Tervitused Hollandist!

Challenge failed. Ei tulnud mu challengist midagi välja. Ma ei anna veel päriselt alla, ma vastan ikka kõikidele küsimustele, aga enne seda räägin Teile natuke Hollandist. Üle-eelmisel nädalal olin koos kursakaaslasega Edes, Tartust väiksemas linnas rahvusvahelisel sotsiaaltöö nädalal, mis toimus Kristlikus ülikoolis. Kohal olid õppejõud Rumeeniast, Tšehhist, Butaanist ja Nigeeriast, ka Eestil oli oma esindaja. Samuti oli seal tudengeid, kes olid Hollandis vahetusüliõpilasena.

Mis oleks reis ilma väikeste äpardusteta? Hommikul, kui Tallinnasse läksin, sõitis buss lennujaamast mööda, sest keegi ei öelnud juhile, et soovib seal maha minna. Nii võtsingi bussijaamas takso ja sõidu ajal tuli raadiost mingi Smilersi laul. Taksojuht: „Vennapoeg laulab.“ Väike maailm J

Turvakontrollis selgus, et mul oli 25g liiga palju hambapastat, seega pidin selle ära viskama (kuna mul on kaasas ainult käsipagas, siis valgustati kogu mu kaasa võetu läbi). Jõudsin juba õnnelikult Riiga ja tegin paar jooksusammu, et õigeks ajaks järgmise lennu peale saada ning siis selgus, et lend hilineb. Nii hea, et mul kuskile kiiret polnud J Lõpuks, kui hakati inimesi laskma bussi peale, mis lennukisse viiks, olin muidugi mina esimene, keda bussi peale ei lastud, kuna see oli lihtsalt liiga täis. Ootasin vapralt järgmist, kui ühel hetkel tõdesin fakti, et ootan seda üksi umbes 30 mehega. Olen harjunud, et tavaliselt on sugude tasakaal vastupidine J Siiski-siiski, 2 naist tulid hiljem veel. Jõudsin lõpuks lennukile, ukerdasin üle 2 inimese enda aknapoolsele kohale ja jäin magama. Võpatasin selle peale üles, et lennuk maandus väikse mütsuga Amsterdamis. Lennujaamas tegin väikse tiiru, et otsida mõnda masinat või inimest, kes sooviks mulle rongipiletid müüa, kui mind istutati juuksuritooli. Algul ma ei saanudki aru, mida minust tahetakse, sain aru ainult fraasist „free demo“. Lasin siis naisel endale mõned lokid pähe keerutada ja samal ajal ülivägahüpersuperheadest lokitangidest lobiseda. Lõpuks pidi ta siiski pettuma: ma ei soovinudki neid lokitange osta. Thank you, but no, thank you!

Amsterdam on vahva! Sain seal olla ainult paar tundi, aga selle aja jooksul jõudsin tõdeda, et Hollandis süüakse palju võileibu, erootikapoest sisse-välja käimine on üks maailma loomulikumatest asjadest ning ka suveniiripoodidest saab osta seksiga seotud vidinaid. Kanepit ma ei proovinud, kuid ma ei saanud ostmata jätta kanepi- ja seeneteed.  Esimene pilt, mille ma Hollandis tegin, oli raudteejaama kõrval olev mitmekorruseline jalgrattaparkla. Täiesti uskumatu, kui palju rattaid seal on! 

 Aa, ja muide, olin Amsterdamis lühikeste varrukatega. Eesti taksojuht ütles, et Tallinnas hakkab ülehomme lund sadama.

Edasi viis teekond Edesse, kus kohtusime kohaliku ülikooli esindajatega. Sõitsime ühe tudengi autoga (siin on üsna haruldane, et tudengil on auto) minu hosti juurde. Elasin koos tüdrukuga, kes on sotsiaaltöö 4. kursusel, aga kes ei osanud eriti hästi inglise keelt. Tänu sellele paranes minu oskus lauseid ümber sõnastada päris hästi J Sain omale kasutamiseks ka ratta. Hollandis on lihtsalt ülipalju rattaid. Kas ma ikka mainisin seda? 

