Minu sõbrapäev

Tavaliselt ei kirjelda ma siin virtuaalruumis oma tervet päeva, aga sõbrapäeva puhul otsustasin teha erandi. See oli päev, mis oleks võinud olla ülitore, tõotas tulla üsna nukker ning lõpuks oli siiski väga vahva.

Hommikul ärgates oli mul kindel plaan küpsetada enne kooliminekut küpsiseid ja nendega oma sõpru kostitada. Eelistan kingituste ostmise asemel teha midagi ise. Sel ajal, kui ema poodi mune ostma läks, vaatasin oma tunniplaani ja vajusin veidi tujust ära. Mul olid ainult sellised ained, kus pole mitte ühtegi minu kursakaaslast. Samuti pole eriti tõenäoline, et leian sealt mõne sõbra. Siis jõudis mulle kohale, et võib-olla ma ei näegi sõbrapäeval ühtegi oma sõpra, isegi oma kallimat mitte. Üsna nukker :( Siiski, õhtul pidin kokku saama oma FY-ga (First-Year, see inimene, keda valmistan suviseks raamatumüügiks ette).

Ema tuli munadega poest ning viisin kõigele vaatamata oma küpsiseplaani ellu. Eks ma siis söön neid ise ja jagan oma perega. Täitsa head tulid :) Sõbrapäeval olen alati kandnud seljas midagi punast, isegi siis, kui ma veel nii suur punasefanaatik ei olnud. Nii ka sel aastal. Pakkisin asjad kokku ning läksin kooli. Raekoja platsil ootas mind esimene üllatus. Seal olid mõned inimesed, käes sildid "Free hugs" ning minu poole jooksis üks noormees, kallistas hästi kõvasti ja soovis inglise keeles head valentinipäeva. Tuju läks kohe palju paremaks! Kohe pärast seda hüüdis mu selja tagant keegi mu nime ning tagasi vaaates nägin oma parimat sõpra. Bingo! Kahjuks ei saanud me kaua lobiseda, meie kooliteed läksid üsna pea lahku. Jõudsin koolimajja ning võtsin just jopet seljast, kui nägin veel ühte sõpra rõõmsalt enda poole kõndimas ning tema üllatas mind hoopis nii: "Wooooow, nii äge pitspluus! Sulle ikka nii sobib punane! Eriti sõbrapäeval." Sulasin.

Loeng ise "Etnograafia ja kultuuriantropoloogia alused" oli täitsa ok. Vahelduseks üks aine, kus ei nõuta minult ühtegi kodutööd. Sellele vaatamata on see aine, kust ma puududa ei taha, sest ilma õppejõu juttu kuulamata on loenguslaididest, millel on lihtsalt hunnik märksõnu, võimatu aru saada.
Pärast loengut kiirustasin järgmisesse ainesse ning kuna tee peale jäi üks nurgapealne kohvik, otsustasin end ühe singiwrapiga toita. Polnud just kõige targem valik. Mulle meenus eelmine sügis, kui samast kohast ostetud wrapi vahelt voolava valge kastmega suutsin ära määrida oma musta jope, mustad püksid ja kingad. Success! Sel korral nii halvasti ei läinud, kuid valgeid plekke leidsin jopelt ikkagi :) Anneli, õpi sööma!!!

Mind ootas ees 2 majanduse loengut, millest esimene (majanduspoliitika) oli igavavõitu, teine (turundus) oli aga ülipõnev. Sellest on saamas minu lemmikaine! Tegime ka ühe paaristöö, mille käigus pidime arutlema selle üle, mille järgi otsustades me oma oste teeme, ette oli antud wc-paber, lõhe, teksapüksid, käekell, fotokas. Tuli välja, mõjutegureid on väga palju, kuid kas me neid alati ka teadvustame? Rääkisime ka ostumüsteeriumitest, mille käigus pannakse müüja mingisse erilisse olukorda ja vaadatakse, kuidas ta sellega toime tuleb. Lihtsamalt öeldes: trollitakse :) Seda võiks ise ka kunagi proovida :) Mind pani mõtlema ka see, et poodidest tasub alati allahindlust küsida, müüjatel on lubatud seda anda. Inimesed lihtsalt ei tea seda ja/või ei julge küsida. Üsna (aga mitte täiesti) mõttetu on küll toidupoe kassas küsida, kas saaksid leiva 5 senti odavamalt, aga kui ostate midagi suuremat ja kallimat, kui teiega on ka klienditeenindaja tegelenud, siis miks mitte küsida 5% allahindlust :)

