Iga semestri alguses ütlen ma endale, et nüüd olen tubli ja hakkan päriselt korralikult õppima. Loen raamatuid, ei jäta kodutöid viimasele minutile, kordan aeg-ajalt materjali, käin loengutes ja kuulan ja konspekteerin.
Eile hommikul vedelesin diivanil ja ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsinud loengusse minna. Mikroökonoomika loeng. Olen varem ju natuke seda õppinud, küll ma loen slaide ja saan hakkama sellega, kui hirmus see ikka olla saab. Avasin uudishimust õppematerjalid (no kui hirmus see majandus ikka olla saab) ja lasin silmadega slaididest üle. Ja otsustasin loengusse minna, lootuses kas või midagi nendest valemitest ja sümbolitest aru saada. Tuleb tunnistada, et ega eriti ikka ei saanud. Tuleb võtta raamat appi ja PÄRISELT õppima hakata. Nüüd ma siis lõbustangi ennast sellega, et püüan end korraga kurssi viia muusika harmoniseerimisega, etnoloogiaga, tuhande erineva majanduse ja perekonnapsühholoogiaga :)
Nüüd hakkan päriselt õppima :)
Ja tarkus teeb elu ilusaks. Vähemalt on hea seda endale öelda.
Jah, ma tean, et ma ei tohiks teha sellest nii suurt numbrit, et MA NÜÜD HAKKAN ÕPPIMA!!!, arvestades seda, et teoreetiliselt peaksin ma seda olema teinud juba peaaegu 15 aastat. Aga mis teha, ülikool on minuga teinud seda, mida ilmselt väga paljude teiste tudengitega: kui just väga ei pea, ega siis ei tee ka.
Mis on siin süsteemis valesti?
Päikest!
P.S. Mulle väga meeldib, kui mu kohvi peale pannakse sutsuke kaneeli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar