Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 

Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!