Nii vaikseks kõik on jäänud...

Tõepoolest, kui vaatan neid blogisid, mida edukalt või natuke vähem edukalt jälgin, siis juba nädal aega on täielik vaikus olnud. Või siis on vaikne olnud juba alates... oktoobrist. No ei meeldi blogida :) Ma siis nüüd võtan sõna.

Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.

Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.

Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.

Päikest!