Mulle pole oluline, et kõik inimesed teavad minust kõike. Võib-olla natuke on, sest no kellele ei meeldi endast rääkida, aga siiski sellest olulisem on hoopis midagi muud. Midagi, mille avastasin enda jaoks alles mõned päevad tagasi.
Nimelt meeldib mulle endast rääkida, sest mulle meeldib saada tagasisidet. Eriti praegu, kui ma päris ise ka hästi aru ei saa, kes ma olen ja kuhu liigun ja mida tahan. Hea on kuulda, kui keegi ütleb vahepeal, mida tema minu susapusapuntrast arvab. Ma ei pea kõikide arvamuste ja soovitustega nõustuma ja neid tõe pähe võtma. Oleks suur lollus seda teha, sest muidu lõpetaksin ma veel suuremas puntras.
Kõige rohkem olen ma õppinud mitte muretsema selle pärast, et ma ei tea täpselt oma palganumbrit viie aasta pärast ja kui palju kaalub mu laps kümne aasta pärast. On täiesti ok, kui ma ei tea isegi seda, mida ma pärast ülikooli teen. On veel rohkem ok, et ma ei tea, kes minust kunagi saab. Jah, see on okei.
Kunagi kirjutasin endale üles 100 asja, mida ma elus teha tahan. Nagu eesmärgid või nii. Usun, et ma saaksin ka praegu sellise nimekirja kirjutamisega hakkama. Võib-olla homme või ülehomme ma ka teen seda. Aga minu meelest pole vahet, mis järjekorras ma asju teen. Ma tean näiteks kindlasti, et tahan minna aastaks välismaale vabatahtlikuks ja tahan saada vähemalt kaks last. Võib-olla lähen pärast ülikooli lõppu Nigeeriasse lastele vett ja seepi tutvustama ja saan 10 aasta pärast imeliste kaksikute emaks. Võib-olla kantseldan juba aasta pärast väikest pätakat ning kui tema ja tema vennakene on ülikoolis, saadan siin kõik pikalt ja lendan ühel vihmasel päeval Brasiiliasse lastele armastusest ja hoolivusest laule õpetama.
Võib-olla pole elu nii must ja valge ja ma ei saagi teha asju nii, nagu ma tahan. Aga milleks muretseda? Teen nii, nagu hetkel õige tundub ja vaatan, mis saab. Peaasi, et igav ei hakkaks :)
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar