Vaikus tähendab rahu. Loodus vajab rahu. Nii ütles mulle ja paljudele teistele inimestele eile hilisõhtul Fred Jüssi läbi raadio.
Ka inimene peaks olema osa loodusest. Miks aga elab inimene lärmakas linnas? Ehitab endale lärmakaid masinaid ning elab nende keskel? Karjub teistest üle? Paneb kõrvaklapid pähe ja kuulab kõrvulukustavaid helisid? Tunneb end imelikult, kui vestluses on väiksed pausid? Läheb vaikusest hulluks?
Vaikus tundub olevat midagi kurja. Vaikus enne tormi.
Kas inimene on harjumuste ohver? Paratamatuste ohver? Mugavuse ohver? Teise inimese ohver?
On see inimese loomuses, elada mittevaikuses? On see võõrandumine oma vaikust vajavast loomusest?
Või polegi inimene osa loodusest?
Kuula vaikust igal pool, see on kõige lihtsam viis olla olevikus. Isegi kui sind ümbritseb müra, on selle taga ja müra vahel alati kusagil vaikus." Eckhart Tolle.
Päikest!
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaVaikuses tulevad kõige paremad mõtted ja ülikooli raamatukogu on selleks minu meelest parim koht, kus nende peale tulla. Seal lõhnab tarkuse järgi.Ükski raamat pole ju rumal. Harjumusi saab tegelikult välja juurida,kui selles aitab teda õige inimene tema kõrval ning baseerudes muidugi ka tunnetele ja emotsioonidele. Raskeks läheb, kuid tuleb olla positiivne ja uskuda inimestesse. Isegi kui nad näivad lootusetud suudab meil Anneli ikkagi tulla ja näidata kuidas käia ümber Võimatuga. Paramatuste ohver pole keegi, kes suudab vähegi olla iseseisev ja mitte kaasa minna ühiskonnaga.Mugavad oleme aga ilmselt kõik ja SEE on mulle tunduvalt ainuke, mille kohta saab vastuväideteta öelda paratamatus=)Ohvrid oleme siin ilmas me kõik ühel või teisel moel. Kurjus peitub meis kõigis, aga ka headus. Üheta poleks ju teist.
VastaKustuta