Seoses väga ootamatu olukorraga hakkas mind huvitama, kuidas inimesed kodustes tingimustes (kooli)tööga hakkama saavad. Mul endal on sellega veidi keerulised lood. Esitasin oma Instagrami kontol küsimuse "kas sul on praegusel ajal raskusi produktiivsusega?". 40 inimest (77%) vastas jah.
Kuna mulle väga meeldib olla koolitaja rollis ning inimeste ees tarka juttu suust välja ajada, praegune olukord seda paraku väga ei võimalda, vajasin endale muud väljundit. Nii pakkusin välja võimaluse osaleda produktiivsuse väljakutses. Palun, siin see on!!!
Produktiivsuse väljakutse
Ma ei tee nägu, et mul oleks sulle mingi võluvits, täiesti uus süsteem, mingi babaahhh-teadmine, mida sa varem kuulnudki pole. Või pole sa varem kuulnud, et keskendumiseks peaks Facebooki kinni panema? On sulle uudiseks, et pidevalt külmiku vahet kõndides sa oma (kooli)tööd kuigi kiiresti valmis ei saa? Või et e-maili kontrollimine iga poole tunni tagant pole kuigi mõistlik? Muidugi sa tead seda kõike? Kuidas on aga tegudega?
Ma olen kindel, et sinus on peidus tohutu tarkus ja võim oma elu kontrolli alla haarata ja seda ka sellisena hoida. Kas sa ise ka seda usud? Hakka parem uskuma! "Kõige võimsamad sõnad universumis on sõnad, mida Sa ütled iseendale" (M. Forleo "Kõik on väljamõeldav" lk 71)
Võta paber ning pastakas või arvuti ette ja hakkame tööle.
Sinu (ja ka minu enda) esimene ülesanne: tee endaga kokkulepped!
Mõtle palun sellele, miks sa siin oled ja väljakutsest osa tahad võtta.
See teekond, mis meid ees ootab, on pikk, sellel on nii väga edukaid hetki kui ka kõige kuradile saatmise hetki. Palun pühendu sellele! See võiks olla sinu kokkuleppe esimene osa - vastus küsimusele: MIKS SA TAHAD OMA PRODUKTIIVSUST TÕSTA? Mis siis juhtub, kui sa seda teed? Mis siis juhtub, kui sa seda ei tee? Palun pane see endale kirja.
Järgmisena palun mõtle sellele, milliseid soovitusi ja nippe sa ajajuhtimisest, produktiivsusest, asjade ära tegemisest, motivatsioonist jms juba tead ja pane need endale kirja. Jah, kohe praegu! Jah, sa võid "spikerdada" googlest, mõnest blogist, taskuhäälingust, raamatust.
Nüüd vali sellest nimekirjast 1-2 tegevust, mis sind praegu kõige rohkem kõnetavad, mida on sul siiani olnud raske teha (aga ära vali ka kõige raskemat) ja edasi aitaksid. Märgi need endale ära. Soovitan sõnastada need positiivselt, realistlikuna ja mina-vormis, nt teen 10minutilise sirutuspausi iga 45 minuti tagant või töötan 30 minutit ilma sotsiaalmeediasse piilumata (mitte "ei piilu sotsiaalmeediat"). Ja nüüd... Homme (kui teed seda ülesannet õhtul) või täna (kui teed seda ülesannet hommikul) keskendu ainult nendele. Jah, alusta ühest või kahest tegevusest ning keskendu nendele vähemalt nädal. Tegelikult kaks. Mmm, veel parem, kui siiski kolm. ("Nalja teed?" Ei.) Harjumuse muutmiseks või loomiseks kulub 21-60 päeva.
"Aga Anneli, kui minu nimekirjas on 10 nippi ja sa ise ütlesid, et minus on tohutu võim end muuta, miks ma ei võiks korraga 10 või vähemalt 8 asja enda fookusesse võtta?"
Võid. Muidugi võid. See on sinu elu ja sa võid sellega teha, mida tahad.