Teisipäeval veetsime terve päeva oma õppejõuga oma esitlust lihvides ning niisama maailma asjade üle arutledes. Oli huvitav näha õppejõudu ka „inimesena“, auditooriumist väljas. Lõunasöögiks sõime croissant’e juustu ja kartulisalatiga ning röstsaia. Siin süüakse väga palju saia. 

Õhtul jõime õppejõu hotellis ka veini ning mu kursakaaslasel õnnestus klaas ümber ajada ning natuke veiniseks said ka minu püksid, mis saatuse tahtel polnud õnneks valged. Olin enne ostnud endale seeliku, seega pesin plekid välja ning panin seeliku selga. Kuna elasime jalgrattaühiskonnas, tuli mu kursakaaslase host-tudeng meile hotelli juurde järgi rattaga. Väljend „I will pick you up“ ei tähenda ilmtingimata autoga järele tulemist J Nii oli meil 3 peale 2 ratast, mida me loomulikult sõbralikult jagasime.

Kolmapäeval ülikooli jõudes küsiti meie käest esimese asjana, kas me soovime midagi juua. Pärast jalgrattasõitu kulus veetops ära küll. Siis algas ametlikult rahvusvaheline nädal ning pärast avasõnu loeti palve ning lauldi kristlik laul. Õppejõud pidasid loenguid ning olime ka ise valmistunud ettekandeks, kuid saime teada, et see toimub alles järgmisel päeval. Lõunasöögiks anti loomulikult võileibu. Pärastlõunal külastasime asutust, kus elavad psüühikahäiretega vangid, kes on enamiku oma karistusest ära kandnud ning kellele antakse võimalus oma häiretest vabaneda ning tavaellu tagasi pöörduda. Seal pole trelle ega aeda, neid ei valva relvastatud valvurid, nad võivad töötamiseks kasutada terariistu, seega nad on põhimõtteliselt nagu vabaduses, kuid sellegipoolest peavad nad end seal ohutult üleval. Nad teavad, et kui nad teevad midagi keelatut, lähevad nad tagasi vanglasse. Meile näitas seda asutust muusikaterapeut, kellele oli kõigil väga palju küsimusi. Olime üsna üllatunud, et selline asutus töövõimeline ja tulemuslik on.  

Avavangla klientide käsitöö

                                   

Õhtul oli meil rahvusvaheline õhtusöök, mina olin ühes lauas tšehhi, nigeerlase ja rumeenlasega ning oli väga huvitav kuulata, kuidas teistes riikides õpitakse ja elatakse. Kas te näiteks teadsite, et Nigeerias ei ole ronge ja seal on ka rattasõit harvaesinev nähtus. Nigeerlane oli väga üllatunud, kui rääkisin, et õppisin juba lapsena rattaga sõitma. Huvitav on ka see, et kui Rumeenias ja Nigeerias on söömine lõpetatud, pannakse nuga ja kahvel risti. Lõpuks koju jõudes tundsin, et põsed valutavad liigsest naermisest.

                                   

Neljapäev algas jälle palvega ning välisõppejõudude loengutega. Pärast lõunasööki (võileivad) oli ka meie esitlus. Rääkisime puudega inimestest, nende haridus-ja töövõimalustest. Mulle täitsa meeldis olla klassi ees ja oma kogemusi ja teadmisi jagada. 

No ei ole huvi meid kuulata :)

Pärast seda oli kultuurne üritus, kus kõik tudengid jagati lahte gruppi ja toimus võistlus, mille käigus pidime lahendama kultuurilisi ülesandeid. Näiteks õppisin hollandi keeles laulma seda laulu, kus tuleb puudutada oma pead, õlgu, peput, põlvi ja jalgu, põlvi ja jalgu. Tuleb see laul tuttav ette? Meie vist laulame seda muidu soome keeles… Igatahes oli see väga segadust tekitav. Samuti pidid 2 võistkonna esindajat etendama ühte äpardust, mis on kellelgi välismaal olles juhtunud (näiteks Inglismaal valel teepoolel sõitmine). Meie võistkond võitis kogu võistluse J Enne õhtusööki oli meil veidi vaba aega ning Rumeenia tudengid tutvustasid meile ülikooli ning viisid meid kooli terrassile. Meil võiks ka midagi sellist olla. Õhtusöök toimus linnast väljas umbes 15 minuti rattasõidu kaugusel ning loomulikult läksime sinna ratastega. Eestis ei tuleks see kõne allagi! Sõime, jõime, mängisime, lobisesime. Lõpuks jätsime kõikidega hüvasti. 

