Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.
Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?
Punkte ühendatakse tagantjärgi.
Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.
Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik.
Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!
Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!
Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!
Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!
Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!
Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :)
Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar