___
Mõni aeg tagasi kõndisin kodu poole, kui mind peatas tänaval üks vanem üsna kehva väljanägemisega naine. Rääkis, et ta mees on raskelt haige ja ta tuleb just apteegist, et talle rohtu osta. Kuna tal aga piisavalt raha ei ole, siis talle rohtu, mida väga vaja on, ei müüdud. Äkki saaksin aidata.
"Kas ta mees on tõesti haige? Ega ta raha millekski muuks ei kasuta?" Nii kahtlesin enda peas.
Miski ei lubanud mul talle raha niisama anda. Aga samas ei saanud ma ka tuimalt minema kõndida. Äkki vajab keegi tõesti abi? Ütlesin siis lihtsalt, et olen just ise ka apteegi poole kõndimas, lähme koos. Hakkasimegi siis astuma. Mõne minuti pärast olime kohal. "Äkki ma nüüd käin siis ise ära?" "Ei, pole vaja, mul on endal ka sealt üht-teist vaja."
Astusin siis rõõmsalt apteeki sisse, tema järgi ei tulnud. Igaks juhuks küsisin ka apteekritelt, kas see naine käis seal mõni aeg tagasi. Mis te ise arvate? :)
___
Olin ikka üsna pettunud. Mind taheti ilusa ja kurva looga haneks tõmmata. Aga samas, kui ta oleks lihtsalt raha küsinud ilma muinasjututa, oleksin kindlasti minema kõndinud. Ta teadis seda, ilmselt on ta sellega palju kordi kokku puutunud, ja võttis südametunnistusele koputamise appi. See peaaegu õnnestuski. Huvitav, kuidas ma oleksin käitunud siis, kui ma poleks juhuslikult apteegi poole kõndimas olnud?
Igal juhul olin väga pettunud. Samas igaks juhuks mainin, et teda ma värdjaks ei pea. Tal on lihtsalt elus halvasti läinud (ükskõik, kas ta siis on selles ise osaliselt või täielikult või üldse mitte süüdi) ja võib-olla on isegi hea, kui ta kavaluse appi võtab.
Ei, ma ei hakka tooma näiteid s*tapeadest, kellega olen kokku puutunud.
Selle asemel lõpetan positiivse tooniga.
Üks ilusamaid asju, mida mulle on viimasel ajal öeldud: "Sinusarnaseid inimesi oleks maailmale rohkem vaja, just positiivsuse ja hakkamasaamise mõttes oleks Sinult palju õppida. Ära selles kõiges ennast unusta!"
Päikest!
