Tartu-Tallinn-Tartu

Mu piletil on kirjas: Istekoht 6. Jõuan mõned minutid enne väljumist bussi ja kohal nr 6 puhkab kellegi kott. Lasen silmadel rännata läbi bussi ja näen, inimesed istuvad nagu malelaual, pooled akna all, pooled vahekäigu pool ning kahe erandiga istuvad kõik ühekaupa. Nad oleksid justkui allkirja andnud paberile, mis keelab istuda kaasmaalase kõrval.

Eile käisin kuulamas Chris Adamsi Roadshow'd (USA raamatumüügiga seotud loeng) ning inglane alustas tõdemusega, et inglased pole nagu ameeriklased.

Inglased on rahul:

"Well done!"

Ameeriklased on rahul:

 "YEEEEEEEEEEEAAAAAHHHHH!!!!!"

Ja mida teevad eestlased?

USA suursaatkond. Mind tervitavad turvamehed ja -naised on üsna sõbraliku tooniga, kui uurivad, ega mul pole käekella, vööd ega mobiiltelefoni taskus ja  kas arvuti ja telefon on välja lülitatud. Sõbralikud, kuid mitte ükski neist ei naerata.

Poolteist tundi hiljem, kui panen jope selga ja vinnan koti üle õla, on need samad inimesed justkui ümber vahetunud. Nad teevad minuga nalja, soovivad head reisi ning kõikide suul on lai naeratus.

Palju naeru ja päikest!

:)