neljapäev, 30. märts 2017

Kumb on hirmsam?

Kas hirmsam on jääda paigale või minna edasi? 

Kujuta ette, et oled tegelane õudusfilmis ja tead, et kuskil peidab end koletis. Peate kaaslasega kokku leppima, kes läheb väljapääsu ja abi kutsuma ning kes jääb paigale. Kumma tee valiksid? Kummal juhul on suurem tõenäosus, et koletis sind leiab? 
Kui lähed, võid leida väljapääsu. Samas pole sa kindel, mis õudused sind veel oodata võivad. Teekond on täiesti tundmatu. 
Kui jääd paigale, oled juba tuttavas ruumis, samas sul pole lootustki väljapääsu leida, kui sa seda ei otsi. 

Kujuta ette, et õudusfilmi asemel on sinu enda elu ning koletis on midagi, mida väga kardad.

Kas on hirmsam paigale jääda või edasi minna?

Päikest!


teisipäev, 28. märts 2017

Ametid, mida ma mitte kunagi pidama ei hakka

taksojuht Tallinnas
veoautojuht Tallinnas
kiirabiautojuht Tallinnas
politseiautojuht Tallinnas
tuletõrjeautojuht Tallinnas
kuller Tallinnas
liiklusereguleerija Tallinnas
heatujusaate (wtf?) "Sõidud Rääbisega" saatejuht, eriti Tallinnas
jalgrattataksojuht Tallinnas
Tellitoit toidukuller Tallinnas
liiklusspetsialist Tallinnas
postiljon Tallinnas
ükskõik, millise auto juht Tallinnas
transporttööline Tallinnas
autotestija Tallinnas
teetööline Tallinnas
sõiduõpetaja Tallinnas
bussijuht Tallinnas


Märkate seaduspära? Mulle vist ei meeldi eriti Tallinna liiklus. Vist. 

Kui peaksin Tallinnas tööle kandideerima, siis esimese asjana kustutan CV-st selle, et mul on juhiload ja isikliku auto kasutamise võimalus. Nii tundub olevat ohutum meile kõigile. Samas kui ma veel paar korda Tallinna liikluses autojuhina pean osalema, siis võib vabalt juhtuda, et varsti pole mul päriselt ei lube ega ka autot. "Looduslik valik" öeldakse vist selle kohta. 

Ohutut liiklemist!
Päikest! (aga mitte sellist, mis teile silma paistaks ja te nii avarii teeksite)

pühapäev, 19. märts 2017

Säästunipid

Leidsin SIIT ühe põnevalt jabura säästunipi. Lühidalt: kuna naistel kulub palju raha iluvidinate peale, siis küünelaki, küünelakieemaldaja ja aja kokkuhoiu mõttes tasub värvida ainult neid varbaküüsi, mis lahtiste kingade ninast välja paistavad. 

Teen küll pingutusi, et vaese tudengi mentaliteedist välja kasvada, aga tuleb tunnistada: ega see noore täiskasvanud tööinimese elu pole ka meelakkumine. Mesi on kallivõitu. Seega on ka minul välja pakkuda mõned säästunipid. Hoidkem oma raha, aega ja keskkonda!

Soojade ilmadega võiks ju ka ainult tallad jalalabade külge kleepida või nööriga kinni tõmmata, milleks kulutada raha ja materjali kogu kinga jaoks. 

Kinnistest kingadest on reeglina näha vaid ribake sokki, siis võiks kanda riideriba ümber pahkluu. Ja seda ma ei mõista üldse, miks peaks saapa sees sokke kandma. Milline raiskamine! Kui nii edasi arutleda, siis aluspesu ei peaks ka nähtav, seega ka kantav olema ning üleriiete all veel mingite hilpude kandmine tundub ka priiskamisena. 

Udupeened sisetallad - mõttetus! Keegi ei näe neid ega saa öelda: "Kullake, su sisetallad sobivad nii hästi su pluusiga kokku!"

Ja värvida ainult neid osa juustest, mis mütsi alt välja vaatavad. 

Kuna riiete alt paistavad tavaliselt välja ainult käed, kael ja pea, ei peaks äkki kogu ülejäänud keha pesemisele aega, vett ning pesuvahendit kulutama?

Hammastega samamoodi: järgmine kord hambaarsti juurde minnes palu üle vaadata ainult esimesed hambad, need, mis rääkimisel ja naeratamisel näha on. Samuti ei näe ma mõtet, miks peaks tagumistele hammastele hambaharja, -pastat ja aega kulutama. Nipp edasijõudnutele: ilma naeratamata (naermine on ammugi eilne päev) ja minimaalsete suuliigutustega rääkimine hoiab lisaks hambapuhastusele kuluvale veel ka energiat kokku. Seega kulub ka vähem toitu, kui energiat mõttetustele ei kuluta. 


Säästurežiimi mõttes võiks ju ka ainult kodust väljas olles normaalselt käituda, elukaaslasele ja lastele võid küll jalaga anda, pole mõtet oma kannatlikkust nende peale kulutada. 

#läkskäestära
#lappamaläkska

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Kui mured ei lase magada...

Blogides leian end sageli mitmete küsimuste eest.

Kui palju end avada?
Kui palju kirja panna?
Mida jätta ainult endale?

Mul ei ole kombeks enda probleemidest väga sügavuti rääkida, eriti nii avalikus ruumis. Samas tahan seekord jagada ühte nippi, mis aitas mul magada, kui mu mured seda teha ei lasknud. Võib-olla on see kellelegi veel abiks. Selleks aga alustagem algusest.


Sügisel palverännult tulles leidsin end olukorrast, kus ihaldatud hingerahu asemel valdas mind pidev muretsemine. Segadust, ebakindlust, muret, arusaamatust tekitasid tööle saamine, raha, ebaselged eesmärgid ja tulevikuvisioon, lähedased. Kuna päevad olid tegutsemist täis, oli siis vähem mahti oma muremõtetega tegeleda, aga voodisse minnes oli lugu juba teine. Üsna sageli oli mul raske uinuda ja siis vähkresin voodis ja mõtlesin, kui vähe ma magada saan ja miks ma küll juba magama ei jää jne. Käisin pidevalt ja mitu korda peas läbi kõik need murettekitavad teemad. Vahel oli ka selline tunne, et pean seda tegema, muidu läheb meelest, mille pärast ikka muretsema pean. Kartsin, et kui unustan probleemi ära, unustan ära ka sellele lahenduste otsimise, aga lihtne unustamine ei kaota probleemi ju ära. Jään ainult lahendusega hiljaks. 

Ühel öösel, kui tegin peas jälle nimekirja kõikidest probleemidest, nagu tehakse to-do-liste, tulin lõpuks selle nipi peale, mida olen hoopis teistes valdkondades nii palju kasutanud ja ka teistele edasi andnud: pane asjad kirja!!! Varem on jutt käinud ikka selle ümber, et kirja tuleb panna oma eesmärgid, tegemised, mis vajavad ärategemist jne. Aga panna kirja oma mured...

Niisiis võtsin märkmiku lahti ja hakkasin sinna koostama nimekirja. Panin kirja võimalikult detailselt, mis mulle muret teeb. Nt. "Ma ei tea, millal saan tööle hakata. Ma kardan, et viimasel hetkel öeldakse mulle siiski ära." 

Endalegi üllatuseks jäin pärast nimekirja koostamist kiiresti magama. Enam polnud seda kartust, et äkki läheb midagi meelest ära. 

Edasi läks paremuse poole. Paberile sõnastamine aitas aru saada, milliste probleemidega saan ise tegeleda, millega vajan abi ja millised on minu kontrolli alt väljas. Mõnele probleemile otsa vaadates tundus see paberil ja nüüd ka tegelikkuses väiksem, kui see mu peas oli olnud. Kord sai majja löödud. Suutsin oma fookuse liigutada muretsemise pealt lahenduste peale. Mõned probleemid lahenesid vaat et iseenesest, näiteks anti mulle üsna varsti tööleping allkirjastamiseks. Enamik muresid said ilusa ja toimiva lahenduse. Mõnede probleemidega maadlen siiani, mõned on aja jooksul muutunud ebaolulisteks ja nendega on rahu tehtud. Mis kõige olulisem: mu pea pole enam murede pundar ja magada saan ka hästi :)


Päikest ja rõõmu!

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Elu kaamerasilmade keskel

Kui töötad turvakaamerate silma all, tuleb pähe igasuguseid mõtteid...


Kaamera jälgib, millal pissile lähed. Millal pissimast tuled. Ma loodan, et vähemalt nende kahe tegevuse vahel antakse natuke privaatsust.

Kaamera näeb, millised aknad arvutis lahti on. Äkki jälgitakse ka seda, milliseid paroole sisse trükid. Kellele kirjutad, mida kirjutad. Töökuulutusi ära töö juures igaks juhuks vaatama hakka. Võidakse veel valesti aru saada. Või on see just hea mõte? Annad vihje, et otsid midagi paremat, et ülemus pingutaks sinu jäämise pärast. 

Kui pükse kergitada, võib keegi seda näha, isegi siis, kui arvad, et oled leidnud täiesti inimvaba nurgataguse. Tagumiku sügamisega samamoodi. Rinnahoidja sättimise peale ei julge mõeldagi. Nina soovitan nokkida ka alles kodus. Koduarvuti veebikaamera ees. 

Tänaval näeb samuti keegi, kui kõnnid ning järsku tuleb sulle meelde, et peaksid hoopis teises suunas kõndima ning keerad otsa ringi. Keegi raudselt näeb seda ja mõistatab, miks selliseid huvitavaid manöövreid teed.

Kui tuled poest, kotis kaks pakki mune, piim ja jahu ning sul kott keset tänavat katki läheb, salvestab kindlasti mõni kaamera selle fiasko. Aga ära muretse, võid koju jõudes selle kordust youtube-st vaadata ning kahetseda, et panni kaasa ei võtnud. Oleksid saanud tänaval pannkoogikohviku püsti panna. 

Sel hetkel, kui libastud ja arvad, et keegi seda ei näinud... Nägi küll. Keegi naerab kuskil turvaruumis. Jääb üle vaid loota, et mõni teine kaamera salvestas samal ajal midagi veel põnevamat. 

Selles kapitalistlikus ühiskonnas on kõik võimalik, nagu ütles üks vanaema. Mitte minu oma. Hästi öeldud sellegipoolest!

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Kui ma poleks Anneli, oleksin ma...

... trossi otsas üle inimeste peade liuglev kaamera Viljandi Folgi Trad.Attacki kontserdil
... puulatv, kes näeb kõige kõrgemalt päiksetõusu
... kohvitass, kes kuuleb kõiki neid põnevaid lugusid, mis kohvikus räägitakse 
... hea maitsega ja hästi toimiv köhasiirup
... pannkoogipann, kes aitab pühapäeval maailma parimaid pannkooke teha
... piimašokolaad küpsisetükkidega
... rabarberilõhnaline küünal
... loterii võidupilet
... oodatust varem kätte jõudnud palgapäev
... värskelt niidetud muru lõhn
... helekollased beebiriided
... langevari, mis avaneb alati täpselt õigel ajal
... fotoaparaat, mis vihmametsa kaasa võetakse
... vaht kohvi peal
... kondenspiim kohvi sees
... 
... 


Mul on mingi teema kohviga. 

Äkki mul järgmises elus veab jälle :)

Päikest!

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 



Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!

pühapäev, 15. jaanuar 2017

"Ega teil sente ei ole?"

Ma pole kunagi varem klienditeenindaja olnud, samas olen tahtnud ka seda kogemust saada. Mind kuidagi ei tõmba lihtsalt "tudish-piip" tegema, samuti tunduvad vastumeelsed "Tere, on teil hetk aega?" müügijutud, pigem tahan töötada kohas, kus saab ka reaalselt inimestega suhelda ning kus ma ei pea võitlema inimese tähelepanu pärast. Olen juba ammu aru saanud, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. 

Nii siis saigi minust Sokisahtli klienditeenindaja. Müügispetsialist, nagu töölepingus kirjas on. Mõnda aega töötasin ka Matsimoka degusteerijana. 

Olen nüüdseks umbes kuu aega tööl olnud ning mõned tähelepanekud väärivad kindlasti kirjapanekut. 

Vahepeal, eriti enne jõule, on tunne, et ei jõua kogu seda siblimist ja sukkade-sokkide kokku-lahtipakkimist ära siblida, toimetusi on liiga palju. 
Siis on jälle tunne, et et kell on seisma jäänud, mitte midagi pole teha ja surm juba koputab uksele. Surma põhjus: surmigavus. 
Need kaks äärmust on siiski õnneks üsna harvad esinema, enamik ajast on tore ja hea töötada. Kui ka hakkab klientide puuduse tõttu igavaks kippuma, tuleb oma loovus tööle panna ja endale ise tööd leida. 

Mõned kliendid on väga lahedad. Mulle näiteks väga meeldis üks vanaproua, kes oli niiiiii rõõmus, et saab endale väga soodsalt hunniku villaseid sokke soetada. Siis mulle meeldisid väga kolm väikest tüdrukut, kes pidid KINDLASTI saama endale täpselt ühesugused sokid. Roosad muidugi. Veel meeldis mulle mees, kes otsis roosasid sokke, kuna oli lubanud need järgmisel peol jalga panna. Ühel õhtul mu süda lihtsalt sulas, kui uksest astusid sisse lapseootel ema koos oma 3-4 aastase tütrega. Laps käis poes ringi, võttis sokke kätte, käis emale näitamas "Emme, me ei pea neid üldse ostma, ma lihtsalt näitan sulle", kukutas neist paljud küll maha, aga võttis väga kohusetundlikult kõik üles ja pani oma kohale tagasi. Kõige vahvam oli selline hetk: "Emme, vaata, kui ilusad sussid, kas sa tahad endale susse? Emme, ma armastan sind, emme, mina tahan maksta, ma ise maksan." Sellest vahvast tüdrukust saab kindlasti varsti väga tore suur õde. :)

Üldiselt meeldivad mulle kõige rohkem need inimesed, kes on siirad ning näitavad oma rõõmu välja. Ma poleks arvanudki, et mõned sokid ja paar head sõna võivad inimesi nii õnnelikuks teha :) Pole need eestlased nii tuimad midagi. 

Teate, mis mul südame eriliselt sulama paneb? Kui mõnele tootele on lisatud allahindluse või "Uus" silt ja klient ei võta endale mitte sildistatud toodet, vaid sellest järgmise, nii et ma ei pea toodet ära vahetama või sildi maha lõikama ja järgmisele tootele külge panema. Mul pole midagi selle tegevuse vastu, see pisike žest lihtsalt teeb tuju heaks. Suur aitäh teile!

Huvitav on jälgida enda ja kliendi käitumist, kui me ühist keelt ei leia. Kui selgub, et klient räägib ainult vene keelt, siis olen mina see, kes kohmetub ja püüab mõned sõnad endast välja pigistada, samas kui kliendi suust voolab venekeelseid sõnu ikka nagu Vändrast saelaudu. Mulle ei meenu, et inimesed väga vabandaksid, et nad eesti keelt ei räägi. 
Samas kui kliendi suhtluskeeleks on inglise keel, on peaaegu alati esimeseks lauseks "Sorry, I don't speak Estonian." 

Huvitavaid kliente on ka. Matsimokas töötades oli minu ülesandeks inimestele erinevaid lihatooteid maitsta anda. Üks mees seisatas minu ees ning ütles mulle sügavalt silma vaadates maailma kõige siirama "Ma ei taha maitsta!" Seisatas veel hetkeks ja küsis: "Aga mida te pakute?" Ei läinud 10 sekunditki, kui juba oli tal vorst suus. 

On veel selliseid inimesi, kes ütlevad kohe ära, et nad niikuinii ei osta. Panevad vorstiampsu suhu ning mõne minuti pärast näen, kuidas nad minema kõnnivad, paberisse mässitud vorst kaenlas. 



Kuna tean nüüd järjest paremini, mis tunne on olla teenindaja, proovin ka ise olla parem klient. Enam ei jäta ma mitte kunagi ühelegi teenindajale "tere" ja "head aega" ütlemata.

Saan nüüd väga hästi aru, miks küsitakse "Ega teil sente ei ole?" Ma tean, et võib olla väga tüütu otsida rahakoti sügavusest neid sente taga ning kohe üldse ei taha, et teenindaja peab sinu järel ootama, kuni sa kaevetööd teed, aga usu mind, kui sinult on juba küsitud seda, siis järelikult see aeg leitakse. Üks mu lemmikkliente otsis pärast müügi lõpetamist oma rahakotist 5€ väärtuses sente, et need paberrahaks ümber vahetada ning meie mõlema päev rõõmsamaks teha :)

Ja ära siis pahanda, kui mõni teenindaja, kas või mina ise, küsin, kas saab kuidagi kasulik olla. Ei julge kõikide eest rääkida, aga mina tahan päriselt aidata ja kasulik olla, mitte ilmtingimata midagi pähe määrida. Kui lõpuks ostad midagi, on äge, kui mitte, on ikka äge. Aga see on küll päris nõme ju, kui lahkud pettunult, sest poes polnud seda, mida vajasid. Oleksin saanud sinu aega säästa ja öelda kohe, et meil ei ole. Või tegelikult ikka oli, sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta ja ei küsinud ka. Ja päriselt, on täiesti okei poes ka ainult ringi vaadata. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi, kui müüja nendega rääkima hakkab, ka mulle endale alati mitte. Seda enam olin tööle asudes üllatunud, kui paljud kliendid hakkavad kohe jutustama, mida kõike neile vaja on. Puhas rõõm!

