Tegin jah!
Jagasin Taskus õhupalle ja flaiereid. Ja olin identiteedikriisis.
Imelik oli olla tööl, kui peaaegu kõik teised ei olnud. Aga eks klienditeenindajate töö ongi selline. Naljakas oli jälle kind of müügitööd teha. See polnud küll päris müügitöö, aga selline... kind of.
Mulle väga meeldib inimesi õnnelikuks teha ning oli tohutu rõõm anda õhupall lapsele, kes ise tuli minu juurde, palus just PUNAST õhupalli, õele valget ning läks nendega suure naeru saatel emme juurde tagasi. Või anda flaier mehele, kes vaatas alguses paberitükki väga segaduses näoga, aga kui seletasin, et seal on kirjas palju praegu kehtivaid soodustusi, asendas ta krimpsus nina laia naeratusega ja ütles valjult ja siiralt "Aitäh!" Kas aga minust mööduvad inimesed arvasid ka, et teen seda tööd selleks, et kellelegi kasulik olla? Või olin seal lihtsalt mingi piff, kes üritab neile midagi pähe määrida (olgu siis selleks kas või üks väike süütu tasuta flaierikene) või lihtsalt kerge vaevaga suurt varandust kokku kraapida?
Ega ma ise ka ei tea, mida ma neist flaierijagajatest arvan.
Ja kas ma ise olen see, kes neist lihtsalt tuimalt mööda kõnnib?
Või raputan juba kaugelt pead?
Või ütlen viisakalt ei aitäh?
Või võtan tuimalt midagi vastu?
Või naeratan vastu ja olen tänulik?
Ma ise ka ei tea.
Igal juhul oli kummaline olla ainuke töötaja, kes tööd tõsiselt võttis ja seda siiralt nautis.
Päikest!
pühapäev, 10. november 2013
reede, 8. november 2013
Kes elab...
metsa sees?
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
kolmapäev, 6. november 2013
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Ärge kartke, täna ma teid päiksepaistega üle ei kalla!
Sõitsin paar päeva tagasi bussiga linna, seisin üsna ukse lähedal. Järsku kuulsin päris valjut kolksu. Ühe vanema proua üks kark oli maha kukkunud ning maandunud täpselt ukse ees. Kuigi ma polnud kõige lähemal olev inimene, reageerisin sellele kõige kiiremini ning hakkasin seda üles korjama, kuid täpselt samal ajal avanesid ka bussi uksed ning loomulikult soovisid inimesed välja minna. Kuigi mulle tundus, et seda pidi olema näha, kuidas ma karku üles korjan, küsis keegi ikka minult pahase häälega, kas ma väljun, ning vaatas mind väga kurjalt. Ei, härra, ma keerlen siin ees, sest minu meelest on tore kedagi vahelduseks aidata ning nagu tavaliselt, kedagi ka pahaseks teha. Pole head ilma halvata.
Vahepeal ning kahjuks järjest sagedamini tundub mulle, et siin ikkagi ei ole minu kodu. Mind kritiseeritakse positiivsuse pärast, karistatakse, kui püüan midagi head teha ning tegutsemistahet, motivatsiooni ja eneseteostussoovi imevad minust välja reeglid, määrused, bürokraatia, tähtajad, mõistmatus, kohustused, lollus. "Persse need määrused!" (Baricco, 1994; 2008).
Uudistes teevad ilma skandaalid ning üksteisele ära panemine, tänaval tullakse rääkima ainult siis, kui soovitakse midagi pähe määrida või jalgu kommenteerida, inimesed petavad, valetavad, laisklevad, tutvused on tähtsamad kui oskused ja teadmised, ilmast ei hakka rääkimagi.
Kas peaksin siis minema kuskile, kus inimesed on kogu aeg rõõmsad, päike paistab iga päev, elu on üks suur pidu ja pillerkaar, kuid samas kellaaeg ja kokkulepped on suhtelised mõisted, ebaõnnestumist põhjendatakse Jumala soovi ning tähtede seisuga, kividega kellegi surnuksloopimine on täiesti normaalne tegevus. Täiuslikku kohta pole olemas. Vähemalt mina pole seda veel leidnud. Usun, et peaaegu igal pool leidub valetavaid, laisklevaid ja petvaid inimesi ning onupojapoliitika pole kuskil võõras mõiste ja nähtus. Nagu sellest veel vähe oleks, mind hoiab kõigest hoolimata ka siin miski kinni.
"Kodu on seal, kus on su hambahari." Tartus elab mul 2 hambaharja. Kas mul on siin ka siis 2 kodu? Eeehhh....
[siin on see koht, kus ma tavaliselt Päikest! soovin]
Sõitsin paar päeva tagasi bussiga linna, seisin üsna ukse lähedal. Järsku kuulsin päris valjut kolksu. Ühe vanema proua üks kark oli maha kukkunud ning maandunud täpselt ukse ees. Kuigi ma polnud kõige lähemal olev inimene, reageerisin sellele kõige kiiremini ning hakkasin seda üles korjama, kuid täpselt samal ajal avanesid ka bussi uksed ning loomulikult soovisid inimesed välja minna. Kuigi mulle tundus, et seda pidi olema näha, kuidas ma karku üles korjan, küsis keegi ikka minult pahase häälega, kas ma väljun, ning vaatas mind väga kurjalt. Ei, härra, ma keerlen siin ees, sest minu meelest on tore kedagi vahelduseks aidata ning nagu tavaliselt, kedagi ka pahaseks teha. Pole head ilma halvata.
Vahepeal ning kahjuks järjest sagedamini tundub mulle, et siin ikkagi ei ole minu kodu. Mind kritiseeritakse positiivsuse pärast, karistatakse, kui püüan midagi head teha ning tegutsemistahet, motivatsiooni ja eneseteostussoovi imevad minust välja reeglid, määrused, bürokraatia, tähtajad, mõistmatus, kohustused, lollus. "Persse need määrused!" (Baricco, 1994; 2008).
Uudistes teevad ilma skandaalid ning üksteisele ära panemine, tänaval tullakse rääkima ainult siis, kui soovitakse midagi pähe määrida või jalgu kommenteerida, inimesed petavad, valetavad, laisklevad, tutvused on tähtsamad kui oskused ja teadmised, ilmast ei hakka rääkimagi.
Kas peaksin siis minema kuskile, kus inimesed on kogu aeg rõõmsad, päike paistab iga päev, elu on üks suur pidu ja pillerkaar, kuid samas kellaaeg ja kokkulepped on suhtelised mõisted, ebaõnnestumist põhjendatakse Jumala soovi ning tähtede seisuga, kividega kellegi surnuksloopimine on täiesti normaalne tegevus. Täiuslikku kohta pole olemas. Vähemalt mina pole seda veel leidnud. Usun, et peaaegu igal pool leidub valetavaid, laisklevaid ja petvaid inimesi ning onupojapoliitika pole kuskil võõras mõiste ja nähtus. Nagu sellest veel vähe oleks, mind hoiab kõigest hoolimata ka siin miski kinni.
"Kodu on seal, kus on su hambahari." Tartus elab mul 2 hambaharja. Kas mul on siin ka siis 2 kodu? Eeehhh....
[siin on see koht, kus ma tavaliselt Päikest! soovin]
teisipäev, 5. november 2013
Positivus Maximus
Tartlased, mäletate, kui eelmisel nädalal möllas suur torm? Muidugi mäletate. Sel ajal mõtlesin kogu aeg (jah, veel rohkem kui tavaliselt) oma kallimale. Kui kõik vestlused ja kogu Fb räägivad ainult Tormi'st, siis mis muud mul üle jääb :)
Sel tuulisel hommikul astusin bussi peale ning kohtusin seal oma kalli kursakaaslasega. Mis te arvate, millest me rääkisime? Mis te arvate, mis järelduse ma tegin? "Vähemalt ei saja vihma!"
Kõndisime siis Lossi mäest üles kooli poole. Vastutuules. Mina: "Vähemalt pole juuksed nüüd näo ees!"
Tema: "Anneli! Kogu aeg ei ole vaja nii positiivne olla!" :)
Üks parajalt ebameeldiv kontrolltöö SPSS'is. Mina: "Vähemalt saab see aine nüüd läbi!" (kui ma just uuesti seda tööd tegema ei pea).
Laupäeval viisin Lille majas laste sünnipäeva läbi, teemaks oli aardejaht. Enne pidu peitsin Lille mäele jubinaid, mida lapsed pidid otsima hakkama, ning nägin seal mängimas kahte umbes 10-aastast poissi. Algul vaatasid nad mind kaugemalt, siis tuli üks neist minu juurde ja küsis, mida ma teen. Kui ütlesin, et peidan aardeid ning tunni aja pärast tuleb siia kari lapsi neid otsima, hakkasid mõlemad vaidlema, et see on siin nende maa ja nende kindlus ning keegi ei tohi siia tulla. Eriti veel väiksed lapsed. Umbes 2 minuti pärast aitasid nad mul otsida kohti, kuhu aardeid peita :)
Pärast seda hoidsin veel paar tundi ühte pisikest poissi, mängisin temaga peitust ning muid vahvaid mänge ning lõpuks asusin nautima ka täiskasvanute seltskonda. 3 impromeest, 3 punapead, 2 Riski! Või noh, vanuselt täiskasvanud, hingelt ikka lapsed. Õhtu mõttetera: "Jobu (värdjas, väärakas vms) küll, aga ikkagi kallis".
Päikest!
reede, 1. november 2013
esmaspäev, 28. oktoober 2013
Mida teha, kui...
...ei viitsi enam?
Istun majandusteaduskonna rühmatööde tegemise toas ja püüan oma arvutiga rühmatööd teha. Aju ei tööta enam :)
Aga mida siis teha, kui ei viitsi enam?
Tuleb oma blogile suust suhu hingamist ehk näppudelt klahvidele trükkimist teha ning kõik ongi jälle korras :)
Kirjutamata on jäänud palju. Minu meeletu suvi USAs, raamatumüük, Chicagos elu nautimine ja edutu töö otsimine, eesti pere leidmine ja nendega elu ning iseenda leidmine. Lõpuks tagasi kodus, püüdes endale leida uusi mõnusaid asju, millega koolielu vürtsitada. Leidsingi. Astusin Domus Dorpatensisesse, millega hakkan Tartu luule-ja kunstielule värvi lisama, hakkasin käima ka Lille maja mängujuhtide koolis ja korraldan nädalavahetustel laste sünnipäevi. Lisaks hakkasin Improkraatiale laulutunde andma. Muidugi jätkuvad minu mõnusad muusikalised tegemised. Vahva :)
Tulin just Wales'ist. Nii tore oli lihtsalt kulgeda, kiirustamata, närvitsemata. Samas saime oma rahvusvahelise vaimustava grupiga hakkama väga vahvate asjadega: mõned ehitasid jurtat, mõned valmistasid publikule ette foorumteatri etenduse ning me kõik viisime publiku läbi labürintteatri, mille käigus on publikul silmad kinni ning toimuvat kogevad nad läbi teiste meelte ning iseenda. Vapustav kogemus!
Raske oli tulla tagasi ning sulanduda jälle igapäevasesse rütmi. Rahvusvahelises seltskonnas sai juba tavaks, et kõik asjad (v.a õhtusöök) algavad pool tundi kokkulepitust hiljem. See oli küll häiriv, kui oled harjunud olema kohal täpselt õigel ajal või veidi varem ning 2 minutit hiljem on juba HILINEMINE!, aga samas ei pidanud kunagi kella pärast närvi minema. Ja kas meil jäi selle tõttu midagi tegemata?
Lõpuks meenutus mõnusast nädalast mõnusa jurta sees mõnusa inimesega.
Istun majandusteaduskonna rühmatööde tegemise toas ja püüan oma arvutiga rühmatööd teha. Aju ei tööta enam :)
Aga mida siis teha, kui ei viitsi enam?
Tuleb oma blogile suust suhu hingamist ehk näppudelt klahvidele trükkimist teha ning kõik ongi jälle korras :)
Kirjutamata on jäänud palju. Minu meeletu suvi USAs, raamatumüük, Chicagos elu nautimine ja edutu töö otsimine, eesti pere leidmine ja nendega elu ning iseenda leidmine. Lõpuks tagasi kodus, püüdes endale leida uusi mõnusaid asju, millega koolielu vürtsitada. Leidsingi. Astusin Domus Dorpatensisesse, millega hakkan Tartu luule-ja kunstielule värvi lisama, hakkasin käima ka Lille maja mängujuhtide koolis ja korraldan nädalavahetustel laste sünnipäevi. Lisaks hakkasin Improkraatiale laulutunde andma. Muidugi jätkuvad minu mõnusad muusikalised tegemised. Vahva :)
Tulin just Wales'ist. Nii tore oli lihtsalt kulgeda, kiirustamata, närvitsemata. Samas saime oma rahvusvahelise vaimustava grupiga hakkama väga vahvate asjadega: mõned ehitasid jurtat, mõned valmistasid publikule ette foorumteatri etenduse ning me kõik viisime publiku läbi labürintteatri, mille käigus on publikul silmad kinni ning toimuvat kogevad nad läbi teiste meelte ning iseenda. Vapustav kogemus!
Raske oli tulla tagasi ning sulanduda jälle igapäevasesse rütmi. Rahvusvahelises seltskonnas sai juba tavaks, et kõik asjad (v.a õhtusöök) algavad pool tundi kokkulepitust hiljem. See oli küll häiriv, kui oled harjunud olema kohal täpselt õigel ajal või veidi varem ning 2 minutit hiljem on juba HILINEMINE!, aga samas ei pidanud kunagi kella pärast närvi minema. Ja kas meil jäi selle tõttu midagi tegemata?
Lõpuks meenutus mõnusast nädalast mõnusa jurta sees mõnusa inimesega.
Päikest!
esmaspäev, 10. juuni 2013
Bookgirl
Tibukesed!
Kuidas teil läheb? Endiselt sama vahvad ja nunnud ja vastupandamatud? Loodan, et ikka :)
Minul läheb nagu tavaliselt, hästi, lõbusalt ja hästi lõbusalt.
USA on jätkuvalt lõbus!
Olen nüüdseks maandunud Alabamas, Madisoni linnas. Linn on ilus ja päikseline. Inimesed on ilusad ja sõbralikud. Elu on ilus. Millal on elu olnud kole? :)
Ma tean, et see postitus on ülimalt mitteoriginaalne, aga ma lubasin, et annan endast aeg-ajalt märku. Seda ma ka teen. Kes soovib, siis minu meiliaadress on jätkuvalt anneliraabis@gmail.com. Ootan põnevusega teie kirju :)
Muide, ostsin endale ratta. Kas ta pole kaunis? :)
Päikest!
Love ya!
reede, 31. mai 2013
Back in business!
Howdy!
Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Lugu on nüüd selline, et olen tagasi Ameerikamaal, kus kõik on suur, inimesed naeratavad tänaval vastu, vahvleid süüakse vahtrasiirupiga ning minu armas Peugeot 308 teeks oma väiksusega mulle ainult häbi.
Nagu näha: söök on fantastiline :)
Luban siiski, et päris veerevana ma tagasi ei tule :)
Laupäeval algab Sales School, kus omandan viimased müügipärlid. Ning siis saab seiklus tõeliselt alata. Nagu arvata võite, olen megapõnevil.
Paljud on uurinud, mille poolest erinevad minu 1. ja 2. suvi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Ühelt poolt olen kõigeks paremini ette valmistunud, ma tean, mida teen siis, kui tuleb koduigatsus või kui sajab vihma. Ma tean, kui oluline on oma paberiasjad korras hoida ning kui oluline on pühapäeviti varakult magama minna, et suudaksin olla terve suve rõõmus ja energiline. Samas tulevad mulle meelde ka kõik negatiivsed emotsioonid, mis mul eelmisel aastal olid. Aga parim tunne, mille eelmiselt suvelt kaasa sain, oli see rõõm, kui kõige raskemal hetkel juhub midagi head. Ükskõik, kas siis jääb vihm järele, tuleb aeg teha lõunapaus või satun kokku eriti toreda perega. Ükskõik, mis juhtub, tasub alati edasi minna, mitte alla anda. Ainult siis saavad juhtuda head asjad.
Muidugi tunnen sel aastal ka suuremat vastutust. Eelmisel aastal olin ainult iseenda eest väljas ja kuna see oli minu ESIMENE aasta, siis oli normaalne, kui kõik ei tulnud välja päris õigesti. Nüüd managerina on mul vastutus ka teiste inimeste ees, pean neile olema väga hea eeskuju. Samuti olen juba kogenum ning vigade tegemine pole enam nii ok. Samas... inimene kõikide oma hädade, vigade ja heade omadustega olen siiani. Ning saan hakkama.
If you look at life lightly, life will look at you lightly as well.
Love,
Anneli
kolmapäev, 17. aprill 2013
Kevad!
Hommikul arvasin, et kevad ongi käes. Eelmises postituses ma küll mainisin, et ma ju ei hakka rääkima sellest, et KEVAD on Eesti arvatavasti üles leidmas, aga tunnen, et pean oma rõõmu siiski jagama. Teate, kui hea oli olla, kui istusin Emajõe kaldal, mitte umbses raamatukogu saalis, ja tegelesin oma koolitööga, samal ajal kui mind "ründasid" 2 kirjut liblikat? Oli nii tore olla asjalik ja nautida päikest samal ajal. Minust kõndis mööda ka üks mütsiga naine. Kas see oleks olnud väga imelik, kui oleksin kampsuni ka seljast võtnud (jopest loobusin juba hommikul) ja oleks olnud täiesti lühikeste varrukatega? Nii soe oli lihtsalt! Veel üks müts! Ja veel! Veel üks! Liblikas istus mu kõrvale. Ajasin temaga natuke juttu. :)
Mõne aja pärast märkasin, et arvuti ekraan on tolmuseks muutunud. Tõmbasin sõrmega üle ekraani ja oma õuduseks avastasin, et see on liivapuruga koos. Puhastasin arvuti ning 10 minuti pärast pidin seda uuesti tegema. Uskumatu, kui tolmune on õhk, mida me sisse hingame! Minust veidi kaugemal tehti tänavaid talvetolmust puhtaks. Kuigi eemalt näis see pigem lihtsalt tolmu liigutamisest kõnniteelt muru ja autotee peale. Võib-olla olen ma ka lihtsalt juhmakas...
Pakkisin üsna pea oma asjad (pärast seda, kui olin oma arvuti viimast korda puhtaks pühkinud), sest taevas läks pilve ja mul hakkas külm. Hea, et ma siiski kindad kaasa võtsin :)
Päikest!
Mõne aja pärast märkasin, et arvuti ekraan on tolmuseks muutunud. Tõmbasin sõrmega üle ekraani ja oma õuduseks avastasin, et see on liivapuruga koos. Puhastasin arvuti ning 10 minuti pärast pidin seda uuesti tegema. Uskumatu, kui tolmune on õhk, mida me sisse hingame! Minust veidi kaugemal tehti tänavaid talvetolmust puhtaks. Kuigi eemalt näis see pigem lihtsalt tolmu liigutamisest kõnniteelt muru ja autotee peale. Võib-olla olen ma ka lihtsalt juhmakas...
Pakkisin üsna pea oma asjad (pärast seda, kui olin oma arvuti viimast korda puhtaks pühkinud), sest taevas läks pilve ja mul hakkas külm. Hea, et ma siiski kindad kaasa võtsin :)
Päikest!
teisipäev, 9. aprill 2013
Nii vaikseks kõik on jäänud...
Tõepoolest, kui vaatan neid blogisid, mida edukalt või natuke vähem edukalt jälgin, siis juba nädal aega on täielik vaikus olnud. Või siis on vaikne olnud juba alates... oktoobrist. No ei meeldi blogida :) Ma siis nüüd võtan sõna.
Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.
Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.
Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.
Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.
Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.
Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)