasisidet sealt ei saanud. 

Milano lennujaamas istudes ning tõdedes, et kuigi kell on 2 öösel, ei tule mul kuidagi und. Võtsin telefoni kätte. Cvkeskus.ee. Sealt jäid silma 2 tööpakkumist: Sokisahtli klienditeenindaja ja Matsimoka degustaator. Saatsin oma cv mõlemale ettevõttele. Püüdsin natuke magada. 

Hommikul kella 10 paiku, kui olin jõudnud Tallinna lennujaama ja ootasin bussi, mis mind Tartusse viiks, helistati mulle Sokisahtlist ning kutsuti vestlema. Leppisin kohtumise järgmiseks hommikuks kokku. Mõne tunni pärast, kui olin juba Tartus ning kõndisin kodu poole, helistati jälle, seekord Matsimokast, kutsuti samuti vestlusele. Leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku. 

Nii saingi endale mitte ainult ühe, vaid lausa kaks töökohta. Sokisahtlis olen täiskohaga, Matsimokas käin üsna vaba graafikuga. Mõlemad töökohad on vahvad ning kindlasti väga erinevad, võrreldes minu varasemate tegemistega. Peaaegu iga päev on mind Kaubamajas võimalik näha, võite külla tulla :)

Elu kaubanduskeskuses on täitsa põnev, vähemalt praegu, alguses. Aeg-ajalt tulevad Toidumaailma kärulükkajad juttu rääkima, kui lõunapausi ajal süüa käin ostmas, ning turvad hakkavad järjest rohkem inimestena paistma. Sokisahtli uksest on põnev jälgida, kuidas eskalaator keeldub vahepeal töötamast ning kuidas inimesed proovivad uue olukorraga toime tulla. Mõned ehmuvad nii ära, et neil läheb meelest, et eskalaator on oma olemuselt trepp, mida mööda saab ka ise üles ronida. Või arvavad nad, et seisva eskalaatori peale ei tohi astuda. Mis iganes nende peas toimub, seda  on põnev jälgida. Ühel õhtul nägin, kuidas üks onu tegi põranda sisse augu ja ronis sinna sisse, et liikuv trepp jälle liikuma saada. 

Täna oli Kaubamajal mulle veel üks põnev meelelahutusprogramm ette valmistatud. Nimelt korjati täna jõulukaunistusi kokku ning mõned töömehed sagisid jõulutuledega ringi ning kaks naist toimetasid kuuskesid ühest kohast teise. 

Sellised lihtsad asjad, mis vahepeal paistavad täitsa suurtena. 

Päikest!