Meie elu koosneb aga harjumustest. Selles, et oled kujunenud inimeseks, kes oled, mängivad väga suurt rolli harjumused. Paraku on nende seas ka hunnik halbu harjumusi. Harjumus oma telefoni näppida. Harjumus vaadata seriaali 4 tundi järjest. Harjumus 10 korda päevas uudiseid lugeda. Harjumus kirjutada chatti kohe, kui sul mõni mõte tuleb. Harjumus praegu terve päev pidžaamas olla. Harjumus kommenteerida kõiki jaburaid postitusi. Harjumus kontrollida iga 10 minuti tagant uusi laike. Harjumus enne tööle asumist mõne suunamudija konto üle vaadata. Kas ma jätkan???
Olen üsna kindel, et need tegevused, mille välja valisid, on üht või teist moodi seotud sinu halva harjumuse väljajuurutamisega või uue harjumuse loomisega. Kõiki oma harjumusi ühe päevaga või ka nädalaga muuta on tohutult raske ja ilmselt ootaks sind ees üks pettumus teise järel. Seega võta käsile ainult 1-2 tegevust oma nimekirjas ning ole valmis neile pühenduma. Päriselt. Selles ülalmainitud kokkuleppe teine punkt seisnebki.
Mis väljakutses edasi hakkab saama?
Sina keskendu oma väljavalitud tegevustele! Lisaks hoia silm peal sellel blogil ja minu Instagrami kontol!
Mina hakkan iga päev andma nippe, kuidas oma harjumusi muuta, kuidas olla produktiivsem, kuidas otsida üles oma sisemist motivatsiooni, kuidas saada üle tööga alustamise raskusest, kuidas "sundida" end tööle, kuidas oma aega hästi kasutada, kuidas oma päeva planeerida, kuidas seada prioriteete, kuidas segasummasuvilas keskenduda, kuidas mitte rööprähelda, kuidas hoida era- ja tööelu lahus, kuidas mitte prokrastineerida, kuidas mitte üksildusse ära surra. Kui kaua ma seda teen? Võtan endale vabaduse teha seda nii kaua, kuni mul on kaaslasi või kuni jaksan. Seega anna mulle aeg-ajalt palun ka märku, et oled veel minuga kaasa mõtlemas ja tegutsemas.
Millel minu nipid põhinevad?
Isiklikud kogemused, mitmed raamatud minu raamaturiiulil, blogid, koolitustel õpitu, märkmed koolitustelt, teiste inimeste kogemused. Võib-olla siit-sealt veel miskit. Eks näis. Võimalusel varustan teid kindlasti viidete ja soovitustega.
Nii, olen juba kirjutanud palju pikemalt, kui alguses planeerisin, praeguseks teen pausi. Palun tee PÄRISELT ära need ülesanded ja varsti liigume siit juba edasi. Soovin sulle edu!
Päikest!
P.S Väljakutse pole valminud koostöös ühegi autori ega ettevõtte ega liikumise ega organisatsiooniga ega üldse kellegagi. Ainult mina ja sina ja veel mõned inimesed, kes soovivad oma elu kuidagi muuta.
kolmapäev, 1. aprill 2020
reede, 7. veebruar 2020
Meenutusi sokimüüja-edueide päevaraamatust
Sirvisin taas oma blogipostitusi ning leidsin mustandite seast selle pärli. Huvitav, miks ma seda varem ei avaldanud?
Elu on müsteerium.
Eellugu: töötasin aastatel 2016-2017 umbes 9 kuud Sokisahtlis. Polnud see töö mulle just kõige rohkem mokka mööda, kuid paar ägedat mälestust on siiski ka. Kaks neist on siin teie ees!
Poodi astub naine, kes uurib, kas ma inglise keelt räägin. No ikka :)
Tegemist on itaalia kunstnikuga, kes on võtnud endale eesmärgiks teha kõikidele maailma inimestele kingitus. Nagu ta ise ütleb, võimatu unistus, aga teda ei huvita (päris lahe suhtumine). Nii ta siis reisib maailmas ringi ja teeb inimestele kingitusi - selleks on papist nina. Selle peal on tema autogramm, inimeste arv maakeral, kui ta projektiga 6 aastat tagasi alustas, järjekorranumber (3767), kuufaas ning veidi liiva tema kodukohast. Mulle meeldib nii väga, kui inimestel on suured eesmärgid ning nad ei lase end häirida nende täieliku saavutamise realistlikkusest, vaid hakkavad lihtsalt kuskilt pihta ja tegutsema.
Jah, ma küll ise soovitan eesmärkide seadmise koolitusel mõelda kriitiliselt, kas eesmärk ikka on realistlik, aga teatavasti on reeglid ju pigem rikkumiseks. :)
Siseneb vanem mees. Mina tõusen ilusti püsti ja tervitan naeratades.
Mees: väga hea, naeratage!
Anneli (mõtleb): noooooooooooooo mida??!!??!!
M: Meil on teile hea pakkumine
A (mõtleb): kas mina ei peaks siin inimestele häid pakkumisi tegema?!?!
M: jaanid on tulemas ja täna pakume naistele liha. Värske liha. Sea kaelakarbonaad 2.50 ja lammas 3.
A (mõtleb): mis?!?!
A (ütleb): aitäh pakkumast, ma siiski ütlen praegu ära.
M: väga hea! Järgmine kord siis! Head päeva!
Bonus material!
Sain enda sõnavarasse uue sõna: edueit e. karjäärinaine.
Päikest!
Elu on müsteerium.
Eellugu: töötasin aastatel 2016-2017 umbes 9 kuud Sokisahtlis. Polnud see töö mulle just kõige rohkem mokka mööda, kuid paar ägedat mälestust on siiski ka. Kaks neist on siin teie ees!
Poodi astub naine, kes uurib, kas ma inglise keelt räägin. No ikka :)
Tegemist on itaalia kunstnikuga, kes on võtnud endale eesmärgiks teha kõikidele maailma inimestele kingitus. Nagu ta ise ütleb, võimatu unistus, aga teda ei huvita (päris lahe suhtumine). Nii ta siis reisib maailmas ringi ja teeb inimestele kingitusi - selleks on papist nina. Selle peal on tema autogramm, inimeste arv maakeral, kui ta projektiga 6 aastat tagasi alustas, järjekorranumber (3767), kuufaas ning veidi liiva tema kodukohast. Mulle meeldib nii väga, kui inimestel on suured eesmärgid ning nad ei lase end häirida nende täieliku saavutamise realistlikkusest, vaid hakkavad lihtsalt kuskilt pihta ja tegutsema.
Jah, ma küll ise soovitan eesmärkide seadmise koolitusel mõelda kriitiliselt, kas eesmärk ikka on realistlik, aga teatavasti on reeglid ju pigem rikkumiseks. :)
Siseneb vanem mees. Mina tõusen ilusti püsti ja tervitan naeratades.
Mees: väga hea, naeratage!
Anneli (mõtleb): noooooooooooooo mida??!!??!!
M: Meil on teile hea pakkumine
A (mõtleb): kas mina ei peaks siin inimestele häid pakkumisi tegema?!?!
M: jaanid on tulemas ja täna pakume naistele liha. Värske liha. Sea kaelakarbonaad 2.50 ja lammas 3.
A (mõtleb): mis?!?!
A (ütleb): aitäh pakkumast, ma siiski ütlen praegu ära.
M: väga hea! Järgmine kord siis! Head päeva!
Bonus material!
Sain enda sõnavarasse uue sõna: edueit e. karjäärinaine.
Päikest!
teisipäev, 13. november 2018
Ja miks just meie juures soovite töötada?
November on karjäärikuu. Viimase kahe aasta jooksul on mul kogunenud nii mõnigi kogemus seoses tööotsimisega. Samuti olen enda jaoks üllatavalt kiiresti jõudnud ka sellesse etappi, kus minu ülesandeks on ise töövestlusi läbi viia. Äge!
Jagan teiega hea meelega enda kogemusi töövaldkonnas.
Jagan teiega hea meelega enda kogemusi töövaldkonnas.
2016.
Sügisel palverännu lõpupoole, kui hakkas selgeks saama, et tulen ikka Eestisse tagasi, asusin tööpakkumisi sirvima. Silma jäi palju klienditeenindust, koristamist, IT-d ning C-kategooria autojuhtimist. Nipet-näpet muud ka, unistuste tööd seal siiski ei olnud. Kuna mul on kõige muu hulgas huvi turismi vastu, kandideerisin ühte hostelisse administraatoriks. Mingit tagasisidet sealt ei saanud, hiljem on silma jäänud see, et liiga tihti, kui jälle töökuulutusi sirvima satun (umbes iga kuu või kahe tagant), olen jälle märganud nende administraatori tööpakkumist, mis on paar päeva tagasi sisestatud. Huvitav, mis seal toimub, et neil pidevalt on uusi inimesi vaja? Õnneks või kahjuks pole seda siiani teada saanud.
Sügisel palverännu lõpupoole, kui hakkas selgeks saama, et tulen ikka Eestisse tagasi, asusin tööpakkumisi sirvima. Silma jäi palju klienditeenindust, koristamist, IT-d ning C-kategooria autojuhtimist. Nipet-näpet muud ka, unistuste tööd seal siiski ei olnud. Kuna mul on kõige muu hulgas huvi turismi vastu, kandideerisin ühte hostelisse administraatoriks. Mingit tagasisidet sealt ei saanud, hiljem on silma jäänud see, et liiga tihti, kui jälle töökuulutusi sirvima satun (umbes iga kuu või kahe tagant), olen jälle märganud nende administraatori tööpakkumist, mis on paar päeva tagasi sisestatud. Huvitav, mis seal toimub, et neil pidevalt on uusi inimesi vaja? Õnneks või kahjuks pole seda siiani teada saanud.
Etteruttavalt võin öelda, et mõni kuu hiljem saatsin teisele hotellile mõned küsimused nende pakutava töö kohta, vastust ootan siiani. Või noh, enam ei oota, mul poleks sellega midagi tarka pihta hakata.
Istudes Milano lennujaamas, püüdes magada (kell oli umbes 3 öösel) ja oodates lendu, mis meid koju viiks, sisustasin oma aega jälle tööpakkumisi sirvides. Kaks sooviavaldust saatsin ära, mõlemad teeninduses. Hommikul kell 11 Tallinna lennujaamas helises telefon ning mind kutsuti töövestlusele. Tore! Mõned tunnid hiljem Anne kanali kaldal kodu poole kõndides helises jälle telefon. Jälle kutsuti töövestlusele. Tore!
Esimene töövestlus läks edukalt. Olin teinud kodutööd ning lugenud ettevõtte kohta nii palju kui võimalik. Mõtlesin ka läbi küsimused, kus tahan 5 aasta pärast olla ja mis mind motiveerib ja miks nad just minu peaksid valima ja miks just see ettevõte jne. Viimane küsimus tuli arutlusele ka. Ülejäänud aja rääkis rohkem minu vestluskaaslane. Kutsuti proovipäevale, mille läbisin ka edukalt ning varsti olingi tööl. Töö alustamine küll viibis rohkem, kui mulle oleks meeldinud, aga lõpuks sain pihta hakata.
Teine töövestlus läks üle kivide ja kändude. Kuna esimene intervjuu oli läinud kui lepase reega, tuli mulle 5 min enne intervjuu algust meelde, et oleksin võinud väikest kodutööd ka teha, kas või natuke. Nii palju, kui nädal varem lennujaamas olin uurinud, oli häguselt veel meeles. Miks ma tahan seda tööd? Raha on vaja. Aga see poleks vist olnud õige vastus.
Nii siis puterdasin midagi kokku, rääkides oma säravatest silmadest ja julgusest inimestega suhelda jne. Ja siis see tuli: "Hmm, ma ikka ei saanud veel päris hästi aru. Sa oled töötanud nii ägedates kohtades, teinud väga suuri ja lahedaid asju. Meie pakutava tööga saaks igaüks hakkama. Ma ei saa aru ikkagi, MIKS sa sellele tööle kandideerid." Kahe nädala pärast oli siiski ka see töökoht minu.
Tõsi, mitte kumbki neist ikka ei olnud minu tassike teed. Teisest töökohast tulin juba pärast jõule ära, esimeses pidasin vastu lausa 10-11 kuud. Juhhei!
Tänu nendele töökohtadele tean kindlalt, et ei taha enam kunagi teha tööd, mille eesmärk ja mõju mind ei kõneta. Jah, on tore, kui inimene lahkub tänu minule kauplusest talle vajaliku toote võrra rikkamana, aga see ei saa ju olla kõik?! Ikka ja jälle meenus mulle ülikoolis majandusteaduskonnas õpitu: "Ettevõtte eesmärk on omanikule kasumi teenimine". No kuidas peaks see mulle motiveerivalt mõjuma?
Õnneks on elul pakkuda veel palju-palju.
2017. aasta mais registreerisin ära oma MTÜ. Olin selleks ajaks juba mitu aastat siit-sealt endale lisasissetulekuid hankinud, see oli aga esimene võimalus sellele ise juriidilised raamid ümber seada ning proovida ka tööandja rolli. Mul polnud kunagi plaanis sellega põhitöökohana tegeleda, pigem teadsin, et see võiks olla esimene samm vabakutselise töö teekonnal. Samuti on see olnud suurepärane vahend, millega päriselt õppida kogu ettevõtluse alustamise võlusid ja valusid.
Suvel saatsin oma CV ka ühte kooli huvijuhi ametikohale. Sealt ei olnud pikalt kuulda ei kippu ega ka paraku kõppu, mõne aja pärast kooli kodulehte avades leidsin sealt personali nimekirjast uue huvijuhi pildi ja nime, mis ei olnud minu oma. Ilmselt ma ei osutunud siis valituks. Paar päeva sain ka ametliku kirja selle "uudisega". Nojah.
Ma ei jätnud jonni ning kandideerisin ka noortevaldkonnas tegutseva organisatsiooni assistendi kohale. Seal kutsuti ka vestlusele ning kõik läks väga hästi kuni küsimuseni "mis on sinu nõrkused?" Hmm, mul on kalduvus asju viimasele minutile jätta. Minu potentsiaalne tulevane ülemus ironiseeris selle üle "ja siis nad avastavad, et oih, see projektitähtaeg oli eile". Mh, ma ei mõelnud, et ma jätaks selle taotluse esitamata, ma teen seda lihtsalt samal päeval, mitte kolm nädalat varem, ja pagan võtaks, väga suure tõenäosusega tooksin sellega ka rahalaeva koju, sest kirjutada ma oskan ja pinge all töötan väga kiiresti ja efektiivselt ja... Aga ei, seda vastust ei lastud mul lisada, sest juba visati proovitöö ette. Tegin selle ära, jäin vastust ootama ja paari päeva pärast see tuligi... Ütleme nii, et eelmisesse töökohta lahkumisavaldust kirjutama see mind veel ei pannud.
Sügisel tegin oma töises elus kannapöörde, jätsin teenindaja ametiga jumalaga ning jätkasin noorsootöös. Asusin tööle lausa kolme organisatsiooni korraga :) Kuidas ma need töökohad leidsin? Facebook, Facebook ja Facebook. Seega võin raudkindlalt kinnitada, et tööpakkumiste jagamine sotsiaalmeedias töötab hästi :) Kahes kohas kolmest läbisin ka vestluse. Mõlemad olid hästi toredad, rääkisime lastest, noortest, haridusest, maailmamuutmisest. Kas pole mitte äge? Tundsin kohe, et olen sattumas õigesse kohta.
Ja siin ma nüüd olengi. Muudan maailma ja värki.
P.S. Kui teil on plaanis kuskile kõrgkooli mingit maailmamuutmise eriala (nt sotsiaaltöö) õppima minna, ärge mainige igaks juhuks, et te soovite maailma muuta. See pidavat olema hea küsimus, millega pooled kandidaadid välja praakida.
Päikest!
Tõsi, mitte kumbki neist ikka ei olnud minu tassike teed. Teisest töökohast tulin juba pärast jõule ära, esimeses pidasin vastu lausa 10-11 kuud. Juhhei!
Tänu nendele töökohtadele tean kindlalt, et ei taha enam kunagi teha tööd, mille eesmärk ja mõju mind ei kõneta. Jah, on tore, kui inimene lahkub tänu minule kauplusest talle vajaliku toote võrra rikkamana, aga see ei saa ju olla kõik?! Ikka ja jälle meenus mulle ülikoolis majandusteaduskonnas õpitu: "Ettevõtte eesmärk on omanikule kasumi teenimine". No kuidas peaks see mulle motiveerivalt mõjuma?
Õnneks on elul pakkuda veel palju-palju.
2017. aasta mais registreerisin ära oma MTÜ. Olin selleks ajaks juba mitu aastat siit-sealt endale lisasissetulekuid hankinud, see oli aga esimene võimalus sellele ise juriidilised raamid ümber seada ning proovida ka tööandja rolli. Mul polnud kunagi plaanis sellega põhitöökohana tegeleda, pigem teadsin, et see võiks olla esimene samm vabakutselise töö teekonnal. Samuti on see olnud suurepärane vahend, millega päriselt õppida kogu ettevõtluse alustamise võlusid ja valusid.
Suvel saatsin oma CV ka ühte kooli huvijuhi ametikohale. Sealt ei olnud pikalt kuulda ei kippu ega ka paraku kõppu, mõne aja pärast kooli kodulehte avades leidsin sealt personali nimekirjast uue huvijuhi pildi ja nime, mis ei olnud minu oma. Ilmselt ma ei osutunud siis valituks. Paar päeva sain ka ametliku kirja selle "uudisega". Nojah.
Ma ei jätnud jonni ning kandideerisin ka noortevaldkonnas tegutseva organisatsiooni assistendi kohale. Seal kutsuti ka vestlusele ning kõik läks väga hästi kuni küsimuseni "mis on sinu nõrkused?" Hmm, mul on kalduvus asju viimasele minutile jätta. Minu potentsiaalne tulevane ülemus ironiseeris selle üle "ja siis nad avastavad, et oih, see projektitähtaeg oli eile". Mh, ma ei mõelnud, et ma jätaks selle taotluse esitamata, ma teen seda lihtsalt samal päeval, mitte kolm nädalat varem, ja pagan võtaks, väga suure tõenäosusega tooksin sellega ka rahalaeva koju, sest kirjutada ma oskan ja pinge all töötan väga kiiresti ja efektiivselt ja... Aga ei, seda vastust ei lastud mul lisada, sest juba visati proovitöö ette. Tegin selle ära, jäin vastust ootama ja paari päeva pärast see tuligi... Ütleme nii, et eelmisesse töökohta lahkumisavaldust kirjutama see mind veel ei pannud.
Sügisel tegin oma töises elus kannapöörde, jätsin teenindaja ametiga jumalaga ning jätkasin noorsootöös. Asusin tööle lausa kolme organisatsiooni korraga :) Kuidas ma need töökohad leidsin? Facebook, Facebook ja Facebook. Seega võin raudkindlalt kinnitada, et tööpakkumiste jagamine sotsiaalmeedias töötab hästi :) Kahes kohas kolmest läbisin ka vestluse. Mõlemad olid hästi toredad, rääkisime lastest, noortest, haridusest, maailmamuutmisest. Kas pole mitte äge? Tundsin kohe, et olen sattumas õigesse kohta.
Ja siin ma nüüd olengi. Muudan maailma ja värki.
P.S. Kui teil on plaanis kuskile kõrgkooli mingit maailmamuutmise eriala (nt sotsiaaltöö) õppima minna, ärge mainige igaks juhuks, et te soovite maailma muuta. See pidavat olema hea küsimus, millega pooled kandidaadid välja praakida.
Päikest!
pühapäev, 17. september 2017
Muuda või lahku või kannata
Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.
Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.
Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)
Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.
Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.
Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?
Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.
Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!
Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.
Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!
Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.
Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)
Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.
Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.
Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?
Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.
Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!
Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.
Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!
teisipäev, 25. juuli 2017
Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi
Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."
Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.
Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?
Punkte ühendatakse tagantjärgi.
Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.
Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik.
Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.
Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?
Punkte ühendatakse tagantjärgi.
Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.
Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik.
Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!
Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!
Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!
Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!
Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!
Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :)
Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta.
Päikest!
pühapäev, 23. juuli 2017
Naised ja nende keha(kaal)
Sukkpükstemüüja päevaraamat.
Olen kohanud naisi, kes on minust hästi natuke suuremad ja mõtlevad, kas võtta M või L. Võtavad L suuruse.
Olen kohanud naisi, kes on minust hästi natuke suuremad ja mõtlevad, kas võtta M või L. Võtavad L suuruse.
Järgmine kord on au olla tunnistajaks sellele, kuidas minu suurune naine ei vaata ühtki sukkpüksi, kui see just trimmiv ei ole.
Vanemad naised, olenemata oma suurusest, küsivad tihti XL, sest tahavad olla kindlad, et midagi kuskilt ei pigistaks.
Kas inimesed on tõesti oma keha suhtes nii kriitilised? Või olen mina neist nii palju väiksem, aga ei näe seda? Või on moetööstus teinud oma töö naiste minapildi vormimisel? Või on rõivatootjate suurused aja jooksul teinud omad korrektuurid, lihtsalt mina ei ole nendega kaasa läinud? Või olen mina endast liiga heal arvamusel?
Samas on olemas ka minust veidi rohkem suuremad naised, kes on täiesti veendunud, et M jääb suureks ja uurivad, ega mul XS neile anda ei ole. See on jällegi number, mida ma endale hästi selga panna ei tihkaks. Sukkpükse vähemalt mitte.
Päikest!
pühapäev, 9. juuli 2017
Rattavargus
Täna öösel varastati mu ratas.
See oli mu kodu trepikojas veidi kõrgemal korrusel, lukuga radiaatori toru külge lukustatud. Jõudsin kella 2 paiku öösel koju ja kell 8 hommikul oli see juba läinud.
Palun ole targem ja õpi minu vigadest.
Palun ära jäta ratast treppikotta, eriti klaasuste taha, kust igaüks neid näeks (õnneks oli minu ratas tänavalkõndijale siiski märkamatu. Varas pidi tulema trepikoja uksest sisse, kõndima trepist paar korrust üles, et äkki seal on midagi, mida pihta panna. Või on ta üks minu naabritest?!?! Kellegi naaber peab ta ju olema.) Politsei kodulehe andmetel varastataksegi kõige rohkem rattaid trepikodadest ja koridoridest, tänavatelt, parklatest, lahtistest hoovidest. Turvalisemad on garaažid, keldrid ja kõrvalhooned. Kui võimalik, pane ratas alati turvakaamerate alla.
Tee oma rattast pilti. Pane kohe endale telefoni meeldetuletus! Pane kirja ratta kirjeldus, vaata üle iseloomulikud jooned. Kas oled valmis politseile kirjeldama enda vara kuidagi paremini kui "Eee, kahe rattaga....eeee....hall...vist"?
Rattalukk. Ma teadsin küll, et on olemas turvalisemaid ja vähemturvalisemaid lukke. Täna hommikul lugesin aga sellist juttu: "Trosslukud on enamasti kerged ning mugavad kaasas kanda, nt saab neid keerata ümber sadulaposti või raami. Kahjuks tuleb möönda, et enamus trosslukkudest alistuvad vargale esimeste sekunditega ning sobivad ehk vaid kiivri lukustamiseks või väheatraktiivse ratta kaitsmiseks impulssvarguse vastu." Mis te arvate, millega minu ratas lukus oli? No just!
Eelmine tsitaat pärineb sellest artiklist, soovitan lugeda, milliste lukkude poole tuleks poes vaadata.
Tunnen end väga näruselt, kuna tean, et oleksin saanud väga palju oma ratta kaitsmiseks ära teha. Ülaltoodu ei ole ju täna hommikul avaldatud aastatepikkuse uurimustöö tulemus või valitsuse poolt salastatud info. See on käibeteave. Meie võimuses on vaid seda järgida või eirata. Ole sina palun targem!
Palun palun palun, ärme toetame varastatud asjade järelturgu!
laupäev, 8. juuli 2017
Sulnis paanika
Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika
Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?
Minu jaoks on see täielik piinakamber.
See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.
Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda.
Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.
Päikest!
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika
Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?
Minu jaoks on see täielik piinakamber.
See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.
Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda.
Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.
Päikest!
kolmapäev, 28. juuni 2017
Oh neid väljakutseid
Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.
Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.
Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.
Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.
Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:
Mõtteid?
Päikest!
Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.
Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.
Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.
Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:
- põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
- mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
- kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
- tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
- võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)
Mõtteid?
Päikest!
kolmapäev, 21. juuni 2017
Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?
Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.
Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.
Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....
Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.
Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)
Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?
Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???
Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!
Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.
Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.
Nii ma siis olen.
Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".
Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)
Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?
Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.
Päikest!
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.
Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.
Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....
Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.
Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)
Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?
Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???
Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!
Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.
Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.
Nii ma siis olen.
Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".
Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)
Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?
Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)