Sõitsin paar päeva tagasi bussiga linna, seisin üsna ukse lähedal. Järsku kuulsin päris valjut kolksu. Ühe vanema proua üks kark oli maha kukkunud ning maandunud täpselt ukse ees. Kuigi ma polnud kõige lähemal olev inimene, reageerisin sellele kõige kiiremini ning hakkasin seda üles korjama, kuid täpselt samal ajal avanesid ka bussi uksed ning loomulikult soovisid inimesed välja minna. Kuigi mulle tundus, et seda pidi olema näha, kuidas ma karku üles korjan, küsis keegi ikka minult pahase häälega, kas ma väljun, ning vaatas mind väga kurjalt. Ei, härra, ma keerlen siin ees, sest minu meelest on tore kedagi vahelduseks aidata ning nagu tavaliselt, kedagi ka pahaseks teha. Pole head ilma halvata.
Vahepeal ning kahjuks järjest sagedamini tundub mulle, et siin ikkagi ei ole minu kodu. Mind kritiseeritakse positiivsuse pärast, karistatakse, kui püüan midagi head teha ning tegutsemistahet, motivatsiooni ja eneseteostussoovi imevad minust välja reeglid, määrused, bürokraatia, tähtajad, mõistmatus, kohustused, lollus. "Persse need määrused!" (Baricco, 1994; 2008).
Uudistes teevad ilma skandaalid ning üksteisele ära panemine, tänaval tullakse rääkima ainult siis, kui soovitakse midagi pähe määrida või jalgu kommenteerida, inimesed petavad, valetavad, laisklevad, tutvused on tähtsamad kui oskused ja teadmised, ilmast ei hakka rääkimagi.
Kas peaksin siis minema kuskile, kus inimesed on kogu aeg rõõmsad, päike paistab iga päev, elu on üks suur pidu ja pillerkaar, kuid samas kellaaeg ja kokkulepped on suhtelised mõisted, ebaõnnestumist põhjendatakse Jumala soovi ning tähtede seisuga, kividega kellegi surnuksloopimine on täiesti normaalne tegevus. Täiuslikku kohta pole olemas. Vähemalt mina pole seda veel leidnud. Usun, et peaaegu igal pool leidub valetavaid, laisklevaid ja petvaid inimesi ning onupojapoliitika pole kuskil võõras mõiste ja nähtus. Nagu sellest veel vähe oleks, mind hoiab kõigest hoolimata ka siin miski kinni.
"Kodu on seal, kus on su hambahari." Tartus elab mul 2 hambaharja. Kas mul on siin ka siis 2 kodu? Eeehhh....
[siin on see koht, kus ma tavaliselt Päikest! soovin]
“There is nothing wrong with loving the crap out of everything. Negative people find their walls. So never apologize for your enthusiasm. Never. Ever. Never.”- Ryan Adams.
VastaKustuta:) Nägin seda tsitaati ja mõtlesin, et see sobib siia kuidagi.
See sobib siia tõesti hästi!
KustutaAitäh!