Sirvisin taas oma blogipostitusi ning leidsin mustandite seast selle pärli. Huvitav, miks ma seda varem ei avaldanud?
Elu on müsteerium.
Eellugu: töötasin aastatel 2016-2017 umbes 9 kuud Sokisahtlis. Polnud see töö mulle just kõige rohkem mokka mööda, kuid paar ägedat mälestust on siiski ka. Kaks neist on siin teie ees!
Poodi astub naine, kes uurib, kas ma inglise keelt räägin. No ikka :)
Tegemist on itaalia kunstnikuga, kes on võtnud endale eesmärgiks teha kõikidele maailma inimestele kingitus. Nagu ta ise ütleb, võimatu unistus, aga teda ei huvita (päris lahe suhtumine). Nii ta siis reisib maailmas ringi ja teeb inimestele kingitusi - selleks on papist nina. Selle peal on tema autogramm, inimeste arv maakeral, kui ta projektiga 6 aastat tagasi alustas, järjekorranumber (3767), kuufaas ning veidi liiva tema kodukohast. Mulle meeldib nii väga, kui inimestel on suured eesmärgid ning nad ei lase end häirida nende täieliku saavutamise realistlikkusest, vaid hakkavad lihtsalt kuskilt pihta ja tegutsema.
Jah, ma küll ise soovitan eesmärkide seadmise koolitusel mõelda kriitiliselt, kas eesmärk ikka on realistlik, aga teatavasti on reeglid ju pigem rikkumiseks. :)
Siseneb vanem mees. Mina tõusen ilusti püsti ja tervitan naeratades.
Mees: väga hea, naeratage!
Anneli (mõtleb): noooooooooooooo mida??!!??!!
M: Meil on teile hea pakkumine
A (mõtleb): kas mina ei peaks siin inimestele häid pakkumisi tegema?!?!
M: jaanid on tulemas ja täna pakume naistele liha. Värske liha. Sea kaelakarbonaad 2.50 ja lammas 3.
A (mõtleb): mis?!?!
A (ütleb): aitäh pakkumast, ma siiski ütlen praegu ära.
M: väga hea! Järgmine kord siis! Head päeva!
Bonus material!
Sain enda sõnavarasse uue sõna: edueit e. karjäärinaine.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar