Ma pole kunagi varem klienditeenindaja olnud, samas olen tahtnud ka seda kogemust saada. Mind kuidagi ei tõmba lihtsalt "tudish-piip" tegema, samuti tunduvad vastumeelsed "Tere, on teil hetk aega?" müügijutud, pigem tahan töötada kohas, kus saab ka reaalselt inimestega suhelda ning kus ma ei pea võitlema inimese tähelepanu pärast. Olen juba ammu aru saanud, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna.
Nii siis saigi minust Sokisahtli klienditeenindaja. Müügispetsialist, nagu töölepingus kirjas on. Mõnda aega töötasin ka Matsimoka degusteerijana.
Olen nüüdseks umbes kuu aega tööl olnud ning mõned tähelepanekud väärivad kindlasti kirjapanekut.
Vahepeal, eriti enne jõule, on tunne, et ei jõua kogu seda siblimist ja sukkade-sokkide kokku-lahtipakkimist ära siblida, toimetusi on liiga palju.
Siis on jälle tunne, et et kell on seisma jäänud, mitte midagi pole teha ja surm juba koputab uksele. Surma põhjus: surmigavus.
Need kaks äärmust on siiski õnneks üsna harvad esinema, enamik ajast on tore ja hea töötada. Kui ka hakkab klientide puuduse tõttu igavaks kippuma, tuleb oma loovus tööle panna ja endale ise tööd leida.
Mõned kliendid on väga lahedad. Mulle näiteks väga meeldis üks vanaproua, kes oli niiiiii rõõmus, et saab endale väga soodsalt hunniku villaseid sokke soetada. Siis mulle meeldisid väga kolm väikest tüdrukut, kes pidid KINDLASTI saama endale täpselt ühesugused sokid. Roosad muidugi. Veel meeldis mulle mees, kes otsis roosasid sokke, kuna oli lubanud need järgmisel peol jalga panna. Ühel õhtul mu süda lihtsalt sulas, kui uksest astusid sisse lapseootel ema koos oma 3-4 aastase tütrega. Laps käis poes ringi, võttis sokke kätte, käis emale näitamas "Emme, me ei pea neid üldse ostma, ma lihtsalt näitan sulle", kukutas neist paljud küll maha, aga võttis väga kohusetundlikult kõik üles ja pani oma kohale tagasi. Kõige vahvam oli selline hetk: "Emme, vaata, kui ilusad sussid, kas sa tahad endale susse? Emme, ma armastan sind, emme, mina tahan maksta, ma ise maksan." Sellest vahvast tüdrukust saab kindlasti varsti väga tore suur õde. :)
Üldiselt meeldivad mulle kõige rohkem need inimesed, kes on siirad ning näitavad oma rõõmu välja. Ma poleks arvanudki, et mõned sokid ja paar head sõna võivad inimesi nii õnnelikuks teha :) Pole need eestlased nii tuimad midagi.
Teate, mis mul südame eriliselt sulama paneb? Kui mõnele tootele on lisatud allahindluse või "Uus" silt ja klient ei võta endale mitte sildistatud toodet, vaid sellest järgmise, nii et ma ei pea toodet ära vahetama või sildi maha lõikama ja järgmisele tootele külge panema. Mul pole midagi selle tegevuse vastu, see pisike žest lihtsalt teeb tuju heaks. Suur aitäh teile!
Huvitav on jälgida enda ja kliendi käitumist, kui me ühist keelt ei leia. Kui selgub, et klient räägib ainult vene keelt, siis olen mina see, kes kohmetub ja püüab mõned sõnad endast välja pigistada, samas kui kliendi suust voolab venekeelseid sõnu ikka nagu Vändrast saelaudu. Mulle ei meenu, et inimesed väga vabandaksid, et nad eesti keelt ei räägi.
Samas kui kliendi suhtluskeeleks on inglise keel, on peaaegu alati esimeseks lauseks "Sorry, I don't speak Estonian."
Huvitavaid kliente on ka. Matsimokas töötades oli minu ülesandeks inimestele erinevaid lihatooteid maitsta anda. Üks mees seisatas minu ees ning ütles mulle sügavalt silma vaadates maailma kõige siirama "Ma ei taha maitsta!" Seisatas veel hetkeks ja küsis: "Aga mida te pakute?" Ei läinud 10 sekunditki, kui juba oli tal vorst suus.
On veel selliseid inimesi, kes ütlevad kohe ära, et nad niikuinii ei osta. Panevad vorstiampsu suhu ning mõne minuti pärast näen, kuidas nad minema kõnnivad, paberisse mässitud vorst kaenlas.
Kuna tean nüüd järjest paremini, mis tunne on olla teenindaja, proovin ka ise olla parem klient. Enam ei jäta ma mitte kunagi ühelegi teenindajale "tere" ja "head aega" ütlemata.
Saan nüüd väga hästi aru, miks küsitakse "Ega teil sente ei ole?" Ma tean, et võib olla väga tüütu otsida rahakoti sügavusest neid sente taga ning kohe üldse ei taha, et teenindaja peab sinu järel ootama, kuni sa kaevetööd teed, aga usu mind, kui sinult on juba küsitud seda, siis järelikult see aeg leitakse. Üks mu lemmikkliente otsis pärast müügi lõpetamist oma rahakotist 5€ väärtuses sente, et need paberrahaks ümber vahetada ning meie mõlema päev rõõmsamaks teha :)
Ja ära siis pahanda, kui mõni teenindaja, kas või mina ise, küsin, kas saab kuidagi kasulik olla. Ei julge kõikide eest rääkida, aga mina tahan päriselt aidata ja kasulik olla, mitte ilmtingimata midagi pähe määrida. Kui lõpuks ostad midagi, on äge, kui mitte, on ikka äge. Aga see on küll päris nõme ju, kui lahkud pettunult, sest poes polnud seda, mida vajasid. Oleksin saanud sinu aega säästa ja öelda kohe, et meil ei ole. Või tegelikult ikka oli, sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta ja ei küsinud ka. Ja päriselt, on täiesti okei poes ka ainult ringi vaadata. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi, kui müüja nendega rääkima hakkab, ka mulle endale alati mitte. Seda enam olin tööle asudes üllatunud, kui paljud kliendid hakkavad kohe jutustama, mida kõike neile vaja on. Puhas rõõm!
Tuleb ka tunnistada, et tänu oma tööle on nii sõprade kui ka võõraste sokid-sukad minu kõrgendatud tähelepanu all. Märkasin, et kui hiljuti külalisi vastu võtsin, rändas mu pilk kohe pärast saabaste jalastvõtmist nende sokkide peale. Kindasti ei tahtnud ma anda hinnangut sokikandja maitse, stiilitunnetuse, sokibrändi eelistuse või misiganes mille kohta, ammugi ei olnud mul plaanis neile hakata enda kaupluse sokke maha müüma. Nagu mu arstist sõbranna on korduvalt öelnud, talle jääb lihtsalt silma, kui inimesel on verevõtmiseks head veenid. Pole siis ka ime, et olen väga mitu korda unes sukkpükse näinud. Oeh.
Päikest!
