Tegin tööd

Tegin jah!

Jagasin Taskus õhupalle ja flaiereid. Ja olin identiteedikriisis.
Imelik oli olla tööl, kui peaaegu kõik teised ei olnud. Aga eks klienditeenindajate töö ongi selline. Naljakas oli jälle kind of müügitööd teha. See polnud küll päris müügitöö, aga selline... kind of.

Mulle väga meeldib inimesi õnnelikuks teha ning oli tohutu rõõm anda õhupall lapsele, kes ise tuli minu juurde, palus just PUNAST õhupalli, õele valget ning läks nendega suure naeru saatel emme juurde tagasi. Või anda flaier mehele, kes vaatas alguses paberitükki väga segaduses näoga, aga kui seletasin, et seal on kirjas palju praegu kehtivaid soodustusi, asendas ta krimpsus nina laia naeratusega ja ütles valjult ja siiralt "Aitäh!" Kas aga minust mööduvad inimesed arvasid ka, et teen seda tööd selleks, et kellelegi kasulik olla? Või olin seal lihtsalt mingi piff, kes üritab neile midagi pähe määrida (olgu siis selleks kas või üks väike süütu tasuta flaierikene) või lihtsalt kerge vaevaga suurt varandust kokku kraapida?

Ega ma ise ka ei tea, mida ma neist flaierijagajatest arvan.
Ja kas ma ise olen see, kes neist lihtsalt tuimalt mööda kõnnib?
Või raputan juba kaugelt pead?
Või ütlen viisakalt ei aitäh?
Või võtan tuimalt midagi vastu?
Või naeratan vastu ja olen tänulik?
Ma ise ka ei tea.

Igal juhul oli kummaline olla ainuke töötaja, kes tööd tõsiselt võttis ja seda siiralt nautis.

Päikest!