Pidin loengust kahjuks varem lahkuda, et jõuda vestlusõhtule raamatu "Minu Keenia" autori Janika Tammega. See poolteist tundi raamatukogu saalis tuletas mulle jälle meelde minu Keenia seiklusi. Uksest sisse astudes tungis ninna ugali (keenlaste põhiline maisijahust ja veest tehud toidu) ja kapsa lõhn. Tegelikult süüakse ugalit ka restoranides kätega, nagu kuulutas ka suure kausi juurde pandud silt. Samas oli söömiseks ette nähtud plasttops ja plastlusikas. MIKS? Kuna Keenias sõin ka mina seda täpselt nii, nagu ette on nähtud (nagu mu reisikaaslane oleks mulle valikuvõimalust jätnud...), olin veidi segaduses. Mis siis ikka, pööritasin natuke silmi ja lasin toidul hea maitsta. Istusin oma Keenia reisisemu vanaema kõrvale, muljetasime reisimisest, kuulasime raamatu autori muljeid ja lõputuna näivaid küsimusi, mida publiku seast tuli lademetes ning meile näidati isegi filmi Janika igapäevatööst. Toimus ka viktoriin. Kahjuks pidin ka sealt varem lahkuma, et oma FY-ga õigeaegselt kohtuda. Enne minema hakkamist rääkisin paar sõna sõbraga juttu. Nii hea on vahepeal ikka sõpru ka näha ja tunda, et ma ei teinudki küpsiseid ainult endale. FY-ga kohtusime tänavanurgal ning suundusime koos Creppi poole, kus olime kokkusaamise kokku leppinud. Selgus, et seal pole ühtki vaba lauda. Sama olukord oli ka Näljas. Sõbrapäev ikkagi :) Lõpuks leidsime laua Ruunipizzas. Seal said ka minu küpsised otsa.

Koju läksin jalgsi. Mul polnud mitte kuskile kiiret, lihtsalt kuulasin head muusikat ja nautisin teekonda. Alati, kui kõnnin mööda Anne kanali kallast, meenuvad mulle mõned mälestused. Neid on aastatega kogunenud väga palju, kuid sel õhtul valis mu mälu välja millegipärast just need inimesed...
Mulle meenus, kui mõned aastad tagasi sügisel olin õnnetu ning istusin üksi ühel pingil. Siis tuli minu juurde üks veidi joogine mees ja hakkas minuga rääkima. Tavaliselt püüan selliste eest põgeneda, kuid siis pidasin temaga umbes tunniajase sisuka vestluse maha.
Meenus ka see, kui alles mõned kuud tagasi istusime sõbraga kiikedel ning arutasime, mida oma hariduse ja eluga peale võiks hakata. Ega nendele küsimustele ei oska vähemalt mina siiani vastata.
Umbes 2 aastat enne seda istusin samadel kiikedel oma tollase kallimaga ning tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Suviti käisin mõnikord sõbrannadega rannas päevitamas. Ka nendest kohtumistest on mul ainult head mälestused. Need lõputud jutustamised koolist ja vaheajast ja suvest ja päikesest ja lilledest ja liblikatest ja vikerkaartest ja elust ja armastusest ja huulepulkadest ja poistest (kellest nüüdseks on juba mehed sirgunud). Kahju on ainult sellest, et mõnede inimestega, kes kunagi olid mulle väga kallid, on suhtlemine millegipärast soiku jäänud. Miks küll?

Koduteel nägin taevas kahte hiina laternat. Kujutasin ette kahte teineteisele kallist inimest laskmas õhku kaks laternat koos neile oluliste mõtetega. Need inimesed olid mulle üsna lähedal. Nägin ka kahte noort, poissi ja tüdrukut, tegemas endast pilte ja jäädvustamas nii oma koosveedetud sõbrapäeva. Kas peaksin end nendest õnnetumana tundma? Kas peaksin nende peale kade olema, et nad saavad olla koos, samas kui mina kõnnin nagu forever alone üksi koju tühja küpsisekarbiga, mille peaaegu üksi tühjaks sõin, mitte ühegi roosa ega punase kingi ega lilleta?

Enne koju jõudmist käisin poest läbi ning ostsin perele kõige kollasema meloni, mille leidsin. Etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige parem melon, mida kunagi proovinud olen. Oma tuppa jõudes leidsin oma riiulilt ilusa südamekujulise kaardi, mille mu õde oli teinud ja sinna pannud. Läksin tema tuppa, ta oli juba voodis, kuid ei maganud veel. Soovisin talle head sõbrapäeva ja tundsin, et see päev on korda läinud. Olen siiani maailma kõige õnnelikum inimene.

Päikest!