teisipäev, 13. november 2018

Ja miks just meie juures soovite töötada?

November on karjäärikuu. Viimase kahe aasta jooksul on mul kogunenud nii mõnigi kogemus seoses tööotsimisega. Samuti olen enda jaoks üllatavalt kiiresti jõudnud ka sellesse etappi, kus minu ülesandeks on ise töövestlusi läbi viia. Äge!

Jagan teiega hea meelega enda kogemusi töövaldkonnas.

2016.
Sügisel palverännu lõpupoole, kui hakkas selgeks saama, et tulen ikka Eestisse tagasi, asusin tööpakkumisi sirvima. Silma jäi palju klienditeenindust, koristamist, IT-d ning C-kategooria autojuhtimist. Nipet-näpet muud ka, unistuste tööd seal siiski ei olnud. Kuna mul on kõige muu hulgas huvi turismi vastu, kandideerisin ühte hostelisse administraatoriks. Mingit tagasisidet sealt ei saanud, hiljem on silma jäänud see, et liiga tihti, kui jälle töökuulutusi sirvima satun (umbes iga kuu või kahe tagant), olen jälle märganud nende administraatori tööpakkumist, mis on paar päeva tagasi sisestatud. Huvitav, mis seal toimub, et neil pidevalt on uusi inimesi vaja? Õnneks või kahjuks pole seda siiani teada saanud. 

Etteruttavalt võin öelda, et mõni kuu hiljem saatsin teisele hotellile mõned küsimused nende pakutava töö kohta, vastust ootan siiani. Või noh, enam ei oota, mul poleks sellega midagi tarka pihta hakata. 

Istudes Milano lennujaamas, püüdes magada (kell oli umbes 3 öösel) ja oodates lendu, mis meid koju viiks, sisustasin oma aega jälle tööpakkumisi sirvides. Kaks sooviavaldust saatsin ära, mõlemad teeninduses. Hommikul kell 11 Tallinna lennujaamas helises telefon ning mind kutsuti töövestlusele. Tore! Mõned tunnid hiljem Anne kanali kaldal kodu poole kõndides helises jälle telefon. Jälle kutsuti töövestlusele. Tore!

Esimene töövestlus läks edukalt. Olin teinud kodutööd ning lugenud ettevõtte kohta nii palju kui võimalik. Mõtlesin ka läbi küsimused, kus tahan 5 aasta pärast olla ja mis mind motiveerib ja miks nad just minu peaksid valima ja miks just see ettevõte jne. Viimane küsimus tuli arutlusele ka. Ülejäänud aja rääkis rohkem minu vestluskaaslane. Kutsuti proovipäevale, mille läbisin ka edukalt ning varsti olingi tööl. Töö alustamine küll viibis rohkem, kui mulle oleks meeldinud, aga lõpuks sain pihta hakata. 

Teine töövestlus läks üle kivide ja kändude. Kuna esimene intervjuu oli läinud kui lepase reega, tuli mulle 5 min enne intervjuu algust meelde, et oleksin võinud väikest kodutööd ka teha, kas või natuke. Nii palju, kui nädal varem lennujaamas olin uurinud, oli häguselt veel meeles. Miks ma tahan seda tööd? Raha on vaja. Aga see poleks vist olnud õige vastus. 
Nii siis puterdasin midagi kokku, rääkides oma säravatest silmadest ja julgusest inimestega suhelda jne. Ja siis see tuli: "Hmm, ma ikka ei saanud veel päris hästi aru. Sa oled töötanud nii ägedates kohtades, teinud väga suuri ja lahedaid asju. Meie pakutava tööga saaks igaüks hakkama. Ma ei saa aru ikkagi, MIKS sa sellele tööle kandideerid." Kahe nädala pärast oli siiski ka see töökoht minu.

Tõsi, mitte kumbki neist ikka ei olnud minu tassike teed. Teisest töökohast tulin juba pärast jõule ära, esimeses pidasin vastu lausa 10-11 kuud. Juhhei!

Tänu nendele töökohtadele tean kindlalt, et ei taha enam kunagi teha tööd, mille eesmärk ja mõju mind ei kõneta. Jah, on tore, kui inimene lahkub tänu minule kauplusest talle vajaliku toote võrra rikkamana, aga see ei saa ju olla kõik?! Ikka ja jälle meenus mulle ülikoolis majandusteaduskonnas õpitu: "Ettevõtte eesmärk on omanikule kasumi teenimine". No kuidas peaks see mulle motiveerivalt mõjuma?

Õnneks on elul pakkuda veel palju-palju.

2017. aasta mais registreerisin ära oma MTÜ. Olin selleks ajaks juba mitu aastat siit-sealt endale lisasissetulekuid hankinud, see oli aga esimene võimalus sellele ise juriidilised raamid ümber seada ning proovida ka tööandja rolli. Mul polnud kunagi plaanis sellega põhitöökohana tegeleda, pigem teadsin, et see võiks olla esimene samm vabakutselise töö teekonnal. Samuti on see olnud suurepärane vahend, millega päriselt õppida kogu ettevõtluse alustamise võlusid ja valusid.

Suvel saatsin oma CV ka ühte kooli huvijuhi ametikohale. Sealt ei olnud pikalt kuulda ei kippu ega ka paraku kõppu, mõne aja pärast kooli kodulehte avades leidsin sealt personali nimekirjast uue huvijuhi pildi ja nime, mis ei olnud minu oma. Ilmselt ma ei osutunud siis valituks. Paar päeva sain ka ametliku kirja selle "uudisega". Nojah.

Ma ei jätnud jonni ning kandideerisin ka noortevaldkonnas tegutseva organisatsiooni assistendi kohale. Seal kutsuti ka vestlusele ning kõik läks väga hästi kuni küsimuseni "mis on sinu nõrkused?" Hmm, mul on kalduvus asju viimasele minutile jätta. Minu potentsiaalne tulevane ülemus ironiseeris selle üle "ja siis nad avastavad, et oih, see projektitähtaeg oli eile". Mh, ma ei mõelnud, et ma jätaks selle taotluse esitamata, ma teen seda lihtsalt samal päeval, mitte kolm nädalat varem, ja pagan võtaks, väga suure tõenäosusega tooksin sellega ka rahalaeva koju, sest kirjutada ma oskan ja pinge all töötan väga kiiresti ja efektiivselt ja... Aga ei, seda vastust ei lastud mul lisada, sest juba visati proovitöö ette. Tegin selle ära, jäin vastust ootama ja paari päeva pärast see tuligi... Ütleme nii, et eelmisesse töökohta lahkumisavaldust kirjutama see mind veel ei pannud.

Sügisel tegin oma töises elus kannapöörde, jätsin teenindaja ametiga jumalaga ning jätkasin noorsootöös. Asusin tööle lausa kolme organisatsiooni korraga :) Kuidas ma need töökohad leidsin? Facebook, Facebook ja Facebook. Seega võin raudkindlalt kinnitada, et tööpakkumiste jagamine sotsiaalmeedias töötab hästi :) Kahes kohas kolmest läbisin ka vestluse. Mõlemad olid hästi toredad, rääkisime lastest, noortest, haridusest, maailmamuutmisest. Kas pole mitte äge? Tundsin kohe, et olen sattumas õigesse kohta.

Ja siin ma nüüd olengi. Muudan maailma ja värki.

P.S. Kui teil on plaanis kuskile kõrgkooli mingit maailmamuutmise eriala (nt sotsiaaltöö) õppima minna, ärge mainige igaks juhuks, et te soovite maailma muuta. See pidavat olema hea küsimus, millega pooled kandidaadid välja praakida.

Päikest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar