Täna hommikul aknast välja vaadates oli tunne, nagu elaksin piima sees. Polnud just kõige meeldivam. Samas ma ei lasknud ennast sellest häirida, mõtlesin vaid tagasi eilsele päevale ja sellele, mis mind täna ees ootab, ja elu oli jälle ilus:)
Eilne hommik oli raske. Peas vasardas vaid mõte: see on viimane hommik, kui pean kell 6.45 ärkama ja kooli minema. Ma polnud vist ainuke, kes nii mõtles (mitte vist, vaid kindlasti). Seminaris oli mul väga piinlik, kui õppejõud vaatas mulle aeg-ajalt otsa, mina suutsin aga vaevalt silmi lahti hoida. Ma vist kirjutasin kunagi, et peaksin rohkem aega magades veetma. Või käima Coffee-in'is, tellima kohvi piparmündisiirupiga ja siis imestama, miks mu jook ülikoledat rohekaspruuni värvi on. Samas maitse oli mmmmmmmmmmmmmmmmkuihea:) Edasi oli päev nii täiuslik kui üks (kooli)päev olla saab: koos parimate kursakaaslastega, kes lihtsalt panevad mind naerma ja end hästi tundma, huvitavate loengutega, mis panevad kaasa mõtlema ning süstivad minusse entusiasmi edasi õppida, ülihea toiduga, mis ei vaja lisakommentaare, ning privaatkoolitusega "Kuidas olla parim raamatumüüja". Pärast seda läksin kursaõe poole, kus esimese asjana kutsuti mind õhtusöögilauda. Tore on olla kohal pool tundi enne ametlikku kursaõhtu algust :) Ja minu kaassotsioloogid, -sotsiaaltöötajad ja -poliitikud...PARIMAD!!!!!!!
Samas ma igatsen ka klassikaaslasi. Nädalavahetusel pidasime ühe klassikaaslase sünnipäeva ning ülitore oli kohtuda ka nende inimestega, kellega olen viimased kolm (või 12) aastat peaaegu iga päev koos olnud. Loodan kogu südamest, et me ei jää kunagi nii võõraks, et ei ütle tänaval üksteisele teregi. Mõned inimesed peaksid jääma lähedasteks vanaduspõlveni.
Kiire teemavahetus: liitusin TÜ tööpakkumiste listiga, kuhu saadetakse igasuguseid huvitavaid kirju töökohtade kohta, alates laborant-mikrobioloogist kuni haridusprogrammi kuraatorini. On keegi neist huvitatud?
Päikest!
Jah, ma olen otsustanud: ma lähen suvel USAsse ja hakkan ukselt-uksele raamatuid müüma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar