Aasta

Vaatasin üle, mis postitusi olen varem teinud, ning peaaegu aasta tagasi, 30.novembril nägi ilmavalgust postitus "Aitäh!" See on minu meelest päris huvitav, et mõtlesin ka siis veidi täpsemalt, mille üle tänulik olla. Päris huvitav on mõelda, kuidas olen selle aastaga muutunud.

Aasta tagasi olin õnnetu. Tänasin sõpru, kes aitasid mul olla mitte nii õnnetu. Siis sundisin end nägema kõiges midagi positiivset. Jah, ma sundisin end seda tegema, sest uskusin, et nii suudan säilitada selle Anneli, kes ma olla tahtsin ja olin varem olnud. Ajapikku muutus see loomulikumaks ning nüüd on vahvate detailide märkamine osa minu mõtteviisist. Olen palju positiivsem ning elurõõmsam. See annabki mulle usu, et inimene on võimeline end õnnelikuks MÕTLEMA. Tean, mis tähendab olla kurb, ja tean, et sellest on võimalik võitu saada. Aeg aitab ka muidugi haavade parandamisele kaasa, aga kui oleksin niisama mossitama jäänud, teeksin seda võib-olla siiani.

Ka 31.mail tegin postituse pealkirjaga "Aitäh!" Ka siis tänasin oma lähedasi, kes olid mu viimased paar nädalat palju ilusamaks teinud. See oli ka kuupäev, mil seadsin sammud USA poole. Tundsin, et pean ikka kasutama viimast võimalust väljendamaks seda, kui olulised on mulle minu kallid inimesed. Täna hommikul koristades leidsin ka kirjad, mis anti mulle nii enne suve kui ka suve jooksul. Lugesin taas seda, kuidas minusse usutakse, kuidas mulle soovitakse parimat. Olen siiani sellest väga liigutatud, kui vahvad kaaslased minu ümber on. 

Olen õnnelik oma elu üle.

I just love my life!

Päikest!