Mina ja mu rahvusvahelised sõbrad

Mulle hakkas juba tunduma, et midagi on justkui valesti, päris tükk aega pole ühtki äpardust juhtunud. Piisas vaid sellest, et jõudsime reede varahommikul rongipeatusesse, kui tuli välja, et pileteid müüv masin ei aktsepteeri meie pangakaarte, sularaha ei võta, kui meil just kahepeale 27€ väärtuses münte poleks olnud, ja piletimüügiputka pole veel avatud. Nii palus minu host-tudeng ühel möödujal piletid oma kaardiga osta ja siis me andsime talle sularaha asemele. Õnnelik õnnetus. Jõudsime suuremate äpardusteta lennujaama, kuid nagu kokkulepitult otsustas  kursakaaslase lennuk hilineda mõned tunnid. Kuna ta läks seepärast check-in’i viimasel minutil, selgus, et kõik kohad on juba kinni. Kuidas see võimalik on? Nii ta siis pandigi mingi lisatooli peale. Lennuk siiski nii pea veel ei väljunud. Milleks väljuda õigeaegselt, kui saab minna ka mitu tundi hiljem. Hakkasime juba mõtlema, mitu tundi hiljem me oleks võinud hiljem tulla ja mitu tundi me oleksime kauem magada saanud. Tegime natuke pilte ja vahtisime niisama inimesi. Kui pääsesin lõpuks ka oma hilinenud lennukile, mõtlesin, et ehk on nüüdseks kõik seiklused möödas. Riias istun lihtsalt teisele lennukile, maandun Tallinnas, lähen klassiõele külla ja laupäeva õhtu poole olen juba kodus. Uinusin rahulikult. Ärkasin lennukiraputamise peale, vaatasin aknast välja ja nägin maas lund. Alles olin ilusas kollases sügises! Mõni minut hiljem räägiti midagi läti keeles ja ka ülitugeva aktsendiga inglise keeles. Kui ma õigesti aru sain, lähme hoopis Kaunasesse. Oota, Kaunasesse? Ah? Ja nii oligi: Riias oli suur lumetorm ja ohutuse huvides lendasime Kaunase poole. Ok. Polegi ammu Leedus käinud. Ootasime siis Kaunase lennujaamas tund aega bussi, mis meid Riiga tagasi viiks. Otsisin endale juba Tallinnas öömaja, juhuks kui peaksin viimase Tallinna lennu peale jõudma ja ma ei saa klassiõe poole minna. Õnnestus! Öösel jõudsimegi Riiga ja algas 2 tunnine järjekorras seismine, mille tulemusena anti mulle uus pilet Tallinnasse ja toidutalong. Kell oli umbes 2 öösel. Otsisin ühe üsna hea väljanägemisega pingi, keerasin ennast magamiskoti sisse kerra nagu üks tõeline pomps ja andsin endast parima, et magada.

No ei tulnud eriti hästi välja. Ärkasin selle peale, et minu kõrval jutustasid kümned inimesed check-in’i järjekorras.  Korjasin end kokku ja läksin kindla sammuga lennuki poole. Õnnestus! Ahjaa, turvakontrollis võeti ära mu sõbrale mõeldud sünnipäevakink. Karamellikreem olevat ohtlik! Kui jõudsin Tallinna lennuväljale, hoiatati meid, et maa on libe. Mul õnnestus isegi püsti jääda, aga minu taga maha tuleval mehel nii ei vedanud. Nii ta siis haaraski minust kinni, et mitte täielikult ninuli kukkuda. Endast 3 korda suuremaid kaasmaalasi tuleb ikka toetada J

Ülejäänud päev olin üsna tihedas udus, kuna olin lihtsalt üliväsinud ja unine.