Tuleb ka tunnistada, et tänu oma tööle on nii sõprade kui ka võõraste sokid-sukad minu kõrgendatud tähelepanu all. Märkasin, et kui hiljuti külalisi vastu võtsin, rändas mu pilk kohe pärast saabaste jalastvõtmist nende sokkide peale. Kindasti ei tahtnud ma anda hinnangut sokikandja maitse, stiilitunnetuse, sokibrändi eelistuse või misiganes mille kohta, ammugi ei olnud mul plaanis neile hakata enda kaupluse sokke maha müüma. Nagu mu arstist sõbranna on korduvalt öelnud, talle jääb lihtsalt silma, kui inimesel on verevõtmiseks head veenid. Pole siis ka ime, et olen väga mitu korda unes sukkpükse näinud. Oeh. 

 Päikest!

laupäev, 7. jaanuar 2017

Mis ma siis teen?

Mis vahepeal toimunud on?
Palverännaku postitused pole veel lõppenud, mõtlesin vahelduseks kirja panna, millega praegu tegelen. 


Enne palverännule minekut seadsin endale eesmärgiks teekonnal välja mõelda, mida ma tahan ma eluga edasi teha. Mõtlesin nii lühemas perspektiivis (mida teha kohe pärast palverännu lõppu) kui ka pikemas perspektiivis (kus tahaksin näiteks 10 aasta pärast olla). Mõtlesin ja mõtlesin, päriselt välja ei mõelnud. Selge oli aga see, et just praegu on hea võimalus proovida mingit täiesti uut ametit, Nii siis kandideerisingi hotelli administraatoriks. See oli juba enne palverännu lõppu, kuid mingi tagasisidet sealt ei saanud. 

Milano lennujaamas istudes ning tõdedes, et kuigi kell on 2 öösel, ei tule mul kuidagi und. Võtsin telefoni kätte. Cvkeskus.ee. Sealt jäid silma 2 tööpakkumist: Sokisahtli klienditeenindaja ja Matsimoka degustaator. Saatsin oma cv mõlemale ettevõttele. Püüdsin natuke magada. 

Hommikul kella 10 paiku, kui olin jõudnud Tallinna lennujaama ja ootasin bussi, mis mind Tartusse viiks, helistati mulle Sokisahtlist ning kutsuti vestlema. Leppisin kohtumise järgmiseks hommikuks kokku. Mõne tunni pärast, kui olin juba Tartus ning kõndisin kodu poole, helistati jälle, seekord Matsimokast, kutsuti samuti vestlusele. Leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku. 

Nii saingi endale mitte ainult ühe, vaid lausa kaks töökohta. Sokisahtlis olen täiskohaga, Matsimokas käin üsna vaba graafikuga. Mõlemad töökohad on vahvad ning kindlasti väga erinevad, võrreldes minu varasemate tegemistega. Peaaegu iga päev on mind Kaubamajas võimalik näha, võite külla tulla :)

Elu kaubanduskeskuses on täitsa põnev, vähemalt praegu, alguses. Aeg-ajalt tulevad Toidumaailma kärulükkajad juttu rääkima, kui lõunapausi ajal süüa käin ostmas, ning turvad hakkavad järjest rohkem inimestena paistma. Sokisahtli uksest on põnev jälgida, kuidas eskalaator keeldub vahepeal töötamast ning kuidas inimesed proovivad uue olukorraga toime tulla. Mõned ehmuvad nii ära, et neil läheb meelest, et eskalaator on oma olemuselt trepp, mida mööda saab ka ise üles ronida. Või arvavad nad, et seisva eskalaatori peale ei tohi astuda. Mis iganes nende peas toimub, seda  on põnev jälgida. Ühel õhtul nägin, kuidas üks onu tegi põranda sisse augu ja ronis sinna sisse, et liikuv trepp jälle liikuma saada. 

Täna oli Kaubamajal mulle veel üks põnev meelelahutusprogramm ette valmistatud. Nimelt korjati täna jõulukaunistusi kokku ning mõned töömehed sagisid jõulutuledega ringi ning kaks naist toimetasid kuuskesid ühest kohast teise. 

Sellised lihtsad asjad, mis vahepeal paistavad täitsa suurtena. 

Päikest!



reede, 30. detsember 2016

Palverändur teeb väikse pausi

Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.

Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.


2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"


Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.


Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav. 


Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.


Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!


Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin. 


Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.


6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.


Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks. 


Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.


Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.


Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.


Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!




Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)



Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.


Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.


Buen Camino!