Muudkui ketran ja ketran ja ketran. Nagu igiliikur, nagu shuffle'i peale pandud playlist, nagu vana naine kurtmas oma liigeseprobleemide ja väikse pensioni üle.
Iga päev tõusen kell 8.
Iga päev käin koolis.
Iga päev teen midagi musikaalset.
Iga päev naeran.
Iga päev söön.
Iga päev räägin mõne inimesega USAst.
Iga päev vestlen mõne ülitoreda inimesega.
Iga päev avan oma Google Calendari ja annan endast parima, et sinna veel midagi toppida. Challenge accepted.
Iga päev lähen magama.
Iga päev kallistan vähemalt ühte inimest.
Iga päev mõtlen, kui väga ma oma elu armastan.
"This is the end. Hold your breath and count to ten." (Adele)
Olin ka tubli ja vaatasin lõpuks ometi "Skyfall'i" ära. See oli lihtsalt suurepärane film. See oli lausa nii hea, et Cinamonis olid kohad peaaegu välja müüdud. Nii läksimegi hoopis Ekraani, kus saime ideaalsed kohad. Jee! Kuna film algas seal tund aega hiljem, oli meil aega maitsta ka Aasia köögi spring rolle kanaga. Nommnommnomm.
Käisin sünnipäeval, kus mees-sünnipäevalapsele läksid külla umbes 10 naist ja lõpuks ilmus seltskonda üks meesterahvas toetuseks veel (kusjuures see polnud sotsioloogide seltskonnas, kus selline olukord oleks täiesti tavaline). Vananeja ise oli väga rahul, et see oli tema kõige soliidsem sünnipäev.
Kohvikuklubiga oli meil samuti mõnus kohtumine-koosolek. Järgmine kord, kui Creppi lähen, võtan kindlasti avokaado-kana pannkoogi. Nommnommnomm. Küsimus suurele ringile: kuidas Teie end tunnesite, kui olete just tulnud raamatukogust rämmerdamast, Teie rinnad kasvaksid, Teie sookaaslane näeks Teid unes ja lõpuks saaksite teada, et vesi on tegelikult inimene? Tundsin end täpselt nii, et peaksin koos saatusekaaslastega kõndima tiiru ümber politseiauto. Hakkas kohe palju kergem.
Soovisin sõbrale sünnipäevaks 6 minuti jooksul palju häid ja põnevaid asju. Nende hulgas oli ka killuke õnne :)
Nädalavahetusel käisin Värska veepargis. Kohale jõudes oli mul vaja esimese asjana minna metsa jooksma. Samuti oli mõnus hommikul pärast hommikusööki minna sauna elu nautima ja ujuma. Tõdesime ka seda, et Värskas pole ratastoolis oleva inimese elu just kõige kergem, eriti siis, kui ta on seal üksi.
Sel nädalal tõdesin taas, et on hea elada Annelinnas. Paljud küll ei nõustu minuga, aga tegelikult on hea teha pärast pikka päeva jalutuskäik mööda Anne kanali kallast. Mõnikord on hea olla üksi, mõnikord koos toredate inimestega. Siinkohal tänan kõiki inimesi, kes mind kunagi on koju saatnud, isegi siis, kui Teie enda kodu on teisel pool linna. Aitäh!
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar